Maie Vumba kirjutab Objektiivile saadetud arvamuses sisserände teemal, et kõigepealt peab kohalikel elanikel olema turvaline ja alles siis saame me aidata põgenikest abivajajaid.
Olles viimasel ajal olnud seotud ühe valdkonnaga, mis on tuntud oma sallivuse ja tolerantsuse poolest, olen ma ometigi äärmiselt pettunud. Miks on nii, et sallivus ja tolerantsus kehtivad vaid sisserändajatele (teise nahavärviga, teisest rahvusest vms inimestele), aga omasid näritakse nii kuis vähegi jaksatakse. Teise rahvuse esindaja võib omada hoopis teist arvamust maailma asjadest, neil võib olla oma usk, oma põhimõtted, oma nägemus maailmast, kuid kui eestlane omab mingist asjast teistsugust nägemust, siis peab teisitimõtlemise summutama.
Mis toimub? Me oleme kurjad oma laste õpetajate peale, sest nad on ebaõiglased. Loomulikult, on ebaõiglaseid õpetajaid ka, kuid kas me korrakski mõtleme, et äkki sellel õpetajal on kodus vägivaldne mees ja ta peab taluma kodus nii vaimset kui füüsilist vägivalda? Või on see õpetaja mingis olukorras millestki väga valesti aru saanud, näiteks õpilaste tegevusest, ja keegi pole vaevunud selle vääritimõistmisega tegelema? Õpetaja ei tohiks lasta sellel oma tööd mõjutada?
Nõustun. Aga miks võib sisserändaja rünnata meie kultuuri, meie usku ja meie oma inimest, sest tema on näinud sõjakoledusi? Me võime nüüd arutleda teemal, et sõjakoledused on väga hirmsad, nõustun taas. Kuid sellel inimesel, kes elab üldjoontes väga rahulikus Eestis, kuid kelle koduseinte vahel lokkab füüsiline, vaimne ja emotsionaalne ahistamine, on see probleem täpselt sama suur mure. Ka tema kardab oma elu pärast. Ehk küll teisel kujul, kuid siiski. Või lapsed, kes kasvavad selles keskkonnas, kus ei tea, kas täna õhtul saab süüa, ja loodetakse, et täna ei saa peksa. Kui sellistest tingimustest noored käituvad halvasti, siis süüdistatakse noori ja kehva peret. Aga me ei õigusta nende tegu viisil: "vaene noor, ta on näinud ja kogenud oma õrnas eas nii palju halba, kahju küll, et ta kellegi segi peksis, tunneme hoopis noorele kaasa." Miks tehakse seda sisserändajate puhul?
Kirutakse pagulasvastaseid, nimetatakse neid rassistideks, madalalaubalisteks jne. Aga nende minevikku me ju ka ei tea, ehk nad on üles kasvanud ilma korraliku hariduse, pere ja väärtuskasvatuseta. Miks sallijad neile kaasa ei tunne? Kallid eestlased, äkki me proovime esialgu olla üksteise vastu tolerantsed ja sallivad ja siis lähme oma sallivust mujale näitama. See "sallivus", mis on ainult kindla inimgrupi vastu, ei ole tõeline sallivus.
See toob mu järgmise teemani. Eritingimused (leebemad), antakse tavaliselt inimestele, kelle mingi võimekus on väiksem (lapsed, erivajadustega inimesed). Haletsetakse ja tuntakse kaasa nõrgematele ja endast väetimatele. Kui vaadata praegu toimuvat, kus tuntakse kaasa vaestele pagulastele, kus neile lubatakse asju, mille eest valge inimene lendaks vangi ja saaks suure hukkamõistu osaliseks, siis ma võiksin meelevaldselt öelda, et meie suurimad sallijad ja tolerandid on suurimad rassistid. Kui nad ei kohtle sisserändajaid võrdsetel alustel, vaid annavad neile eritingimusi, siis nad ju peavad neid nõrgemateks, saamatumateks jne, sest endaga võrdseid koheldakse ju võrdsetel alustel?
