Laste vaktsineerimisega kiirustamine ja selle kampaania korras peale surumine ei ole piisava hulga vastuste puudumisel põhjendatud, kirjutab kasvatusteadlane Rea Raus.
27. detsembril 2020 – ehk peaaegu aasta tagasi – algas Eestis koroonaviiruse vastu vaktsineerimine. Tõsi küll, esimeste kuude jooksul toimus see vaid rangelt valitud sihtgruppidele. Aasta jooksul on arusaamad ja teadmised vaktsiinidest korduvalt muutunud. Üldkehtivaks muutunud faktiteadmiste kõrval on veel üksjagu vaieldavat, paljugi on ümber hinnatud.
Teame, et vaktsiinid kaitsevad mõningal määral raske haigestumise ja surma eest. Samuti teame, et ükski vaktsiin ei kaitse viiruse eest täielikult ega lõplikult. Vaktsineerimine pole aidanud ära hoida haigestumise arvu kaht viimast kasvulainet. Selgeks on ka saanud, et vaktsiinide kaitsev toime kestab arvatust lühemat aega. Reaalselt võimaldavad vaktsiinid vaid vaktsineeritu enda osalist kaitset väga raskete sümptomite eest.
Niisiis ei võimalda praegu kasutuses olevad vaktsiinid piisavalt kaitsta teisi inimesi vaktsineeritu ümber. Olukorras, kus meil puuduvad veel täielikud teadmised vaktsiinide nii lühema- kui ka pikemaajalistest kõrvaltoimetest, kantserogeensusest ja paljust muust, ei saa mõistlikuks pidada laste massvaktsineerimist. Ent just seda tähendavadki plaanid vaktsineerida algselt alates 12. eluaastast, nüüd aga juba ka 5-11 aastasi lapsi. Kui andmed vaktsiinide kohta on puudulikud, võime kaitsetutele lastele head tahtes teha sel moel neile hoopis karuteene ja kahjustada nende tervist.
Massvaktsineerimise siht on kahtlane
Ühtegi last ega tema vanemaid ei lohuta see, kui tema laps saab vaktsiini tõttu lühemaks või pikemaks ajaks tervisekahjustuse. Praegu aga pole vaktsiinide rakendamisel lastele neidki andmeid, milline on tüsistuste tekkimise statistiline tõenäosus.
Lapsed on ju meie kalleim vara ja tulevik. Vaktsiinide kasutamise debatis asetatakse tegelikult ju kaalukausile väga konkreetsed valikud – kas pakkuda ajutist ja osalist kaitsevõimalust ainult riskigruppi kuuluvatele või üldse kõigile lastele? Esimesel puhul võib vaktsiinidest loodetav kaitse mõnel juhul tõesti üles kaaluda kõrvaltoimetega kaasnevad riskid. Iseasi on, et nende riskide sisu ja suurus on olulisel määral veel tundmatud.
Teisel puhul aga tundub, et laste arvel püütakse kampaania korras suurendada juhtivate poliitikute jaoks piinlikult väikeseks jäänud vaktsineeritute osakaalu rahvastikust. See aga tähendab, et kaalukausile on asetatud ühelt poolt meie laste tervis ning teisalt kellegi poliitiline agenda ja propagandistlike eesmärkide täitmise sund.
Sellisel taustal vajavad signaalid, mis seavad kahtluse alla vaktsiinidest sündiva kasu, riigi poolt tõenduspõhiseid ja tõsise suhtumisega antud vastuseid. Võtame näiteks teated mitmelt poolt maailmas ootamatutest kõrvalmõjudest täiesti tervetel lastel, kes tõenäoliselt poleks viirust kunagi raskel kujul läbi põdenudki. Näiteks on teadlaste poolt välja toodud (ajakirjas Current Problems in Cardiology), et koroonaviiruse poolt põhjustatud südamekahjustused erinevad vaktsiinist põhjustatud müokardiidist. Tõenduspõhiste uuringute järeldusena on välja toodud, et lastel on raskekujulise viirushaiguse risk tühine, ent vaktsineerimisel muutuvad nad müokardiidile kergemini tabatavaks riskirühmaks.
Selgeid vastuseid vajab ka küsimus, kas näiteks riskilastele, kelle puhul vaktsineerimine võiks olla õigustatud, on kahedoosiline vaktsineerimine üldse vajalik? Kas on uuritud ja teada, millest on tekkinud just teise doosi järel ilmnenud kõrvaltoimed? Võib-olla piisaks sellest ajutiseks ja osaliseks kaitseks ka ühest doosist? Kui suur on üldse statistiline risk, et pikas perspektiivis võivad vaktsiinide tõttu tekkivad haruldased kahjulikud mõjud üles kaaluda mõningase kasu? Ka siin on küsimusi ja arutelukohti oluliselt rohkem, kui senises diskussioonis on kõneks olnud.
Kas kaitsevahendid on ikka ohutud?
