Ajakirjanik Jüri Kukk soovitab "Tujurikkujas" esinenud noortel ja andekatel muusikutel hoida edaspidi muusika ja poliitika lahus, sest vastasel korral on kannatajaks nii Eesti muusika kui Eesti tulevik.
Nägin teid 31. detsembri saates "Tujurikkuja" laulmas laulu "Ei ole üksi ükski maa". Tõtt-öelda laulsite te kõik hästi, te olete andekad noored Eesti lauljad, aga… minu emotsioonid teid ilmselt ei huvita. Te olete praegu eufoorias: "Ära tegime neile ekrelastele ja teistele sallimatutele, ja saime peaministrilt endalt kiita!"
Tegelikult saan teie põlvkonnast isegi aru. Te olete juba palju reisinud, olete välismaal elanud, õppinud, töötanud, olete kokku puutunud geide ja teistest rassidest inimestega, teil on nende hulgas sõpru, teile meeldib kõik mujalt tulev, mis on uus ja põnev, te olete nii-öelda avatud! Meie põlvkond ehk pole, aga mitte sellepärast, et oleksime õelamad või halvemad. Meil on lihtsalt omad väärtused välja kujunenud ja üks neist on armastus kõige eestiliku vastu. Teil pole veel tõelisi väärtusi või hakkavad need alles välja kujunema ja seda paraku paljude Eesti-väliste tegurite mõjutusel. See teeb teie, noorte, ja meie, vanemate inimeste vahele kuristiku. Enamik teist on sündinud taasiseseisvunud Eestis ja meie vabadusvõitluse aeg on teile dinosauruste periood. Te ei usu, aga 1991. aastal oli võimalik neil kolmel augustiputši päeval ka Eestis ja meil, teie isadel, kuuli saada, sest me võitlesime oma maa eest! Teie põlvkonnal pole seda vajadust olnud.
Te võite arvata, et näitasite lauluga "Ei ole üksi ükski maa" manipuleerides mingitele pahadele jõududele koha kätte. Aga jätame nemad kõrvale. Kas te sellest saate aru, et te solvasite oma paroodiaga oma isade ja emade eakaaslasi, kes võitlesid selle laulu saatel Nõukogude Liidu katsete vastu alustada Virumaal fosforiidi kaevandamist? Tollase röövkaevandamisega oleks see põline Eesti piirkond muudetud elutuks alaks, nagu neid on endise Nõukogude Liidu territooriumil sadu. Teie vanemad kandsid särke kirjaga "Fosforiiti? Tänan, ei!" Ja nüüd sülitasite teie neile näkku! Kas nad andestavad nüüd teile? Kas andestab teile kadunud Alo Mattiisen, kes selle laulu lõi?
Eraldi pöördun Dave Bentoni poole. Sa oled meedias rääkinud sellest, kui raske on eesti keelt selgeks saada, aga Sa said sellega hakkama, Sa juba laulad ja lood laule eesti keeles. Eestlane võib olla vaenulik mingi migrantidemassi vastu, kellest ta midagi täpsemalt ei tea, aga ta on sinu omaks võtnud! Ära põrmusta ise seda, mida oled suutnud saavutada!
On veel üks moment. Te olete kõik muusikud, see on teie elu, armastus, hobi ja töö. Eesti on väike, ja lauljatel on siin raske läbi lüüa. Sellest ei piisa, kui te pildile pääsete, seal on vaja ka püsida! Ma puutun oma töös sageli teiega kokku ja näen, kuidas tihtipeale ei tule kontserdisaalid täis. Inimestel on raha vähe ja nad valivad, kuhu minna. Miks te siis oma rahva parimaid tundeid põrmustades oma kontserdipublikut eemale peletate? Iseenda pealt ütlen, et olen teie, viieteistkümne muusiku, hulgast üheksa artisti kontserdil käinud. Kui te samal moel jätkate, siis mind teie publiku seas enam olema ei hakka ja usun, et ma pole ainus. Sellest on kahju, sest te olete andekad! Soovitan teile seega lihtsalt ühte: hoidke muusika ja poliitika lahus, vastasel juhul kannatab kõige rohkem teie anne ja Eesti muusika! Ja ka Eesti tulevik, kui te muidugi sellest hoolite…
Jüri Kukk, ajakirjanik