Homoparaadi ja Suure Reede ristirännakut ei saa kõrvutada ning kristlastel on kohustus Piibli autoriteedi alusel välja öelda, et homoseksualism on patt, leiab EKRE Kristlaste Ühenduse esimees Tarmo Hints.
Tallinnas toimus siis paraad ära. Tuli kokku rahvast igalt poolt. Räägiti armastusest ja sallivusest ja muust toredast asjast. Ja siis mindi laiali.
Omamoodi huvitavaks varjuküljeks kogu selle teema juures tuli aga päev hiljem ajakirjanduses esile EELK peapiiskopi Urmas Viilma mõtteavaldus, mis tõmbas paralleeli Suure Reede ristirännaku ja mainitud paraadi vahele, andes justkui mõista, et me oleme pühad ja nemad seal on patused, aga meil nagu poleks õigust midagi öelda.
Võib-olla tõesti mõtles meie lugupeetud peapiiskop nii. Kes teab? Kuid siiski ei saa nõustuda selle kirjutise mõnede aspektidega.
Kõige olulisem osa peapiiskopi jutust oli tegelikult viimases lõigus, kus toodi esile piiblikoht, kus vihane rahvahulk tahtis abielurikkumiselt tabatud naise kividega surnuks visata. Jeesus astus vahele ning ütles, et esimese kivi visaku see, kes on patuta. Rahvahulk taganes ning Jeesus ütles naisele: "Mine ja ära tee enam pattu."
Kui me tahame kõrvutada homoparaadi ja seda lugu, siis on paraku tegemist kahe täiesti erineva asjaga.
Kivide loopimisest – meie ju ei loobi neid. Kuid meile on antud meie sõnad. Ja ka piiblisõna. Meile on antud meelevald. Sest nii nagu Jeesus ütles, et Ta annab teile meelevalla teha neidsamu asju, mis Tema tegi, siis tähendab see ka seda, et meil kristlastena on kohustus ja õigus Piibli autoriteeti kasutades öelda asju välja, nii nagu nad on. Kui on patt, siis see on patt. Vastasel korral patsutame me patusele inimesele õlale ja ütleme, et ei ole viga, kõik on ju hästi. Aga kõik ei ole hästi! Ja tuues eeskujuks Jeesust, kes armastas inimest, aga ei sallinud pattu, peame meiegi olema selles osas sama resoluutsed. Me ei saa kristlastena olla ebakindlad, vaid teadlikud Jumala sõnas.
Ja Jumala sõna on homoseksuaalsuse koha pealt konkreetne:
Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures: see on jäledus! (3. Moosese 18:22)
Või Uues Testamendis Kiri roomlastele, 1:22jj:
Väites endid targad olevat, on nad läinud rumalaks
23 ja on kadumatu Jumala kirkuse vahetanud kaduva
inimese ja lindude ja neljajalgsete ja roomajate kujutistega.
24 Seepärast ongi Jumal andnud nemad nende südame himudes
rüvedusse, et nad oma ihu ise häbistaksid.
25 Nad on Jumala tõe vahetanud vale vastu ning austanud ja
teeninud loodut Looja asemel, kes olgu kiidetud igavesti. Aamen.
26 Seepärast on Jumal nad andnud häbitute kirgede kätte:
nende naised on ju vahetanud loomuliku vahekorra loomuvastasega,
27 nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust
vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise
vastu – mees on teinud mehega nurjatust – ja on seega iseenestes
saanud kätte paratamatu palga oma eksimuse eest.
Samuti hoiatab Piibel ka taoliste "õpetajate" eest, kes ei kannata isegi Piiblis neidsamu eelnevaid kirjakohti – 2 Timoteose 4:3jj:
Sest tuleb aeg, mil nad ei salli tervet õpetust, vaid
otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu,
4 ja pööravad end eemale tõest ning pöörduvad müütide poole.
Need kirjakohad ütlevad meile selgesti, milline hoiak on Jumalal just nimelt nende suhtes, kes homoseksuaalset eluviisi peavad õigeks. Mulle võidaks nüüd ette heita, et ma unustan ära armastuse. Ja kas Jeesus ei ole armastus jne…
Jeesus ütles selles osas konkreetselt: need on mu vennad ja õed, kes teevad Isa tahtmist. Kas maine armastus on siis sellisel juhul kõrgem, kui Jumala armastus? Kas "armastus", mis Piibli põhjal kvalifitseerub patuks, teeb Jeesusest kurdi ja pimeda? Kindlasti mitte.
Huvitav on muuseas ka see, et maailmas on hakatud järjest rohkem nende kirjakohtade pärast Piiblis hambaid krigistama. Eriti just homoseksuaalide ringkondades. Näiteks Kanadas üritatakse niisuguseid "solvavaid" kirjakohti Piiblist isegi välja võtta. Et siis neid nagu ei eksisteeri…
Paraku ei ole sellest abi. Sest nagu Jeesus ütles, peab Tema sõna olema nagu kahe teraga mõõk. Kui peita see ära, siis läheb Piiblit au sees hoidev tõeline kogudus varem või hiljem põranda alla, see ühiskond aga kukub paraku kokku. Paljudel meie seast on meeles see, kuidas Nõukogude Liit kokku varises. Superriik, mis tahtis Jumala üldse kõrvale lükata ja Tema asemele tõsta inimese.
Ei inimesekesksus ega "superriik" pole kuhugi kadunud. Vaadakem kasvõi Euroopa Liitu ja püüded seda föderaliseerida. Humanism või inimesekesksus ja kristlus on tegelikult vaenujalal. Sest üks tõstab jumalaks inimese, teise jaoks on Jumal see, kes Jumal tõesti on. Ehk siis Jeesus Kristus. See on ka põhjus, miks homoseksualismi apologeedid on suured humanistid.
Kogu teema lõpetuseks saab öelda järgmist: me ei saa kristlastena eitada, et homoseksuaalsus on patt. See on seda. Samas ei saa me öelda, et seksuaalvähemused ei ole kogudustesse teretulnud. On loomulikult. Aga selleks, et kogudusse tulla ja sinna jääda ning võtta Jeesus oma ellu, tuleb maha panna see, mis eelnevalt on olnud patuks. Maailmas on küllalt olnud juhuseid, kus homoseksuaalsed inimesed, kes puutusid kokku Jeesusega, said vabaks homoseksualismist. Nii et see ei ole midagi uut. Selles osas ei saa kogudus teha järeleandmisi. Maailm ei saa nõuda Jumalalt seda, et Ta aktsepteeriks inimlikku nõrkust, vaid Jumal nõuab maailmalt ennekõike seda, et inimesed vastaksid sellele standardile, mille Ta on Piiblis andnud. Siis saab Jeesus meie elu ühel hetkel öelda: "Mine ja ära tee enam pattu." Või veel parem: "Sa hea ja ustav sulane."
Tarmo Hints,
EKRE Kristlaste Ühenduse esimees