Liberalism, kuhu kuuluvad väärtused nagu isikuvabadused ja õigus eraomandile, põhineb kristlusel, mille põhitunnus on isiklik vastutus. Kristluse ja liberalismi süsteem on lääne majanduse ning jõukuse jaoks toiminud väga hästi, ütleb Liechtensteini prints Michael intervjuus Misese instituudi saadikule Claudio Grassile.  

Tema Kõrgus Liechtensteini prints Michael on konsultatsiooniettevõtte Geopolitical Intelligence Services AG asutaja ja nõukogu esimees, samuti mõttekoja ECAEF (European Centre of Austrian Economics Foundation; Austria Majandusteaduse Sihtasutuse Euroopa Keskus) president. Ta juhib ka Liechtensteini pealinna Vaduzi Industrie- und Finanzkontor nõukogu.

Claudio Grass (CG): Liechtensteini valitsemiskorralduse ja kohaliku kultuuri keskmes on selgelt isikuvabadused, sõltumatus ja eriti austus eraomandi vastu. Viidatud väärtuse toetamine ja tegutsemine nendega harmoonias. Mil määral Teie arust on sellist lähenemist mõjutanud Teie perekonna pärand ja ajalugu?

Liechtensteini prints Michael (PM): Liechtensteini riigikorraldus on väga hästi tasakaalus, mille tulemuseks on sidus ja jõukas ühiskond. See omakorda tõestab, et monarhia, otsedemokraatia ja omavalitsuste suur autonoomia toimivad üheskoos suurepäraselt. Selline kombinatsioon sunnib valitsuse kõiki üksuseid rakendama võimalikult mõistlikke poliitikaid. Monarhia reputatsioon ja tugevus põhinevad tasakaalustatud perekonna põhikirjal (family constitution) ning selle jäigal ja vastutustundlikul rakendamisel kuningliku pere suhtes. Meie ühiskonnas on kokku lepitud, et demokraatia saab õilmitseda ainult isikuvabaduste, sõltumatuse, üksteise toetamise, isikliku vastutuse ja eraomandi austamise ideaalide rüppes.

CG: Mida Te arvate tänase kohta? Kas Teie arust on mainitud väärtused ja isikuõigused viimastel aastatel kuidagi ohtu sattunud ja kuidas neid Liechtensteinis kaitstakse?

PM: Kahjuks isegi lääne demokraatiates satuvad vabaduse, sõltumatuse ja eraomandi väärtused üha suuremasse ohtu. Uute seaduste laviin piirab valikuvabadust ja regulatsioonid rikuvad õigust eraomandile. Kaasaegsetes Euroopa ühiskondades ollakse rõõmsal meelel valmis loobuma vabadusest näilikku turvalisuse kasuks. Kahjuks isegi Liechtensteinis esineb sellist suhtumist. See ei ole küll nii selgepiiriline, kuid see on olemas. Kuid meie süsteemid on isikuvabaduste ja eraomandi kaitsmiseks piisavalt mõjusad.

Suurim probleem, mitte ainult majanduses, vaid ka poliitikas, on võlg. Pole võimalik ette kujutada, kuidas üha kasvavate võlgade ja raha pakkumise suurendamise arvel majanduse upitamise hullus ükskord lõpeb. Tagajärjeks saab olla ainult suuremat sorti katastroof.

CG: Austria Majandusteaduse Euroopa Keskus (ECAEF) mängib olulist rolli piiratud valitsuse ja inimeste vastutuse tervemõistuslike teooriate uurimisel ja tutvustamisel. Samas väidetakse, et tänane poliitika liigub juba mõnda aega vastassuunas ja mõned on isegi väitnud, et tsivilisatsioon lõppes Esimese Maailmasõjaga. (Viide laissez-faire majanduse kõrgaja Belle Epoque’i lõpule, tlk.) Milline on Teie arusaam ning kas veel on võimalik suurema üksikisiku vabaduse juurde tagasi pöörduda?

PM: Esimene Maailmasõda ei olnud ilmselt küll maailma lõpp, kuid koos sellega algas Euroopa mõjukuse, kontinendi suureks teinud kristluse ja liberalismi eduka kombinatsiooni, allakäigufaas. Liberalism, kuhu kuuluvad väärtused nagu isikuvabadused ja õigus eraomandile, põhineb kristlusel. Kristluse põhitunnus on isiklik vastutus.

