Teisel aprillil 1453. aastal jõudis Osmanite sultan Mehmed II Vallutaja Konstantinoopoli alla ja nelja päeva pärast algas Ida-Rooma keisririigi pealinna piiramine. 53 päeva hiljem, 29. mail, õnnestus osmanitel tungida linna, kirjutab Karol Kallas.
Konstantinoopoli langemisega lõppesid ligi kaks sajandit (1265–1453) kestnud Bütsantsi–Osmanite sõjad ja leidis otsa, teadaolevalt maailma kõige pikaealisem, ligi poolteist millenniumi kestnud Rooma impeerium.
Osmanite sultan Mehmed II, kes sai hiljem hüüdnimeks Vallutaja, oli Konstantinoopoli langemise hetkel 21. aastane ja osmanite troonile tõusnud kaks aastat varem 1451. aastal.
Viieteistkümnenda sajandi keskpaigaks olid Bütsantsi kunagisest hiilgusest järel riismed ja selle maavaldused piirdusid ainult vahetu linna ümbrusega ja osaga Peloponnesose poolsaarest. Riiki juhtis Palaiologoste dünastia viimane keiser Konstantinos XI.
Osmanitele kuulus Bosporuse väina Aasia poolel juba Anadoluhisari (Anatoolia kindlus) kindlus ja seades sihtmärgiks Konstantnoopoli vallutamise, alustas Mehmed II 1451. aastal kindluse ehitamisega väina Euroopa poolele, mis sai nimeks Rumelihisari (Rumeli kindlus). Kindluse valmimisega 1452. aastal hõivasid osmanid kontrolli Bosporuse üle, lõigati läbi Konstantinoopoli ligipääs Mustale merele ja võimalik abi, mida võisid pakkuda piirkonnas asetsevad Genova kolooniad.
Konstantinos oli peale tungivate osmanite tõttu tublisti mures ja palus paavst Nicolaus V abi. Vaatamata sajandite pikkusele Lääne- ja Ida Kirikute vastuoludele lubas Nicolaus seda, kuid paraku ei suutnud ta leida ei sõdureid ega raha, kuna tegemist oli ajaga kui Euroopas valitses paras segaduste ja sõdade aeg. Inglismaa ja Prantsusmaa vahel oli käimas 100-aastane sõda, Hispaania oli hõivatud Reconquistaga jne.
Alguses panid osmanid lootuse hiidkahurile, millega hakkasid pommitama kuulsaid Theodosiuse müüre, aga kuna kahuri laadimine võttis aega kolm tundi, sis linna kaitsjad suutsid laskude vahel müürid taastada ja nii polnud suurtükist suurt tolku.
Kuna esimesed rünnakud linna vastu ei kandnud vilja, siis alustas Mehmed tunnelite kaevamisega Konstantinoopoli müüride alla ja nende mineerimisega.
Kuigi linna vastu paisati tohutud jõud, jäi osmanite edu piiratuks.
Murrang linna piiramises saabus siis kui osmanid avastasid, et põhjasuunas avanev väike Kerkoporta külgvärav oli lahti unustatud. Mehmedi vägedel õnnestus värava kaudu linna tungida, avada mitmed teisedki väravad ja nii oli Konstantinoopoli saatus otsustatud.
Konstantinus XI saatus pole täpselt teada, kuid arvatakse, et ta hukkus juhtides viimast meeleheitlikku vastupealetungi.
Konstantinoopoli vallutamise järel võttis Mehmed valve alla linna olulisemad ehitised ja lubas seejärel oma sõduritel kolm päeva, igati toonaste kommete kohaselt, linna rüüstada. Rüüstamise käigus sai surma ja vägistati tuhandeid (mõlemast soost) linna inimesi ning orjusesse viidi hinnanguliselt 30 000 linnaelanikku. Osmanite kaotused pole täpselt teada, kuid kaasaegsete kirjelduste järele olid need rängad ja arvatakse, et need võisid küündida kümnete tuhandete inimesteni.
Konstantinoopoli langemist peetakse üheks keskaja lõpu ja renessanssi alguse tähiseks.
Kuna osmanid panid seni üle Bütsantsi kulgenud Aasia kaubateed kinni või muutus nende kasutamine erinevatel põhjustel Euroopa kaupmeestele liiga ebamugavaks, nähakse Konstantinoopoli langemises ka sädet, mis sütitas eurooplaste "suurte maadeavastuste" ajastu.
Mehmed sai tänu Konstantinoopoli vallutamisele omale austava hüüdnime "Vallutaja" ja see avas osmanitele tee Euroopasse ning põhjustas sajandite pikkuse Balkani rahvaste ikke.
Bütsantsi langemise puhul võib öelda, et tõeks osutus Ameerika Ühendriikdie ajaloolase ja filosoofi Will Duranti tähelepanek, et "ükski impeerium ei lange väliste jõudude kätte ilma ennast ise eelnevalt sisemiselt hävitamata". Bütsantsi saatis enne langemist sajanditepikkune ja üha süvenev korruptsioon, seda nii riigis kui kirikus ja üha vägivaldsemaks muutuvad sisemised vastuolud. Langemisele aitas kaasa asjaolu ja mida tasuks ka tänase Euroopa Liidu välispoliitika juures tähele panna: ühel hetkel leidsid imperaatorid, et oma kaitsesse panustamise asemel on võimalik sissetungijad hoopis ära osta, mille peale läksid need üha ahnemaks. Sellise lähenemise tulemuseks oli ikkagi rüüstamine ja järk-järguline teekond hävingu poole.
Osmanite impeerium saadeti laiali peale 1. Maailmasõda 1. novembril 1922. aastal.
Konstantinoopol on tänaseni türklaste käes ja türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğani tegevust Vahemerel, tüli norimist Kreeka-Euroopa Liiduga, sekkumisi naaberriigis Süürias, Põhja-Aafrikas, Kesk-Aasias ja Lähis-Idas laiemalt, on hulk vaatlejaid leidnud, et selle inimese tegevuse juures on märgata kunagise osmanite hiilguse taastamise ambitsioone.
Tähelepanuväärne on lisaks asjaolu, et Bütsantsi vapi, kahepealise kotka, võttis üle Vene tsaaririik ja seda kasutab ka tänane Venemaa.