Nad on palju kannatanud, samas igal inimesel on omad kannatused ja see, mis mõjub ühele hävitavalt, ei mõjuta teist praktiliselt üldse. Igaüks meist on kogenud midagi halba, mis jalad alt tahab lüüa. Sel hetkel otsitakse lohutust, turvatunnet jms tuttavlikust keskkonnast, mis meid varem on lohutanud. Miks me toome need kannatanud inimesed ära neile omasest kliimast, kultuuriruumist ja keskkonnast ja paneme nad siia? Ükskõik mis kogus sallivust ei anna neile siin seda turvatunnet, mida suudaks neile pakkuda neile omane. Nii nad otsivadki omasid, vägivaldselt suruvad peale neile omast jne. See võib olla ju vaid seetõttu, et nad otsivad seda turvatunnet, mida meie siin pakkuda ei saa. Me ainult suurendame stressi, tuues nad siia, kus nad peavad n-ö võitlema oma usu, oma kommete ja kõige muu eest. Mille jaoks? Palju mõistlikum oleks neid aidata, seal kus keskkond on võimalikult tuttavlik, aga samas turvaline. Miks ei aidata neid seal? Miks nad ise ei taha end aidata seal, kus on nende kodu?
Esmaabi esimene reegel on: veendu enda turvalisuses. Mitte ükski esmaabi andja ei lähe abistama, kui ei ole veendutud enda turvalisuses. Mida tehakse praegu sisserändajatega? Oma turvalisus unustatakse, visatakse kõrvale, tehakse tähtsusetuks. Esmaabi situatsioonmängudes need, kes unustavad enda turvalisuse kindlustada (või ei tee seda tahtlikult), saavad enamasti surma või raskelt haavata. Miks aga unustame meie praeguses olukorras iseenda turvalisuse? Mina ei võtaks ühtegi võõrast vigastatut oma auto peale, oma laste kõrvale istuma. Ma aitaks teda kohapeal, kutsuks abi, kes tegeleks temaga seal, vajadusel viiks haiglasse, kust ta tervenedes peab lahkuma tagasi oma keskkonda. Me ei tiri narkomaane, mõrtsukaid ja psüühiliselt haigeid enda koduaeda sotsialiseeruma! Me üritame neid aidata mujal, turvalises keskkonnas, kus nad ei saa teistele liiga teha.
Ma ei ütle, et kõik pagulased on halvad. Kindlasti on nende seas ka suurepäraseid inimesi, kuid kahjuks kasutatakse pagulasolukorda ära mitte nii suurepäraste inimeste poolt. Minu suurim hirm on see, et need, kes reaalselt abi vajavad, ei jõua meieni. Ja mis siis on – me saame uhkustada enda sallivuse, tolerantsusega, kui samal ajal reaalsed abivajajad surevad ja need, kes võiksid neid kaitsta ja nende eest seista, loobivad meie politseinikke kividega ja vinguvad söögi kvaliteedi ja toetuste vähesuse üle. Kuidas me tunneme uhkust oma eri kultuuri rikastavate põhimõtete üle, kui tüdrukutel keelatakse üksi liikuda, kanda teatud riideid ja käituda teatud viisil? Rikas oleks see kultuur siis, kui neiu võiks kõndida miniseelikuga, mis vaevu-vaevu taguotsa ära katab, kõrvuti hidžaabi kandva neiuga ja see poleks kellegi asi, vaid mõlemad tunnustaksid teist. Ometigi aga praegu paistab kultuuririkkus seisnevat milleski muus, enda kultuuride hävitamises. Midagi on kuskil tõlkes kaduma läinud.
Kõige kurvem on see, et millegipärast pole enam mõistuse häält palju kuulda. On pagulasvastased, kes on kohe rassistid, kindlasti ka madalalaubalised, madala sissetuleku ja haridustasemega, ja on sallijad, kes on head, haritud ja hea elatustasemega. Mina olen pagulaste siiatoomise vastu, ometigi rassistiks ennast ei pea. Mul on palju teise nahatooniga sõpru ja ma pole selle peale varem isegi mitte mõelnud, kuid praeguses olukorras on oht, et mind tembeldatakse rassistiks ainult seetõttu, et ma ei soovi pagulasi siia.
Ma tean, et on olemas veel inimesi, kes mõtlevad kriitiliselt, kuid ei ole kummastki äärmusest. Ja kõige rohkem kahju on mul sellest, et kõik need vahepealsed inimesed, kellega mina olen rääkinud, tunnevad ennast üksinda. Nad ei julge arvamust avaldada, sest öeldes et oled pagulaste vastu, saad kohe kaela rassisti sildi. Mind ajendaski kirjutama soov öelda: meid on veel, me lihtsalt jääme selle kisa ja kära varju. Äkki oleks aeg nüüd kõigil tuurid maha võtta ja arutleda asja üle mõistlikult. Mina igatahes lähtun esmaabist: kõigepealt peab minul olema turvaline ja alles siis saan ma aidata abivajajaid.
Maie Vumba