Miks me esmajärgus ei investeeri tulevikku, oma lastesse? See on kõige kindlam viis kindlustamaks meie endi heaolu, kirjutab kolme lapse isa ja Karksi-Nuia lasteaia hoolekogu esimees Meelis Rull Objektiivile saadetud arvamusloos.
Lugedes uudiseid ja mõeldes sellega seoses tekkinud olukordadele, asub südant vaevama arusaamatus: kas mõeldes hetkelise heaolu saavutamise peale on tulnud mõtteisse meie laste heaolu ehk meie kaugema heaolu tervis?
Vähe jääb silma arutelusid, kuidas pöörata „erilised" olukorrad meie tuleviku parandamiseks läbi haridussüsteemi, tugevdades alus-, põhi- ja üldkeskharidust.
Erinevad huvigrupid soovivad panustada teede ja kultuuriasutuste ehitamisse, tagasihoidlikumad piirduvad aga lihtsalt toetuste küsimisele. Kerkib küsimus, kes nendel teedel sõitma hakkab, kui ei ole inimesi, kes huvituks muuseumitest ja kultuurist, rääkimata haridusest, sest olulisemaks peetakse arutelusid alkoholi müügi tingimuste üle.
Miks me esmajärgus ei investeeri tulevikku, oma lastesse? See on kõige kindlam viis kindlustamaks meie endi heaolu ja tulevik. Täna on seis absurdne. Riik, meie oma rahvas on võtnud suurel määral laenu, aga me ei tea, mida sellega peale hakata. Samal ajal puuduvad maakohtades ja linnades lasteaiakohad!
Toon näite Lõuna-Eestis asuva Karksi-Nuia lasteaia baasil. Lasteaias on kohti ette nähtud 114 lapsele, kuid sinna on kokku surutud 136 last. Aastaid seistakse kooliaasta alguses probleemi ees, kuhu paigutada ülejäänud lasteaia kohta ootavad lapsed. Selle kooliaasta alguses sai 20 lasteaialast paigutatud kooli ja lasteaias on ikka 114 lapse asemel 136 last. Sellest ei saa aga eeldada, et lasteaiakohtade probleem on nüüd leidnud lahenduse. Ruumide puuduse tõttu ei õnnestu kõikide kohta soovijate sooviavaldusi rahuldada. Ainuüksi Karksi-Nuia lasteaias on täna puudu kolme rühma jagu ruume ning kohalikku August Kitzbergi nimelisse Gümnaasiumi tuli sügiseks 20 last rohkem kui eelmisel aastal (hetkel õpib AKGs 290 last). Õnneks kool ruumipuudusega veel silmitsi ei pea seisma, aga remondi vajadusest võib juba rääkida.
Mida suurem on inimeste kontsentratsioon, seda haavatavamad kõiksugustele hädadele oleme – alates viirustest kuni rahvastiku rasvumiseni, sest lihtsalt ei ole ruumi olla. Kuidas on tavalistel noortel peredel võimalik maaelu edendada ja lapsi kasvatada, kui ei ole võimalust tööle asuda, sest pole kohta kuhu lapsi jätta?
Täna saaks mitu muret ühe hoobiga lahendatud – sisekujundajatest ehitajateni saaksid haridusasutuste laienduste ja remontidega tööd, lapsevanemad saaksid kindlustunde pere ülalpidamiseks, kui laps vaja lasteaeda/kooli viia. Perede kindlustunne suureneb, laste arv kasvab.
Laste nimel lapsevanemad pingutavad rohkem, tänu millele majanduse tegevus hoogustub, tööhõive suureneb jne.
Kuidas jõuda selle sõnumiga suurde diskussiooni?
Mida peab tegema, et eelkirjeldatud probleem saaks lahenduse?
Meelis Rull, kolme lapse isa, Karksi-Nuia lasteaia hoolekogu esimees August Kitzbergi nimelisse Gümnaasiumi hoolekogu esimees
Toimetas Markus Järvi