Rahvusvahelise õiguse eksperdi Laurence Tribe'i sõnul pole USA ja Ühendkuningriigi massihävitusrelvade valedele toetudes korraldatud Iraagi puruks pommitamine võrreldav Venemaa Ukrainasse tungimisega.
Andres Sutt, kes esitas Tribe'ile 7. märtsil toimunud riigikogu põhiseaduskomisjoni avalikul istungil esimese küsimuse, sõnul on Venemaa nagunii juba Eesti ja lääneriikide varad konfiskeerinud ning kuidas see riik võib oma külmutatud varade konfiskeerimisele vastata, ei puutu enam Venemaa külmutatud varade Ukrainale andmisesse. Ta küsis: "Kui Eesti selle [Venemaa varade konfiskeerimise] seaduse vastu võtab, siis kui kiiresti teised vaba maailma riigid võiksid järgneda?"
Tribe soovis, et tal oleks kristallkuul, mis lubaks sellele küsimusele vastata. Tema sõnul pole ennustamine tänuväärne tegevus. Ta ei osanud öelda, kui kiiresti teised riigid hakkavad Venemaa varasid konfiskeerima.
Kuid ta kinnitas, et kui ta saab Valge Maja ja USA rahandusministeeriumi inimestele rääkida, et Eesti on sellise julge sammu astunud ja ei luba Venemaa varadel niisama seista, siis nii USA presidendi kui tema nõunike vastus sellele oleks hulga "julgustavam". Kui Tribe räägiks neile, et [Eesti järel] on nüüd nende kord seda teha. Et järgmise sammu peavad astuma Ameerika Ühendriigid.
Väga oluline on kõigi lääneriikide puhul nõustumine, et tegemist on põhimõttelise küsimusega. Kui nendel külmutatud varadel lubatakse niisama seista, siis tegemist on [lääneriikide] ühiste kohustuste eiramisega kõigi vabadust armastavate riikide ees.
See oleks samuti luba Venemaale ja teistele riikidele rünnata kolmandaid maid.
Varro Vooglaid kommenteeris Tribe'i ettelkannet, et kui räägiti, et pole õige analüüsida, mida üks või teine samm võib kaasa tuua, siis Vooglaiu sõnul on põhjalik kaalutlemine, milliseid tagajärgi võib üks või teine samm kaasa tuua, just vastutustundlik ja riigimehelik käitumine.
Riigikogu EKRE fraktsiooni kuuluv rahvaesindaja osutas, et Tribe alustas oma ettekannet väitega, nagu ta esineks ainult õiguseksperdina, mitte poliitilise aktivistina. Ometi oli päris märkimisväärne osa Tribe'i ettekandest just poliitiline aktivism, sest ta ei selgitanud niivõrd rahvusvahelise õiguse ja põhiseadusõiguse põhimõtteid, vaid üritas põhiseaduskomisjoni veenda, et langetada tuleb just selline poliitiline otsus [Venemaa varade konfiskeerimine].
Vooglaid osutas, et Eestis on Venemaa varade konfiskeerimise seadusega just väga tõsine põhiseaduslik probleem. Eesti põhiseadus ütleb (§ 32), et "Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest." "Õiglase ja kohese hüvituse eest," rõhutas Vooglaid. Mitte mingil muul tingimusel.
Ta jätkas küsimusega, kas Ameerika Ühendriikide põhiseaduslikus õiguses sellist põhimõtet ei ole? Kui ei ole, siis on ameeriklaste jaoks see küsimus kindlasti lihtsam. Eestis on ja probleem sellega on tõsine.
Rahvusvahelise õiguse vaatepunktist üllatas rahvusvahelist õigust [Helsingi Ülikoolis] õppinud Vooglaidu, et Tribe'i ettekanne oli "üllatavalt ühekülgne". "Riigi suveräänsusest tuleneval immuniteedi põhimõttel puuduks sisuline tähendus, kui lihtsalt poliitilistest kaalutlustest lähtuvalt saab sellest kõrvale kalduda ja otsustada konkreetse riigi varade võõrandamise kasuks," osutas ta.