Kristluse ja liberalismi süsteem on lääne majanduse ning jõukuse jaoks toiminud väga hästi. Kuid Euroopa on tänaseks liiga küllastunud. Peale Teise Maailmasõja järgset seitsetkümmet rahuaastat on Euroopa minetanud saavutusvajaduse ja pöördunud enesekaitse, ängi ning ressursside ümberjagamise poole. Selline küllastumine viib paratamatult kriisini ja ma usun – nii kahju kui sellest ka ei ole – et enne suuremate üksikisiku vabaduste juurde tagasi jõudmist on vaja tugevat raputamist. Kui seda mingil põhjusel ei juhtu, langeb Euroopa taas vaesusesse ja inimesed kaotavad vabaduse. Pikas perspektiivis olen ma optimistlik, kuid lähitulevikus näen ma märkimisväärseid probleeme.

Kristluse ja liberalismi süsteem on lääne majanduse ning jõukuse jaoks toiminud väga hästi. Kuid Euroopa on tänaseks liiga küllastunud. Peale Teise Maailmasõja järgset seitsetkümmet rahuaastat, on Euroopa minetanud saavutusvajaduse ja pöördunud enesekaitse, ängi ning ressursside ümberjagamise poole.

CG: Viimastel aastatel on avalik diskussioon Euroopas ja USAs märkimisväärselt alla käinud. Lahkhelid ja poliitiline killustumine on keeranud tsiviliseeritud dialoogi karjumisvõistlusteks ning näpuga näitamiseks. Küsimuse alla on sattunud sõnavabadus ja selle piirid ning nende ahendamine on tekitanud hulga pahameelt. Kui tähtsat rolli mängib sõnavabadus juhul kui me veel kunagi peaksime kõrgema taseme avaliku arutelu juurde tagasi pöörduma?

PM: Poliitiline korrektsus on avaliku arutelu alandanud äärmiselt keskpärasele tasemele. Demokraatia ja vaba ühiskonna keskmes on avatud arutelu kõikvõimalikel, ka äärmiselt vastuolulistel teemadel. Ühiskonna killustumine põhjustab eriarvamuste kohest hukkamõistu ja ideid, mis ei sobi kokkulepitud keskpärasusega sõimatakse kas radikaalseteks, populistlikeks elik parempoolseteks vms. Selle tulemusena sõnavabadus kannatab.

On tekkinud olukord, et niipea, kui tekivad eriarvamused, asendavad karjumisvõistlused ja näpuga näitamised tervemõistusliku avaliku arutelu. Selleks, et jõuda tagasi normaalse avaliku mõttevahetuse juurde, me peame tagasi saama päris sõnavabaduse, mida täna paraku üha enam ja enam piiratakse. Mõnikord on vastuolulisus – ühiskonna killustumine – toimiva ja terve demokraatia jaoks oluline.

CG: Millised on Teie arust tehnoloogia toel toimuva detsentraliseerimise ja digitaliseerimise peamised väljakutsed ning võimalused? Kas uued ideed ja süsteemid annavad võimu taas üksikisiku kätte? Kas sellel on mingi sotsiaalne ja majanduslik mõju?

PM: Kõik uued positiivsed tehnoloogiad teevad inimesed tõhusamateks ja ühiskonna jõukamaks. Uusi tehnoloogiaid nagu robotiseerimine, tehisintelligents jne pole vaja karta. Uued tehnoloogiad loovad uut tüüpi töökohti. Väljakutseks on võimekus muutusi hallata.

On tekkinud olukord, et niipea, kui tekivad eriarvamused, asendavad karjumisvõistlused ja näpuga näitamised tervemõistusliku avaliku arutelu. Selleks, et jõuda tagasi normaalse avaliku mõttevahetuse juurde, me peame tagasi saama päris sõnavabaduse.

Plokiahel, koos selle detsentraliseeritud süsteemidega, võib eraisikule anda suurema sõltumatuse kesksetest teenusepakkujatest, nagu näiteks riigiasutused või erasfäärist notarid ja pangad. Kui eraisik sõltub valitsusest senisest vähem, on sellel väga positiivne sotsiaalne mõju. Majandusele mõjub hästi ülekande- ja vahenduskulude vähenemine. Plokiahelat hakatakse kasutama paljudes valdkondades, kuid selle lahenduste küpsemisega läheb veel aega.