Vaktsineerimisega kiirustamine ja selle kampaania korras peale surumine ei ole piisava hulga vastuste puudumisel põhjendatud. Tagantjärele targemaks saades on paljud riigid peatanud tänaseks ohutuse kaalutlustel mitmete vaktsiinide kasutuse. Moderna vaktsiini kasutamine noortel on peatatud nii Islandil, Rootsis, Taanis, Norras ja Soomes kui ka Prantsusmaal ja Saksamaal. AstraZeneca vaktsiin, mida Eestis reklaamiti kui tõhusat ja ohutut, on samuti nüüd mitmes riigis riiulile pandud. Ohutuskaalutlustel. Maailmas leidub mitmeid ekspertkomisjone, meedikute ühendusi ja organisatsioone, kes on saatnud oma riikide ravimiametitele nii analüüse kui ka raporteid, milles ei toetata tervete laste ja noorte massvaktsineerimist.
Arvatust kiiremini kaduva toimeefektiivsuse ja tõhususe kõrval peame senisest rohkem rääkima ohutusest. Seni tehtud laste ohutusuuringud on hõlmanud väga väikeseid gruppe ning lühikest perioodi, mille kestel tõsiseid või pikaajalisi kõrvaltoimeid ei pruugi ilmnedagi. Seetõttu on kiirustamine vaktsiinide juurutamisel olnud ebakohane.
Põhjamaades on diskussioon vaktsiinide tõestatud kõrvaltoimetest avalik ja konstruktiivne, Eestis millegi pärast mitte. Meil püütakse teema keerulisust lihtsustada must-valge käsitlusega. Samas on aga ravimiameti andmetel vähem kui aasta jooksul (12. detsembri seisuga) teatatud vaktsiinide võimalikest kõrvaltoimetest seni 6166 korral. Väikese Eesti kohta on see väga suur arv!
Olen kindel, et lapsevanemaid rahustab asjatundlik ning nii poolt- kui vastuargumente välja toov analüüs rohkem kui mõne propagandisti enesekindel väide, et vaktsiin on lastele ja noortele täiesti ohutu – ja punkt! Selline loosunglik väide ei hooli tõenduspõhisusest ning võib osutuda vastutustundetuks. Vaktsiinikampaania kõneisikuid oleks põhjust usaldada, kui neile laieneks kohtulik vastutus olukorraks, kui kampaanias kasutatud väited osutuvad alusetuks.
Muidugi on kogu maailmas koroona vaktsiinide vastu tähelepanu igas mõttes suur. Nõnda on ka kõrvaltoimete teatiste arv rekordiline, võrreldes teiste vaktsiinide kõrvaltoimetega. Aga seda enam tuleks tõhustada selgitustööd ka vaktsiiniohutuse osas. Kindlasti ei tohi piirduda bürokraatlikus keeles lühisõnumitega, need ei rahulda kedagi. Tegelikkus, mida inimesed vajavad enda turvalisemalt tundmiseks, peaks sisaldama nii senisest põhjalikumat statistikat kui inimeste enda lugusid.
Aur kulub valesse kohta
Vaktsineerimisaasta jooksul on tunnetuslik lõhe reaalsuse ning esitatava vahel aina suurenenud. Selle tulemuseks on usalduse kadu nii vaktsineerimise protsessi kui selle korraldajate suhtes. Segadus ei vähene arvamusavalduste tsenseeritavuse suurendamisega ja konstruktiivse dialoogi lämmatamisega. Usalduse taastekkeks vajab ühiskond ausat ja avatud arutelu, mille osapooled üksteist austavad. Parimad lahendused saavad teoks ikka vaid koostöös ja läbi erinevate seisukohtade kaalumise.
Vastamata küsimused ei võimalda lapsevanematel adekvaatselt ja igakülgselt hinnata võimalikke riske ja loodetavat kasu. Valede otsuste tagajärjed võivad aga väga valusalt kätte maksta nii isiklikul kui ühiskondlikul tasandil.
Täna puuduvad meil ka andmed, kui paljud lapsed ja noored on enese ja oma vanemate teadmata haiguse juba läbi põdenud. Samuti pole teada, kas ja kuivõrd on selline läbipõdemine andnud neile vaktsiinist parema kaitse. Tänaseks on juba uuringute kaudu teada, et läbipõdenutel võivad ka kõrvaltoimed raskemad olla. Mõnede teadlaste hinnangul võib noorte seas olla läbipõdenute osakaal isegi kuni 50% ringis. Antikehade mõõtmine enne vaktsineerimist võiks olla sel juhul väga mugav lahendus, kuid mingil põhjusel seda ei kasutata.
Üha rohkem on tõsiseid küsimusi, mis panevad iga vastutustundliku lapsevanema ootama senisest enam avatud arutelu. Vajame mitmekülgsemat teadlaste ja meedikute professionaalset ja ausat diskussiooni. Propagandistlik ühe käibetõe lõputu kordamine vaid väikese seltskonna kontrollitud kõneisikute poolt võib viia hoopis vastupidise tulemuseni – usalduse vähenemiseni kogu meditsiinivaldkonna vastu. Seda pole aga kindlasti kellelegi vaja.