Väikeettevõtja ja endise erakonna Eesti Kristlikud Demokraadid liige Janno Tults jagab toimetusele saadetud kaastöös oma mõtteid abivajajate abistamisest ja riigi maksupoliitikast.

Riik (mõtlen selle all laiemalt avalikku sektorit) on tänapäeval võtnud endale perekonna ja Jumala rolli nii abistamises kui ka karistamises.

Riik on võtnud endale aitamise monopoli

See väljendub selles, et riik on hakanud ligimese aitamist karmilt karistama. Riik karistab maksude kogumisega teiste aitamiselt, ja ta maksustab rängalt. Riik püüab end välja vabandada väitega, et maksust vabastades püütakse sobi teha. Kui juba teise aitamine aetakse sassi sobitegemisega, siis on riik sobitegemise valesti defineerinud, s.t riigil on valed väärtushinnangud.

Toon lihtsa olukorra, kus inimene võetakse tööle lihtsat tööd tegema. Talle makstakse teiste sama ala töötajatega võrdset töötasu, nt 350 eurot kuus. Võib-olla on ta ettevõttes ainus selle valdkonna töötaja, aga põhimõtteliselt sarnastes ettevõtetes ja/või samas piirkonnas on sarnased palgad. Nüüd tahab tööandja töötajat igakuiselt 80 euroga aidata, makstes tal näiteks mingi arve ära. Inimlikult aidata, sest töötaja töö seda raha väärt ei ole, hoolimata sellest, et töötaja töötab väga korralikult. See töö lihtsalt pole nii väärtuslik. Nüüd tuleb riik ning ütleb, et sa oled varas, makstes ümbrikupalka. Sellise suhtumise peale jätab tööandja aitamise riigile, sest selline väide on lihtsalt solvav.

Toon kohe arvud juurde oma väite põhjendamiseks. Aidates võõrast 80 euroga (mitterahalise abiga, nt tasudes mingi arve ära), saab vastu näppe tulumaksuga 20 eurot (s.t lisaks 25%). Kui aidata "oma", näiteks oma töötajat, siis saab lisaks veel sotsiaalmaksuga 33 eurot (s.t lisaks u 41%), kokku täiendavat 53 eurot (maksud kokku ligi 66%, sh sotsiaalmaks tulumaksult). Andes 80 euro ulatuses abi, tuleb maksta juurde 20 või 53 eurot (eeldame, et käibemaksu pole eelnevalt sisse arvutatud, muidu summa tõuseb veelgi). Riik takistab ligimese aitamist, aga veelgi enam ta takistab perekonna, sh omaste aitamist. Ka töötaja võib lugeda omaste hulka ja nagu näha, siis riik peab ka. Tõsi, teatud määral ja tingimustel võib juriidiline isik teha ka maksuvabu annetusi.

Eelnev näide käis juriidilise isiku kohta. Töötaja suhtes aga väidab riik suurte silmadega, et annetust ju ei maksustata. Tõsi, täiendavalt annetuse pealt tulumaksu ei võeta ning teatud heategevusühingutele annetades saad isegi tulumaksu tagasi. Oot-oot, saad tulumaksu tagasi? See tähendab, et tulumaks on juba ära võetud, isegi veel enne, kui annetama said hakata. Annetus on seega maksustatud tulumaksuga, mida osade annetuste pealt tagastatakse, aga üldse mitte kõigi pealt. Lisaks ei tagastata muidugi sotsiaalmaksu, II samba makset, töötuskindlustusemakset, need kõik jäävad riigile (veidi ka pangale), kuigi inimene loobus oma sellest osast maksustatud tulust teise heaks. Riik võiks omalt poolt siis need tagastada. Keeruline mehhanism? Tehtav, lihtsalt praegustele riigijuhtidele hukatuslik. See on teise artikli teema, kuigi sarnast ideed on juba natuke avalikkusesse lastud.

Abivajajaid on veelgi rohkem, vöö tuleb koomale tõmmata

Riik on võtnud seega endale aitamise monopoli ning seetõttu ka kohustuse aidata. Samas kui me vaatame enda ümber, siis näeme, et hädaliste hulk on suurem kui aitajate võimalused. Eks abivajajaid on nagunii rohkem kui abiandjaid, aga nüüd on hädaliste hulk veelgi suurem, sest riik on võtnud endale aitamise monopoli, kuid ei tule sellega toime. Samas ei taha teised appi tulla, sest riik on neid maksupetturiteks pidades solvanud. Riik on oma ahne maksupoliitikaga lõhkunud ka loomulikud sõbrasuhted ja perekondlikud sidemed. Lisaks küllalt kõrge üldine maksukoormus. Paratamatult me peame abivajajaid aitama igas nende mõistlikus vajaduses, mis on meie võimuses. See on kristlik ja ma loodan, veelgi enam, ma arvan, et väga paljudele arusaadav mõtteviis.

Miks riik ei tule toime? Riik ütleb, et tal on raha vähe. Üks lahendusvariant on suurendada rahastust. Kellelt võtta? Sellelt, kellel on. Kuidas saada? Vabatahtlikult ja motiveerimise, mitte maksude väljapressimisega näol. Sisuliselt peab riik avaliku sektorina väljuma aitamise skeemist ja viima aitamise peamiselt tagasi erasektorisse. Nii on samuti odavam, kuna keerulises mehhanismis on palju neid, kes oma töö eest raha tahavad (lisaks tehnika, ruumid jm), seetõttu iga sammuga abistatav summa väheneb. Selleks peab riik tegema kõik aitamised maksuvabaks, nii tulumaksust kui ka sotsiaalmaksust vabaks. Loomulikult tuleb läheneda mõistlikult, s.t eeltoodud töötaja abistamise näites tuleb vaadata, et töötaja saaks oma töö eest vähemalt mõistlikku tasu, ning mis väljamakstud summast üle jääb, see on maksuvaba abi. Töötasu osa maksustatakse ning abiosa ei maksustata.

Seega riik peab laskma teistel aidata ning loobuma sellelt maksu kogumisest ning vajadusel vööd koomale tõmbama. Samas väheneb koormus riigi sotsiaalsüsteemile, sest abi saanu ei lähe enam riigilt abi küsima ning seetõttu ei pea ka riik enam nii palju maksu koguma. Tehniliselt saab juba ka antava abi nimeliselt deklareerida, et abisaanu ei läheks riigi käest liigset abi küsima ja maksusoodustusi oleks kindlam administreerida, süsteemid on juba välja töötatud, vaja vaid täiendada. Sellel teel on abivajajad aidatud ning tõenäoliselt pole abiandjatel ning ka neil, kes pole saanud abi anda, kahju ka maksta ülejäänud makse. Turvavõrk on tagatud ja seda mõistlikult. Lastes teistel aidata, on riik võitnud nii üht- kui ka teistpidi. Muidugi on vaja maksukogumise aluseid korrastada ka muus osas.

Ausus on tähtsaim

Tähtis on inimeses toetada ainult ausat mõtteviisi, sest kui me sunnime inimese abiandmisel skeemitama, siis tal tekib see harjumus ka muude, valede asjade osas. Ausus aga aitab paremini ennustada erinevate muudatuste tulemusi erinevalt praeguste prognoosidega, kus prognoosid on seotud valedega ning valede välja arvutamisega, mis omakorda on kulukas ja inimesele omaselt vigane.

Selleks, et olukord muutuks normaalsemaks, tuleb muutust lausa nõuda oma esindajalt riigikogus.