Ta avaldas veendumust, et Tribe nõustub seisukohaga kui rahvusvahelise õiguse põhimõtted ei kehtiks kõigile riikide ühetaoliselt, siis poleks rahvusvahelisel õigusel mingisugust mõtet.
Kuna Tribe "artikuleeris" põhimõtet, et Venemaa varade võõrandamine on lubatud, siis kas sama printsiip lubaks võõrandada ka Ameerika Ühendriikide keskpanga, Ühendkuningriigi keskpanga ja Eesti keskpanga varad ning hüvitada nende arvelt Iraagile 2003. aasta agressiooniga, mis oli ilmselge rahvusvahelise õiguse rikkumine, tekitatud kahjud? "Või on nii, et rahvusvahelisest õigusest tulenevad erinevatele riikidele erinevad põhimõtted? Et ühel puhul võib nii käituda [rünnata riike] ja teisel puhul ei või?"
Tribe vabandas alguses, et Vooglaid leidis tema ettekande olevat kallutatud. Ta osutas, et pidi oma arvamuse suruma kümne minuti sisse. Mis põhines üle 200-leheküljelisel uuringul [uuringus on 124 lehekülge, ilmselt tuleb arvude erinevus arvutis kirjutatud ja kujundatud tekstist].
Ta kinnitas, et õigusriik nõuab põhimõtete võrdset rakendamist ja mitte arvestamist asjaoludega, kes on võitjate või kaotajate poolel. Ta lähtus eeldusest, et Venemaa sissetung Ukrainasse on üleüldiselt ja selgelt ebaseaduslikuna hukka mõistetud. Tegemist on genotsiidi mõõtu naabri anastamisega. See on üheselt ebaseaduslik ja õigusriigi põhimõtted nõuavad sellisele käitumisele proportsionaalset ja tagasipööratavat vastust.
Ameerika Ühendriikide sissetung Iraaki, millele Tribe seisis omal ajal vastu, on seevastu rahvusvahelise õiguse seisukohast keerulisem küsimus, millele selle õiguskomisjoni istungi raames pole tema sõnul võimalik vastata.
Mis puutub Ameerika Ühendriikide põhiseadusesse, siis selles on Eesti põhiseadusele sarnaselt nõutud eravara riigi kasuks konfiskeerimise korral nõuetekohane õiguslik menetlus ja õiglane hüvitamine. See punkt on olnud USA põhiseaduses alates 1789. aastast. Kuid see käib Ameerika Ühendriikides vaid eraisikute vara kohta. Riikidel USA põhiseaduse kohaselt ei ole vara. See oleks esimene põhjendus.
Teine punkt kõlab, et see on kõiges õiguspärase menetluse kohane, kui agressorilt nõutakse ohvrile põhjustatud kahjude hüvitamist, mitte vastupidi.
Kolmanda punktina tõi Tribe välja, et kui nõutud on õiglane kompensatsioon, siis peab see kahjude hüvitaja Ukrainale olema Venemaa.
Eesti põhiseadusliku õiguse osas tunnistas Tribe, et ta ei oska kaasa rääkida. Kui Eesti põhiseadus katab igat liiki varasid, nii avalikku kui eraomandit, valitsuste ja valitsusväliste organisatsioonide vara ja ei täpsustada protsesse, siis seadustes peaksid sellised toiminguviisid olema kirjas.
Tribe leidis, et Eesti leiab kindlasti oma seaduste alusel, et Venemaa on agressor ja [Eestis olev] Venemaa vara ei kuulu enam Venemaale, vaid Ukrainale.
Kui Eesti külmutas Venemaa varad, isegi kui seda on ainult kümnete miljonite eurode ja mitte miljardite dollarite mahus, siis see oli juba Venemaalt selle varade äravõtmine. Kui sedasi on Eesti seaduste kohaselt lubatud ja Eesti pole kohustatud Venemaale õiglase hüvitise vormis raha tagasi andma, siis miks ei kehtiks teistsugune põhimõte ja Venemaa varasid ei võiks kasutada Ukraina ülesehitamiseks?
Toimetas Karol Kallas