Püüan natuke mõtiskleda liberaali ja konservatiivi teemal, sest meil on need erinevused ilmselgelt lahtimõtestamata. Need on kaks peamist suunda terve maailma poliitikas, igapäevaelus, filosoofias ja kunstiloomingus.
Konservatiivne on eesti keeli alalhoidlik, olemasolevat säilitav ja austav. Liberaalne on see, kes ei hooli järjepidevusest, tema on ise hindaja ja jagaja.
Liberaal nimetab konservatiivi äärmuslaseks – sest TEMA on enda arvates keskel. Ma olen näinud maailmakaarti, kus Ameerika on asetatud keskele, teised äärepeale.
Aga tegelikult on maakera ju ümmargune, keegi pole keskel, keegi pole ääre peal?
Või arvab liberaal, et me asume tasapinnal, kahe seina vahel?
Kas loodus on ka liberaali meelest äärmuslik?
Sest loodus, kullakesed, on konservatiivne. Isegi väga.
Päike tõuseb idast, loojub läänes, kevade järel tuleb suvi, sügise järel talv. Nõgese juurtest kasvavad endiselt nõgesed, mitte ohakad. Puu kasvab ülespoole, jää sulab veeks, vihm ja lumi sajavad taevast alla maa peale, mitte vastupidi. Ei mingit "avatust" ega "innovatsiooni".
Konservatiiv arvestab tegelikkusega nii, nagu see on, ei mõtle ise välja mingeid abstraktseid olematuid mudeleid, et neid siis mõttetuteks (või kahjulikeks) seadusteks vormida.
Liberaalide tegutsemisajendiks on soov õigustada oma isiklikke pahesid (sealhulgas ahnust) ja seadustada nendest pahedest tingitud ihalusi (sealhulgas rikkust ja võimu).
Konservatiiv lähtub oma tegutsemises tervest mõistusest, inimese loomulikust olekust, tsivilisatsiooni ja ajastute tarkusest.
Konservatiiv püüab säilitada, alles hoida seda, mis on läbi aegade olnud väärtuslik, mitte seda mingi moevoolu järgi rünnata, ümber vormida või hoopis ära hävitada.
Konservatiiv on nagu laevakapten, kes arvestab merel olles merega, ilmastikuga, tuulesuunaga, hoovustega, karidega, ning kasutab kompassi ja muid vajalikke abilisi. Sest tema eesmärk on laev tervelt sadamasse juhtida. Ta vastutab reisijate eest.
Ta ei tee mingeid arutuid eksperimente, inimkatseid. Ta võtab elu tõsiselt, ja arvestab kaasinimestega. Ta käitub ettevaatlikult, sest ta teab, et iga inimene vastutab oma tegude eest.
Ta teeb vahet olulise ja ebaolulise vahel. Esmalt tuleb korda seada olulised asjad, alles siis võib hakata esteetiliste lisandite peale mõtlema.
Liberaal mõtleb välja enda arvates "uuendusliku" mudeli, ja hakkab seda peale suruma ka teistele. Ent looduses ei saa kehtestada ebaloomulikke seadusi, loodus ei allu nendele.
Me ei saa oma organismi ümber kujundada. Me ei saa ühiskonda oma tahtmist mööda ümber kujundada. Jah, inimeste mõtlemist saab suunata ja nende hinnanguid saab mõjutada, inimesi saab suunata eelistama ilustatud valesid üpris karmile tõele. Aga see ei vii ühiskonda edasi.
Konservatiiv säilitab rahvuse, inimsuse, inimlikkuse.
Liberaali jaoks tähendab demokraatia oma valikute (ükskõik missuguste vahenditega) läbisurumist.
Konservatiivi demokraatia tähendab rahvaga arvestamist, ta arvestab isegi neid, kes on elanud enne teda, kes on nüüdseks surnud, ent on oma tarkuse ja kogemused trükitud kujul siia maha jätnud. Ja pärimuse kujul. Ja tsivilisatsiooni kujul. See on ju isegi meie geenides.
Konservatiivi jaoks on oluline rahvus ja selle elujõud, liberaal on abstraktne kosmopoliit, kelle jaoks rahvus ei oma tähtsust. Ent ükski rahvas, ükski inimene ei saa tegelikult täiuslikult eksisteerida väljaspool rahvust. Kosmopoliit on nagu üks õnnetu juurtelt lõigatud lill vaasis, kes on eraldatud looduslikest toitainetest. Me näeme seda ju praegu Euroopas, kus nende nõndanimetatud pagulaste, oma kodumaa hüljanud ning täiesti võõrasse keskkonda üle kolinud moslemite järeltulijad aina hulluks lähevad.
Konservatiiv arvestab terve rahvaga, liberaal räägib: kellele ei meeldi, mingu minema. "Kui ei suuda toime tulla meie muudatustega, siis püüdke elada kokkuhoidlikumalt." Aga enda kokkuhoidlikkusest ei taha liberaal kuuldagi. Tema peab saama hästi elada. Kõik on turuletil, kõik on raiskamiseks. Tulevik teda ei huvita.
Konservatiiv vastutab oma tegude eest. Liberaal ei mõtlegi vastutusest, sest kõik on ju suhteline. Ja temal on alati õigus.
Konservatiiv hoiab elu olulise sisu alles. Ta on nagu ühiskonna selgroog, mis keha püsti hoiab. Igast painutusest, ükskõik kui sügavast, on tänu selgroole alati võimalik tagasi tulla püstisesse asendisse. Liberaali selgroog on nagu pehme traat.
Selliselt näen mina liberaale ja konservatiive.