"Õhtuti pimedas ma üksi ringi ei liigu. Tumedanahalisi noori mehi nähes ma kardan. Kui mu vanem poeg, kes täna on juba täisealine, on hilisematel tundidel liikvel, ma kardan ta pärast. Kardan ka väiksemate pärast." Helsingis töötava eestlanna lugu – teda kimbutanud noormehed jäid karistuseta, kuna kohtuniku meelest oli tegu leebe vägivallateoga, kuid karistuse sai naise abikaasa, kes talle appi tõttas ja ta somaallaste kamba käest ära päästis.
Noorte ja julgetena tormame me ikka ja jälle päästma maailma, võitlema nõrgemate õiguste eest ning usume, et me suudame kõike. Olgu siis üksinda või koos kambaga. Me oleme veendunud, et just meie muudame maailma, ja omal moel on meil õigus. Kui ei oleks julgeid, vahel ka lausa hulljulgeid indu täis noori pea ees tulle jooksmas, oleks ka mitmed suured ajaloosündmused olemata jäänud.
Kolm aastat tagasi pidasin ma oluliseks seista heakorra eest ning julgesin laste mänguväljakul suitsetavatel noortel paluda suitsetamine ja sülitamine lõpetada. Ma olin kindel, et täiskasvanuna, pedagoogina, emana on see minu kohus. Ma ei saa mööda kõndida noortekambast ja lasta neil jätkata tatistamist ja konide maha loopimist seal, kuhu järgmisel hommikul tulevad alles oma esimesi samme astuvad väikesed ilmakodanikud. Olukord ilmselgelt ärritas mind – kuidas nii võib üleüldse käituda? Kaks korda ütlesin, siis helistasin politseisse – eluohtlikku olukorda pole, kuid ei teeks paha, kui patrull siit läbi sõidaks. Ning kui kolmandal korral noorte poole pöördusin, tõdesin, et võib-olla kusagil, näiteks Aafrikas, võib selliselt toimida, aga mitte siin, Helsingi linna lastepargis, ja läksin oma teed. Lahkumine jäi aga lühikeseks, sest mõne sekundi pärast järgnes kambast üks noormees, hüüdes mulle: "Vi*un huora! Mitä vi**ua?"
See ei ole võimalik, see ei ole ju päriselt, oli ainus mõte, mis mu peas liikus.
Kõndisin nii kaugele, et nägin umbes 60 meetri kaugusel parklas ootavat abikaasat. Jäin seisma, pöörasin ümber. "Vi*un huora!", "Mitä vi**ua Afrikka?", sõimas noormees. Ütlesin, et aitab. Ta ei kuulanud, vaid tõukas mind paremast õlast. Tõstsin käe enda ette avatud peopesaga noormehe suunas ja ütlesin järsult ja selgelt: "Lõpeta!" Noormees tõstis rusikas käe ja ma sain ta randmest kinni. Järgmisel hetkel hüppas minu ette abikaasa. Mind oma selja taha tõmmates haaras abikaasa noormehel rinnust kinni, tõukas teda parema käega vastu nägu ja lükkas ta maha. Hetkeks oli rüselus, mille käigus abikaasa kukkus pikali, õnnetuseks kuidagi kallale tunginud noormehe otsa. Ülejäänud osa kambast jooksis meie ümber. Teine poiss tuli tõukama, kuid abikaasa lükkas ta koheselt ära. Poiss vaatas mulle otsa ja sõnas: "Vi**u, sa oleksid juba surnud, kui su mees siin poleks!"
Kiirel sammul ruttasime autosse ja helistasin politseisse. Koha peale ootama ei jäänud, vaid lahkusime.
Asi aga võttis hoopis teise pöörde. Kui mina veel järgmisel päeval muretsesin, et kuidas nüüd ikka nii juhtus ja ega nad ju tõenäoliselt pahad poisid ole ja ehk oli rumal kambavaim see, mis neid ajendas selliselt käituma, siis nemad nii ei mõelnud. Kaks päeva hiljem tuli abikaasale politseist kõne. Meie lahkudes pildistas noormees meie autot ning esitas registritunnuse tunnusmärgina politseisse avaldust tehes. Nimelt süüdistati abikaasat kallaletungis ja vägivallatsemises. Noormehe ütluste kohaselt oli teda ühtäkki selja tagant kägistama tuldud, siis löödud rusikaga vastu paremat silma, maha lükatud ning jalaga pekstud.
