Krister Paris, sa ei mõista ekrelast. Sa ei mõista seetõttu, et sa ei taha näha, et needsamad olukorrad, mida kirjeldad oma artiklis, on aset leidmas ka Eestis ja Euroopas, kirjutab Mati Väärtnõu.
Ekrelane ma ei ole, aga ometi kõnetas mind Krister Parise artikkel Eesti Päevalehes: „Ma mõistan sind ekrelane". Ja seda tänu Parise mõistmatusele.
Ei, Krister Paris, sa ei mõista ekrelast. Sa ei mõista seetõttu, et sa ei taha näha, et needsamad olukorrad, mida kirjeldad oma artiklis, on aset leidmas ka Eestis, samuti Euroopas. Pseudoliberaalsetest valedest ja oskamatusest riiki juhtida, mis hüppeliselt on halvendanud rahvaste elujärge, on sellest puudutatud inimestel kõrini.
Sa ei taha näha, et liberaalsus on muutunud de facto vähemuse diktatuuriks ehk autokraatiaks enamuse suhtes. Vähemus dikteerib, otsustab, varjab, võltsib, peab rahvamassi lolliks, manipuleerib valimistega ja etendab võltsdemokraatiat. Kuningas on alasti nii Eestis kui Euroopas. Ka prantslased on sellest jõuliselt aru saamas. Aeg on ümber.
Rahvas ei põlasta Eesti riiki, vaid viimase paari kümnendi riigikorraldust ja juhtimist, riigivalitsuse kilplaslikkust ja peavoolumeedia küündimatust.
See karjub igale nägijale näkku, juhul kui inimene silmad julgeb avada. Siiani eelistavad veel paljud käia silmaklappidega, stiilis „tegelen oma äriga, pühendun ainult perekonnale, karjäärile jms, mind poliitikas toimuv ei huvita ega puutu minusse". Aga neid inimesi jääb üha vähemaks. Mida aeg edasi, seda rohkem sõidab poliitika reaalsus nende rahulikku mulli sisse ja tegelikkuse mõistmine šokeerib.
"Ma ei tea, äkki politseinikud, kellest kindlasti paljudele EKRE ideaalid sümpaatsed, räägiksid? Räägiksid ausalt, kuidas Andres Anvelt igal hommikul helistas ning käskis nende kaasvõitlejaid ahistada," küsib Paris artiklis.
Politseinikud ju räägivad. Viimasest Eesti Ekspressist saab lugeda, kuidas Rahapesu andmebüroo endine uurija oma varasemates ettekannetes on viidanud, et rahapesust oli teadlik politsei kõrgem juhtkond, kuid selle asemel, et reageerida adekvaatselt, sunniti rahapesu uurija, Aivar Orukask, KAPO abil ametist lahkuma ja tagatippu soovitakse lavastada süüdlaseks.
Paraku selle uurija raportite sisu toetab nüüdne Danske rahapesuskandaal. Viimane Eesti Ekspressi lugu räägibki sellest, kuidas Kaitsepolitseid ja Riigiprokuratuuri ajas turri, et eelmise nädala esmaspäeval esines riigikogu õiguskomisjonis külalisena Aivar Orukask. On üsna suur tõenäosus, et kuna Orukase andmeil viitab prokuratuuri, politsei ja kaitsepolitsei ametnike käitumine otsesele seotusele rahapesulooga, siis võib Andres Anvelti lahkumine siseministri positsioonilt olla mitte terviseprobleemi, vaid korruptsiooni väljatuleku tagajärg.
Kas on välisministeeriumi rändelepingut puudutav salatsemine, Mikseriga eesotsas, vähem korruptiivne? President Kersti Kaljulaid teadis juba käesoleva aasta septembri lõpus ÜROs kõnet pidades, et tegemist ei ole raamlepinguga, vaid kokkuleppega, nagu kirjas tema kõne tekstis, kuid see ei takistanud teda Eestis veel arutelu alla mitte jõudnud pakti suuliselt heaks kiitmast ja seda lausa rakendama kutsumast. Kas selline tegevus on tõesti demokraatia väljendus ühiskonnas?
Eelneva taustal arvan, et EKRE juhid vaatavad endale ausalt peeglist otsa, kui väidavad oma valijatele tõemeeli, et Eestist on saanud autokraatlik ja korruptiivne riik. Demokraatia on aga lihtsalt pettefassaadiks rahva lõa otsas hoidmisel.
Ekrelase mõistmiseks tuleks siiski endal kõigepealt silmad avada.