Hiljutine Unite the Kingdom ehk Ühendagem Kuningriik meeleavaldus Londonis  järgib julgustavat mustrit, mida on näha üle kogu Euroopa – hüljatud valijad, kes on surmani väsinud kontrollimatust massilisest sisserändest, leiavad oma hääle, kirjutab kolumnist Lauren Smith.

Ülemöödunud laupäeval (13. septembril – toim.) Londoni tänavatele kogunenud tohutud rahvahulgad, kes lehvitasid Suurbritannia riigilippe ja Püha Jüri riste, edastasid eliidile selge sõnumi: brittidel on kõrini.

Suurtel rahvahulkadel, kes ülemöödunud laupäeval marssisid, oli palju põhjuseid rahulolematuseks. Meeleavalduse Unite the Kingdom ehk Ühendagem Kuningriik korraldas Tommy Robinson ning seal pidasid kõnesid mitmed tuntud parempoolsed tegelased, nende hulgas Katie Hopkins, Ben Habib ja isegi Elon Musk, kes osales Zoomi kaudu.

Protesti fookus oli lai – see seisis vastu lõhestava identiteedipoliitika levikule, toetas sõnavabadust ning pakkus vastukaalu vihkamist täis Palestiina-meelsetele meeleavaldustele, mis on alates 2023. aastast Londonit ja kogu Ühendkuningriiki vaevanud.

Mõned esinejad rõhutasid kristluse tähtsust Briti kultuuri jaoks ning „Christ is King" („Kristus on Kuningas") oli populaarne hüüdlause. Kõik väljendasid kahetsust rahvusliku enesevihkamise kultuuri üle, mis on viinud riigi stagnatsiooni ja lagunemiseni.

Sisseränne oli kogu meeleavalduse läbiv joon. „Me tahame oma riiki tagasi," nõudsid protestijad. See võib tähendada erinevatele inimestele eri asju, kuid vaieldamatult tähendab see kontrollimatu massilise sisserände lõpetamist.

Peavoolumeedia jaoks on üks suurimaid väljakutseid kuningriigi ühendamise meeleavalduse käsitlemisel see, et osalejad olid täiesti tavalised inimesed. See ei olnud peamiselt tüli otsivate jalgpallihuligaanide või neonatside marss. Muidugi leidub alati selliseidki, kuid ülemöödunud nädalavahetuse marss oli palju enamat.

Inimesed tulid kokku üle kogu riigi – eri rassidest, religioonidest ja vanustest (sealhulgas pered). Protestijad olid normaalsed, seaduskuulekad inimesed. Nagu erakonna Reform UK juht Nigel Farage pressikonverentsil ütles, oli see marss „kollektiivne keskmise sõrme näitamine Briti eliidile, kelle poolt [valijad] tunnevad end igas mõttes reedetuna".

Arutelusid on tekitanud ka osalejate arv. Politsei ametlik hinnang oli 110 000 kuni 150 000 inimest, korraldajad väitsid aga, et kohal oli ligi kolm miljonit. Hoolimata tõelisest osalejate arvust ei saa eitada selle meeleavalduse tähtsust.

Nagu mõned on välja toonud, siis veel kümme aastat tagasi oleks sellist üritust peetud tohutuks eduks, kui see oleks meelitanud kohale vaid paar tuhat inimest. Ülemöödunud laupäeval nähtud rahvahulgad annavad aga tunnistust millestki tõeliselt murrangulisest.

Samuti oli veel mõni aasta tagasi massilise sisserände kriitiline käsitlemine täielik tabu, mida seostati ainult äärmusparempoolsetega. Täna on sisseränne Briti valijate seas üks suurimaid muresid ning enamus inimesi – sealhulgas leiboristide ja liberaaldemokraatide toetajad – pooldab kuritegusid sooritanud migrantide väljasaatmist.

Ka meie leiboristist peaminister oli sunnitud probleemi tunnistama, kurtes, et Ühendkuningriigist on saanud „võõraste saar" – isegi kui ta hiljem oma sõnu sõi ning väitis, et öeldut kahetseb.

Selle suve jooksul on britid väljendanud oma viha, protestides varjupaigahotellide vastu, mis on nende kogukondadesse paigutatud ilma elanike nõusolekuta, ning nõudes, et valitsus lõpetaks väikepaatidega üle kanali saabuvate illegaalsete migrantide tulva.

Hüüet „me tahame oma riiki tagasi" võib kuulda üle kogu Euroopa. Valijad sunnivad oma juhte lõpuks massilise sisserände probleemiga silmitsi seisma – vajadusel hambad ristis. Isegi kui see on miinimum, on ikkagi julgustav näha, kuidas riigid taastavad piirivalvet ja loobuvad vaikselt Schengenist.

Juulis toimusid sarnased meeleavaldused ka 80 Poola linnas, kus nõuti samuti lõppu sisuliselt avatud piiride poliitikale, mida on viimase kümnendi jooksul rakendatud.

Saksamaal oli kantsler Friedrich Merz sunnitud tunnistama, et tema eelkäija Angela Merkeli avatud piiride poliitika ei ole „ilmselgelt õnnestunud". Saksamaa ega ükski teine riik, mis kultiveeris pagulastele avatud poliitikat, ei ole suutnud toime tulla tohutu madalapalgaliste ja kultuuriliselt väga erinevate sisserändajate sissevooluga.

Isegi Rootsi, mida veel hiljuti peeti multikultuursuse kehastuseks, on piiranud sisserännet, rakendades poliitikaid, mis raskendavad kodakondsuse saamist ja piiravad pereliikmete arvu, keda on võimalik riiki kaasa tuua. 2024. aastal andis Rootsi välja oma ajaloo väikseima arvu elamislube.

See ei ole ka ainult valjuhäälne vähemus, kes tänavatele tuleb. Ühendkuningriigis näitavad hiljutised küsitlused Reform UK selget edu, mis viitab sellele, et valijad on enam kui valmis toetama valitsust, mis piirab kontrollimatut sisserännet.

Samamoodi on Alternatiiv Saksamaale (AfD) saavutanud enneolematu edu, olles nüüd parlamendis suuruselt teine partei ja vahel küsitlustes isegi juhtpositsioonil. Hiljutistel Nordrhein-Westfaleni kohalikel valimistel kolmekordistas AfD oma varasema tulemuse, saades 14,5% häältest.

Paremalt tulev surve on sundinud praegust valitsuskoalitsiooni rändepoliitikat karmistama. Isegi kui see ei ole veel piisav, on see siiski julgustav algus. Liikumissuund on selge.

Seetõttu ei tööta seekord kuningriigi ühendamise ja sarnaste meeleavalduste tembeldamine rassistlikuks või äärmuslikuks. See liikumine on nüüd liiga suur, et seda ignoreerida. Tegemist ei ole kitsarinnalistega, vaid valijatega, kes nõuavad riigi elementaarseid põhifunktsioone. Piirikontrolli kehtestamine on nüüd vaieldamatult enamuse seisukoht.

Eliitide üleolev suhtumine Londonis, Berliinis, Varssavis või Brüsselis ei muuda seda. Vastupidi – see ainult tugevdab valijate tahet neid valimistel karistada. Liiga kaua on meid valitsenud äärmuslased, kes maskeeruvad „tsentristideks". Nüüd hakkab lõpuks kehtima tõeline terve mõistus. Vaikiv enamus ei vaiki enam.

Artikkel ilmus algselt väljaandes The European Conservative. Tõlkis Martin Vaher.