Pean siinkohal mainima, et abikaasa on sajakilone mees ning sellise peksmise kirjeldamise tagajärjel oleks noormees pidanud vereloigus maas lamama, tema aga kõndis meile järele ja pildistas telefoniga autot.
Läksin ise politseisse, sest olin ikka väga jahmunud olukorrast, kus inimene, kes mulle kallale tuleb, esitab süüdistuse mehele, kes on mind kaitsma tulnud. Aga ju see maailm siis nii kummaline ongi, püüdsin aru saada. Andmete salastatus oli minu jaoks absoluutselt uus termin, kuid nüüd leidis politsei, et sellises olukorras pean mina kõigepealt esitama avalduse kallaletungi, solvamise ja ähvardamise kohta ning seejärel koheselt kogu oma perekonna andmed salastama – ei või iial teada.
Samal ajal käisid kohaliku somaallaste kogukonna esindajad mind töökohal otsimas, nõudes, et ma tuleks asja arutama nende imaamiga. Minu otsene ülemus aga viis mind nädal pärast vahejuhtumit üle teise üksusesse, pidades olukorda ebaturvaliseks. Samas, muuseas, leidis mu ülemus, et peaksin ikka minema ja asja seal imaami juures ära klaarima. Jah, riikliku lepitusega võisin ma nõus olla, aga sellise arutlusega mitte.
Kui lepitusele minemise hetk kätte jõudis, sain kodus paanikahoo. Ja loobusin. Asi saadeti edasi süüdistajale, kes kogu loo tagasi lepitusmenetlejatele saatis. Ütlesin taas ära, sest nägin, et ma pole võimeline istuma sama laua taga inimesega, kes on mulle silma vaadanud ja mind ähvardanud.
2017. aasta kevadel tulid süüdistajalt paberid. Noormehele nr 1 süüdistust minu solvamise kohta ei esitata, kuna tema ei mäleta väga selgelt, et ta mind vi*un huora'ks oleks sõimanud. Noormehele nr 2 süüdistust minu ähvardamise kohta ei esitata, kuna lause – "sa oleksid juba surnud, kui su mees siin poleks" – on moodustatud mineviku vormis.
Sama aasta augustis jõuab kohale ka siis see päris süüdistus. Nii minule kallale tunginud noormeest kui minu abikaasat süüdistatakse mõlemat kallaletungis. Noormehele nõutakse leebet karistust ja abikaasale märgatavat karistust. Kohus on 27. detsembril 2017. Loen pabereid, nutan, nutan ja nutan. Ainus, mida suudan mõelda, on, et sel aastal tulevad jõulud siis sedamoodi…
Kahetsen. Kahetsen, et üleüldse neile midagi toona seal pargis ütlema läksin. Kahetsen, et end kokku ei suutnud võtta ja uskusin juristi, kes ütles, et lepitusel võidab see, kes kõvemini räägib, seega sellises seisus pole sinna mõtet minna.
Kaks kuud pärast toda vahejuhtumit lõppes minu tähtajaline tööleping ning vaatamata sellele, et eelnevalt oli suusõnaliselt selle jätkumist lubatud veel vähemalt kaheksa kuud, seda ei jätkatud. Õhtuti pimedas ma üksi ringi ei liigu. Tumedanahalisi noori mehi nähes ma kardan. Kui mu vanem poeg, kes täna on juba täisealine, on hilisematel tundidel liikvel, ma kardan ta pärast. Kardan ka väiksemate pärast. Kardan, sest nägin, kui ettearvamatult võivad mõned noored tegutseda.
Kogu selle protsessi keskel olen endale korduvalt meenutanud, et aga näiteks Breivik, kes tappis mitukümmend noort last, oli täiesti valge eurooplane. Olen hoidnud üleval sõprussuhet ühe Somaaliast pärit sõbranna ja tema perega. Seda kõike selleks, et mitte lasta rassismivihal end alla neelata.
Kohtuotsus tehti teatavaks 1. jaanuaril. Noormeest minule kallaletungis ei karistata, kuna kohtuniku meelest oli tegemist leebe vägivallateoga ning see tegu aegus seaduse silmis juba 2017. aasta kevadel.
Minu mees, kes olukorda oli näinud ja toiminud nii, nagu iga endast lugupidav mees toimib, sai karistuse. Selle eest, et mees ei jäänud kõrvalt vaatama ja füüsilisse toimingusse sekkus füüsiliselt, karistati teda vägivallas ning mõisteti trahv suuruses 570 eurot, lisaks peab ta kinni maksma 330 eurot vastaspoole kohtukuludest ning 200 eurot valuraha noormehele, kuna põhjustas tollele valu, mis avaldus sinikana paremal kintsul.
