Paavst Leo XIV pidas 9. jaanuaril paavstide ajaloos esimese kõne "Olukorrast maailmas", milles ta kritiseeris laste tapmise ja asendusemaduse kõrval sõnavabaduse piiramist ja tõest lahutatud uuskeele juurutamist.
Alljärgnevalt toome ära Leo XIV Püha Tooli 184 suursaadikule suunatud kõne inimvaenuliku ideoloogilise uuskeele osa.
Maailmas, mis seisab vastakuti keeruliste väljakutsetega, nagu maailmapoliitika pinged, ebavõrdsused ja kliimakriis, peab ÜRO mängima võtmerolli dialoogi edendamisel ning humanitaarabi jagamisel, aidates ehitada õiglasemat maailma. Selle nimel tuleb pingutada, et Ühinenud Rahvaste Organisatsioon mitte ainult ei joonduks vastavalt olukorrale tänases maailmas, mitte nagu see oli Teise Maailmasõja järel. Samuti peaks ÜRO olema märksa enam keskendunud ja tõhusam inimkonda üheks perekonnaks ühendavate poliitikate edendamises kui ideoloogiate kehtestamise püüdlustes.
Sõnade tähenduse taasavastamine on tõenäoliselt meie aja üks suurimatest väljakutsetest.
Multilateralismi [mitme jõukeskusega maailmakorra] eesmärk on seega koha tagamine, kus inimesed saavad kokku ja räägivad, mis on vormitud Antiik-Rooma foorumi elik keskaegse linnaväljaku järele. Samal ajal; põhjusel, et dialoog oleks võimalik, peab leppima kokku, mida kasutatavad sõnad ja käsitusviisid (kontseptsioonid) tähendavad. Sõnade tähenduse taasavastamine on tõenäoliselt meie aja üks suurimatest väljakutsetest.
Kui sõnad kaotavad sideme reaalsusega ja reaalsus ise muutub vaieldavaks ning nii pole lõpuks võimalik seda sõnades edasi anda, siis muututakse kahe inimese sarnaseks, kelle kohta Püha Augustinus kirjutab, kuidas neid sunniti olema koos, kuigi kumbki neist teise keelt ei mõistnud. Ta täheldas, ma tsiteerin: "Rumalad loomad, isegi need kes on erinevatest liikidest, saavad üksteisest paremini aru kui osutatud kaks inimest. Sest, kuigi nad mõlemad on inimolevused, siis nende ühine loomus pole abiks sõbrustamisele, kui arvamuste vahetamist üksteisega takistab keelte erinevus. Seega inimene räägib parema meelega oma koeraga kui võõramaalasega." Tsitaadi lõpp.
Täna on sõnade tähendus järjest voolavam ja käsitused, mida need esindavad, üha mitmetimõistetavamad.
Täna on sõnade tähendus järjest voolavam ja käsitused, mida need esindavad, üha mitmetimõistetavamad. Keel [sõnad] pole enam eelistatud viis, kuidas inimolevused üksteist tundma õpivad ja kohtuvad. Veelgi enam tähendusliku (semantilise) mitmetimõistetavuse moonutuste tõttu kasutatakse keelt (sõnu) üha rohkem relvana, millega saab vastaseid rünnata ja solvata.
Meile kõigile on vaja, et sõnad taaskord väljendaksid üheselt kindlalt piiritletud ja selgesti mõistetavaid reaalsuseid. Ainult nii on võimalik taastada ehe (autentne), vääritimõistmisteta dialoog.
Nii peab juhtuma kodudes ja avalikus ruumis, poliitikas, ajakirjanduses ja ühismeedias, Samamoodi peab see toimuma rahvusvaheliste suhete ja mitmepoolsuse kaastekstis, et viimane suudaks tagasi saada jõu, mida on vaja probleemidele vastu astumiseks ja vahendamisel.
Seda on vaja vastasseisude ärahoidmiseks ja tagamiseks, et kellelgi poleks kiusatust võtta võimust teiste üle kas siis verbaalse, füüsilise elik sõjalise jõu kasutamise meelelaadiga.
Samuti võiks tähelepanu pöörata vasturääkivusele (paradoksile), et sellist keele (sõnade) nõrgenemist manatakse sageli esile sõnavabaduse nimel. Kuigi, lähemal vaatlusel, osutub tõeks vastupidine. Sest sõna- ja väljendusvabaduse tagab just keele kindel tähendus ja tõik, et iga oskussõna (termin) on ankurdatud tõe külge.
Sõna- ja väljendusvabaduse tagab just sõnade kindel tähendus ja tõik, et iga oskussõna on ankurdatud tõe külge.
Valus on vaadata kuidas eriti läänes jääb ruumi tõelise väljendusvabaduse jaoks kiirkorras vähemaks. Samal ajal areneb orwellilikus stiilis keel, mis üritades olla järjest kaasavam, lõpuks välistab inimesed, kes ei allu seda toitvale ideoloogiale.
Paraku viib see tagajärgedeni, mis toob kaasa, alustades südametunnistuse vabadusest, inimeste põhiõiguste piiramise. Antud vallas on inimesel vastavalt südametunnistusele õigus keelduda seadusega kehtestatud elik tööga seotud kohustustest, kui need on vastuolus tema moraalsete, eetiliste elik religioossete alusväärtustega, mida osutatud inimene põhimõttekindlalt oma isiklikus elus järgib. Selleks võib olla vägivallatuse põhimõtte järgimine, mille tõttu ei soovita teenida sõjaväes elik arstide keeldumine osalemisest tegevustes, nagu sündimata laste tapmine ja abistatud enesetapp. Südametunnistuse alusel millestki keeldumine pole mäss, vaid see on iseendale truuks jäämine.
Käesoleval hetkel ajaloos seatakse inimeste südametunnistus(vabadus) riikide poolt järjest enam küsimuse alla, mida teevad isegi riigid, mis väidavad enda kohta, et põhinevad demokraatial ja inimõigustel.
Südametunnistuse vabadus tagab tasakaalu ühishuvi ja üksikisiku väärikuse vahel.
Kõnealune vabadus tagab tasakaalu ühishuvi ja üksikisiku väärikuse vahel. Samuti rõhutab see, et päriselt vaba ühiskond ei sunni peale ühtlikkust (ühesugusust), vaid kaitseb südametunnistuste erinevust, hoiab ära autoritaarsed arengud ja edendab eetilist, ühiskonna koetist rikastavat dialoogi.
Käesolev tekst algab videos 16. minutist (16:15).
Samal viisil ähvardab sõnavabaduse piiramine usuvabadust. Nii, nagu sõnastas Benedictus XVI, on usuvabadus inimõigustest esimene, kuna selles väljendub inimese kõige põhimõttelisem olemus. Kõige viimased andmed näitavad, et religioossete vabaduste rikkumised on tõusuteel ja 64 protsenti maailma rahvast kannatab osutatud õiguse tõsiste rikkumiste käes.
Nõudes, et kristlaste usuvabadust ja õigust teenida Jumalat täielikult austatakse, palub Püha Tool sedasama kõigile teistele religioossetele kogukondadele.
Tõlkis Karol Kallas