CG: Võib väita, et geopoliitiliselt on käes kummalised ajad. USA eemaldub mitmes tähtsas valdkonnas ajaloolisest globaalse juhi rollist ja suurenevad kaubanduspinged ähvardavad senised liidud purustada või neid märkimisväärselt muuta. Samal ajal me näeme Euroopas pinnale tõusmas suurt hulka allhoovuseid, kus nomenklatuuri vastased jõud on saavutanud tähelepanuväärseid valimisvõite. Kas Teie, kui Geopolitical Intelligence Services (GIS) asutaja ja juhi arust on tänane olukord kuidagi unikaalne? Või näete te ajaloolisi paralleele ja mustreid, mis võiksid anda meile aimu, mida oodata?

PM: Täna toimuvad maailmas suured poliitilised muutused. Kuid me oleme varem sarnases olukorras juba olnud. Näiteks renessansiajal, kui sündis tänane Euroopa. Keeruline on tõmmata otseseid paralleele ja mustreid. Esimene Maailmasõda ei muutnud Euroopat nii palju kui renessansiaeg, kuid see märkis maha Euroopa ja lääne languse alguse. Samas ajaloost tasuks õppida seoses tänaste USA ja Hiina vaheliste pingetega. Euroopa riigijuhtide poolt 19. sajandi lõpus tehtud vead koos Esimese Maailmasõja algusega peaksid kaasaegsetele poliitikutele olema hoiatuseks.

CG: Maailmamajandus paistab olevat samuti ristteel. Peale aastakümneid kestnud keskpankade jõulist sekkumist kõigisse suurematesse majandustesse, millega on käinud kaasas võlgade plahvatuslik kasv, paistab, et toetusteta “orgaaniline” kasv pole enam võimalik. Rahaturud on samal ajal madalate intresside ja keskpankade õgvendamiste sõltuvuses. Kuidas Te selliseid poliitikaid hindate ja millised on Teie arust meie ees seisvad majanduslikud riskid?

PM: Suurim probleem, mitte ainult majanduses, vaid ka poliitikas, on võlg. Pole võimalik ette kujutada, kuidas üha kasvavate võlgade ja raha pakkumise suurendamise arvel majanduse upitamise hullus ükskord lõpeb. Tagajärjeks saab olla ainult suuremat sorti katastroof. Väike grupp inimesi arvab, nii jubedalt kui see ka ei kõla, et ainsaks lahenduseks on suuremat sorti sõda. Ma ei saa sellist võimalust päris kõrvale heita, sest saabuv kriis tekitab märksa rohkem poliitilisi pingeid, mida saab kõige lihtsamalt maandada sõjaga. Kuidas selline sõda täpselt toimuma saab, pole veel selge. See võib piirduda ainult kübersfääriga, kuid käiku võivad minna ka traditsioonilised sõjaväed.

CG: Milline saab olema mainitud kontekstis kulla roll eelseisvatel aastatel? Mida Te arvate tõsiasjast, et tähtsad keskpangad, näiteks Venemaa ja Hiina, on viimastel aastatel oma reserve märkimisväärselt suurendanud?

PM: Minu arust mängib kuld alati tähtsat rolli. Inimesed lihtsalt usaldavad seda, kuigi see ei ole alati kõige praktilisem. Ma usun, et Hiina ja Venemaa on kulda kokku ostnud eesmärgil, et see suurendab eeldatavalt usaldust nende raha vastu. Mis on tähtis, sest me ei tohiks ära unustada, et raha väärtus põhineb seda kasutavate inimeste usaldusel. Kuld kaitseb üha suureneva raha pakkumise eest, mis lõppeks hävitab täna veel alles jäänud inimeste usalduse raha vastu.

Tõlkija märkus: nii intervjueerija kui prints Michael on libertaarid. Mõne nende poolt kasutatud sõna tähendused võivad olla meie keele igapäevasest kasutusest erinevad. Libertarism kaitseb ideed, et isikud peaks olema oma isikut ja omandit puudutavates otsustes võimalikult vabad, kuni need otsused või nende tagajärjed ei riku teiste isikute samasuguseid vabadusi. Libertarismi tähtsaimad märksõnad on üksikisiku vabadus, poliitiline vabadus ja vabatahtlik kaasatus. Libertarismi eesmärgiks on võimalikult väike valitsus.

Tõlkis Karol Kallas

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!