Kahetsen juristi valikut, sügavalt kahetsen. Tema jutt suurtest kogemustest taoliste juhtumitega oli vast eesti keeles öeldes hülgemöla. Kohtusaalis tekkis teda kuulates korduvalt tunne, et sama hästi oleks võinud mõni keskkooliõpilane seal olla, jutt oli ikka väga ebaselge ja ette valmistamata maiguga.
Kohtunik oli arvamusel, et tõenäoliselt oli kallaletungi olukord juba selleks ajaks lõppenud, kui mu abikaasa vahele tuli, ning oleks piisanud lihtsalt kohale tulemisest. Sajakilose mehe füüsiline sekkumine olukorras, kus naisterahvale tungib kallale 56-kilone noormees, pole põhjendatud.
Edasi kaevata? Jurist leidis, et pole mõtet. Helistasin läbi veel mitu juristi. Üks ütles, et otsus on igati õige, kaks ei võtnud pärast paberite saamist isegi ühendust ja kaks ütlesid, et jah, aga arvesta, et puhtalt uue avalduse koostamine edasikaebamiseks maksab 1000 eurot ja garantiid pole, et seda isegi uuesti käsitlema hakataks.
Viimases ahastuses pöördusin Naisliidu juristi poole. Minu mõistus ei võta vastu seda otsust. Ma ei saa sellest aru, et õigussüsteem mõistab õigeks vägivalla naise suhtes ja karistab vägivalla eest naise kaitseks. Seal küsiti mult, kas sellega edasi minemine on väärt kogu seda aega ja energiat, mida see nõudma hakkab?
Tundsin, et olen narts. Olen narts, keda iga nolk võib sõimata, ja seadus lubab talle seda. Olen narts, kes peab vait olema, sest muidu võib mõni noormees ta maha lüüa, kui abikaasat läheduses pole. Dramaatiline? Ei, sugugi mitte. Pigem eluline. Sest see on see, milliselt mina seda lugu näen, ja minul on õigus tunda just seda, mida mina tunnen. Minul on õigus tunda seda karjuvat ebaõiglust ja mitte keegi ei või mulle öelda "ah unusta ära!". Minul on õigus tunda hirmu ja mitte keegi ei või öelda, et ise läksid neid korrale kutsuma, oma viga.
Minul ka peab olema see teadmine, et ühiskonnas on hea ja turvaline olla. Minul ka peab olema teadmine, et õiglus on olemas. Vahel ma mõtlen, et mõned halvad asjad juhtuvad inimestega puhtalt selleks, et mõni veelgi suurem õnnetus ära hoida. Kõik, mis meie teelt läbi käib, õpetab meile ju midagi. Mida mina siis õppisin? Ennekõike õppisin seda, et minu perekond vajab mind rohkem kui muu maailm. Minu lastel ei ole kasu läbipekstud emast, kes on seisnud oma töökoha heakorra eest. Kahjuks on see just see, mis tol õhtul juhtuda oleks võinud. Pea ees maailma päästma jooksmine on kindlasti oluline kellelegi. Kindlasti vajab maailm, vajab meie ühiskond neid (hull)julgeid noori, kes ei karda sekkuda. Kes ei karda välja öelda ja kohal olla.
Täna aga saabusid postiga arved… 6. aprilliks peab abikaasa ära maksma 570 eurot + 333,72 eurot, lisaks tuleb veel see 200-eurone valuraha koos intressidega. Mis see tonn siis ära pole. Kahjuks aga on ikka. Meil ei ole seda tonni. Ei ole täna, ei homme ega ka 6. aprillil. Raske on see summa kokku ajada, teades, kuhu see maksta tuleb. Mille arvelt? Mille nimel?
Ainus, mis mind hoiab mitte kokku varisemast, on mõte, et see oli mingi asi, mis juhtus. See lugu ei määratle mind ja see karistus ei määratle minu abikaasat. See oli mingi juhtum ja kõik.
Ma ei või selle peale mõelda, sest kui ma mõtlen, tunnen karjuvat ebaõiglust, ahastust ja ängi… ja ma ei mõista, miks naine pole oluline…
Cathy Antuk
2015. aastal avaldas Cathy Antuk Postimehes artikli "Kvoodid ja tegelikkus".