Kätte on jõudnud majandusaasta aruannete koostamise aeg ja mitmeid ettevõtjaid on tabanud või tabamas ehmatus, kui nad on konsulteerinud raamatupidajaga ning saanud teada hinna, mida neilt soovitakse raamatupidamise tegemise ja aruande koostamise eest saada. Selleks, et hoida just tulevasi ettevõtjaid ebameeldivate vapustuste eest, kirjutan järgmise mõtiskluse.
Olen mõelnud, kas raamatupidajat on alati vaja. Leian, et ega teatud olukordades polekski raamatupidajat otseselt vaja. No kui osatakse juba komadega arvutada ja kui muidu ei saa, siis võtta lihtsalt pangaväljavõttest välja koondlaekumine ja see summa ümber kanda deklaratsiooni õigesse lahtrisse.
Selleks tuleb hakata FIE-ks. See eeldab, et aastased kulud (s.t sisseostud teistelt isikutelt teenuste-kaupade näol) jäävad kuskile 1000 euro piirile. Veel on eelduseks, et valdkond ei ole riskantne või suudetakse riskid kanda ise. Lisaks on eelduseks, et sissetulek ei ületa oluliselt valdkonna keskmist palka ja tulu jääb alla 16 000 euro piiri, ikka aasta lõikes.
Sissetulek ei tohiks ületada valdkonna keskmist palka, kuna muidu muutub see võte küsitavaks, sest mingit tasu võiks ka saada piiramatu vastutuse eest, mida tavaliselt juhatuseliikmel või palgatöötajal pole, aga FIE-l on. Teades, et FIE kõrval võib ettevõtlusvormiks olla ka täisühing, kus juba selgemalt eristatakse juhtimise ja piiramatu vastutusega osanikuks olemise osa, nõutakse ainult vähemalt kahekesi paadis olemist, on FIE puhul tema surumine maksustamise mõttes üksnes juhatuseliikmega sarnasesse olukorda pehmelt öeldes küsitav.
Olen veidi arvutanud ning leidnud, et kui kulud ei ületa 1000 eurot, siis pole vahet, kas deklareerid vaid laekumised või võtad raamatupidaja ja see lööb kulud kokku ja kirjutab selle eest välja oma arve. Kui oled veel nii tark, et oskad ka ise kulusid kokku lüüa, siis oled lausa või sees. Muidugi võib norida, et peaks ikka tegelikke kulusid ka deklareerima, aga tõenäoliselt siin hakkab maksuamet "positiivselt diskrimineerima", s.t võtab kõik tekkivad maksud vastu ega hakka ise vabatahtlikult maksukoormust vähendama. Maksukontrolli käigus tuleb muidu võtta arvesse ka maksukoormust vähendavad asjaolud. Peaasi, et tulusid ei varjata, sest nende tõttu suureneb maksukoormus. Eelduseks on müük alla 16 000 euro aastas, et ei tekiks käibemaksukohustust. Teatud müügid ei kuulugi käibemaksuga maksustamisele sõltumata aastasest müügisummast.
Valdkonna riskantsuse mõttes pole enamasti vahet, kas ajada äri OÜ või FIE-na. Miks tuleb kanda siiski võlad, mitte jätta võlausaldajaid "pika ninaga"? Asi nimelt selles, et kui tahad äri ajada, siis tuleb tõenäoliselt uuesti nende samade võlausaldajatega äri ajama hakata. Erinevalt riigist on eraõiguslikel võlausaldajatel õigus valida oma kliente ja kui klient neid lüpsab, siis temaga enam äri ei pea ajama. Riik aga, erinevalt eraõiguslikest võlausaldajatest, ronib ise külje alla, et oma nuts kätte saada. Ega riik otseselt midagi vastu ka ei osuta sellist, mis tekitaks talle hirmutunde mitte ainult tulevasest rahast, maksutulust, ilma jääda, vaid ka olemasolevast rahast (kauba või ametniku kulutatud aja näol). Reeglina kõik kulud, mida riik kannab, kannab ta nagunii, sõltumata, kas see konkreetne ettevõtja on olemas või mitte. Kui ehk mõni riigilõiv jääb saamata. Meil aga nõutakse riigilõivud ettemaksena, s.t peale taotluse esitamist, aga enne selle menetlemist sisse. Erandiks on kaardimaksetega jõhkrat lisatasu nõudvad toimingud, nt autoregistrikeskuses, kus on tõesti riigil oht enne teha töö ja pärast jääda tasust ilma ning siis tuleb teha lisatöö, et olemasolev töö tagasi keerata; selle võib ju ära jätta, tegutsedes üksnes ettemaksega.
Kokkuvõttes võib vabalt vältida raamatupidaja palkamist, kui tegeletakse madalate kuludega valdkonnas, ollakse vastutustundlik, müük jääb alla 16 000 eurot aastas ja hakatakse FIE-ks, kuna teatud piirini, mida teenuseosutajatest väikeettevõtjad vast ka enamasti ei ületa, on kulud sama suured. Tekib vaid küsimus, kellele soovitakse pigem raha maksta, kas raamatupidajale või riigile?
Janno Tults, raamatupidaja