Eesti talurahvas 19. sajandi alguses. Gravüür

Eestlased said uusaegseks kultuurrahvaks seeläbi, et tõusid ise seniste valitsejatega võrdväärsele tasemele, mitte seeläbi, et senised valitsejad oleksid eestlaste ees maoli maha heitnud. Paraku just midagi sellist nõuab praegu Black Lives Matter liikumine. Valged peavad põlvitama ja andeks paluma, mustanahalistele tuleb eeliseid anda, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre.

Ka eestlased olid orjad, nii nagu Ameerika neegridki. Ka eestlasi müüdi kunagi avalikult turul, ka nende perekondi lõhuti müümisel, ka neid mängiti maha kaardilauas või vahetati tõukoerte vastu. Ehk mitte nii massiliselt kui Ameerika lõunaosariikides, kuid siiski. Ka eestlased lasti lõpuks priiks ja ka eestlastel tuli seda priiust alles hakata sisuga täitma, mis võttis laias laastus terve sajandi. 

On tähendusrikas, mis juhtus selle sajandi jooksul. Eestlased ronisid sammhaaval välja sotsiaalsest sügavikust, kuhu nad sajandite jooksul olid surutud, taludes selle käigus pidevalt sakslastest ülemkihi pilkeid, diskrimineerimist ja halvustamist. Sageli olid pilked ka õigustatud, sest eestlased ei tundnud kombeid, nad olid mühaklikud ja vähem haritud, nende keeles ei saanud korralikult kõnelda filosoofiast ega füüsikast. Kuid eestlased vaid nohisesid ja pressisid ennast ühiskonnaredelil aina kõrgemale. Võtmesõnaks oli haridus, kuid mitte selleks, et lihtsalt olla haritud ja arendada haritud vestlust, vaid et olla keegi – olla lugupeetav, keegi, kelle üle baltisakslastel poleks põhjust ega võimalust naerda. 

Rahvuslik kuuluvus oli eestlastele selle juures otsekui kivi kaelas ja leiduski palju neid, kes kivi kaelast heitsid, kadakateks hakkasid ja baltisakslaste hulka sulasid. Kuid palju rohkem leidus neid, kes seda ei teinud, ja nende uhkus nõudis taga respekteerimist just eestlasena. 

Kui lugeda ärkamisaega kajastavat kirjandust, kasvõi Eduard Vilde ajaloolist triloogiat, samuti kaasaegsete mälestusi, võivad käed praegugi rusikasse kiskuda, sest esivanematele osaks saanud alandused olid tõesti ebaõiglased ja masendavad. Mitte keegi aga ei kuulutanud välja aktsiooni, et baltisakslased peaksid eestlaste käest põlvili andeks paluma ja nende saapaid suudlema. Mõte, mis juba mõttenagi on absurdne. Otse vastupidi. Sakslased oleksid enne surnud, kui midagi sellist teinud, ja Landeswehri sõjas nad tõepoolest suridki, nii nagu eestlasedki.

Aga kokkuvõttes pole põhjust kahetseda, et eestlaste kui rahva ärkamine varjusurmast toimus nii suure valu ja vaevaga. See andis aega oma muutuva positsiooniga kohaneda ja vältis raskekujulist rahvuslikku peapööritust. Hiljem küll peapööritust mingil määral põeti – Landeswehri sõjas ja iseseisvuse algusaastail, kuid isegi kauavihatud baltisakslastele keegi rahuajal kallale ei läinud, neil oli Eestis täiesti turvaline. Jah, mõisad jagati küll laiali, kuid suurem osa maarahvast oli oma maa valdajaks saanud siiski juba varem talusid päriseks ostes, see tähendab – läbi valu ja vaeva. Ilmselt just see stabiliseeriv faktor hoidis ära ekstsessid.

Lühidalt – eestlased said uusaegseks kultuurrahvaks seeläbi, et tõusid ise seniste valitsejatega võrdväärsele või vähemalt võrreldavale tasemele. Mitte seeläbi, et senised valitsejad oleksid oma poodiumilt alla tulnud ja eestlaste ees maoli maha heitnud. Paraku just midagi sellist nõuab praegu Black Lives Matter liikumise radikaalsem tiib. Valged peavad põlvitama ja andeks paluma, mustanahalistele tuleb eeliseid anda.

See on halvim, mida teha võiks, kusjuures mitte ainult valgetele, vaid ka mustadele endile. Psühholoogid on korraldanud mitmeid eksperimente (neist kuulsaim Stanfordi vanglaeksperiment), mille käigus uuriti, mis juhtub, kui ühele inimgrupile kasvõi mängult anda teise grupi üle võim, millega ei olda harjunud. Juhtus see, et võimu saanud grupp hakkas teist terroriseerima.

Olen midagi sarnast ülikoolipõlves ka ise läbi elanud. Üks ehitusmaleva rühm sõitis teisele külla ja et sündmus lõbusam oleks, mängiti mängu, et küllatulnud rühm koosneb inglise aristokraatidest ja võõrustajarühm eesti talupoegadest. Talupojad olid hästi viisakad, võtsid mütsid peast, kummardasid ette-taha ja rõhutasid, et nemad on kõigest madal matsirahvas. Ja see mõjus ootamatult kiiresti. Juba mõne tunni möödudes tekkis oht, et „inglased“ hakkavad oma rolli liiga tõsiselt võtma, ülbitsema ja käsutama, ning mäng katkestati delikaatselt, misjärel õhtu möödus lõbusalt eesti-inglise sõpruse vaimus. Kuid ohutuli oli välgatanud. Tasub meenutada Zimbabwes toimunut, mõistmaks, milliste koledusteni võib jõuda, kui selliseid eksperimente korraldada suures mastaabis, tõsimeeli ja ilma piduriteta.

Ülekohtu käes kannatanud inimgrupi „positiivne diskrimineerimine“, see tähendab talle eeliste loomine ja talle ohvrioreooli kujundamine on (või võib olla) laostav ka individuaalsel tasandil. Küündimatul või halva iseloomuga inimesel on alati võimalik viidata oma ohvripositsioonile ja selle asemel, et kõrgemale püüelda, süüdistada teisi – ühiskonda, riiki, mõnd rahvast või rassi.

„Ma vihkan kõiki,“ kirjutab Sveta Grigorjeva. Inimestel, kes kõiki vihkavad, on mingi tõsine viga, ja „positiivse diskrimineerimise“ poliitika otsekui legaliseerib selle vea, paneb süü kellelegi teisele. Selle asemel, et püüda kuidagi õilistuda või paremaks saada, võib inimene hakata otsima lohutust kättemaksust ja vägivallast. Ehk lihtsamalt öeldes: eeliste loomine, positiivne diskrimineerimine, ei tee endisi rõhutuid rõõmsaks ega tänulikuks, vaid ajab hoopis vihaseks, ja mida aeg edasi, seda vihasemaks.

See tõdemus viib meid BLM-temaatikast kaugele välja, puudutades juba kõiki (väidetavalt) allasurutud gruppe ja neile kunagi osaks langenud ebaõigluse heastamist. Kuid oma tões raudkindlalt veendunud aktivistidele on seda vist lootusetu selgeks teha.