Kliimapäästmist ja rohehullust on vaja inimeste põhiõiguste kaotamiseks, kirjutab Siim Suurkivi.
Teatavasti on kliima päästmine maailmas kõige olulisem asi ja selleks on vaja kliimaseadust. Kliimaseadust aga on vaja seaduslikuks inimeste põhiõiguste kaotamiseks. Rohelises maailmas elavatele inimestele ei ole vaja omandiõiguseid ja ettevõtlus-, liikumis-, toidu- ning teisi sarnaseid vabadusi. Tarbimine? See on nii eilne päev.
Nafta ja gaasi kasutamisest loobutakse. Naftat jäävad edaspidi kasutama ainult eralennukitega luksuskuurortites toimuvatele kliimakonverentsidele sõitvad poliitikud, bürokraadid ja rikkurid.
Ülejäänud inimesed peavad ootama kohe-kohe saabuvat akutehnoloogia ja -teaduse hüpet uuele tasemele ning super-elektrilennukeid.
Kliima päästmine on tõsine asi ja sellel teemal peetavad konverentsid toimuvad igal kuul ja kestavad mitmeid päevi ning alati lepitakse sellistel kohtumistel midagi kokku. Järjest rangemad rohereeglid teevad kõik ainult paremaks.
Kliima päästmine nõuab päris inimõigustest vabanemist. Lihasöömine jätab keskkonda liiga suure jalajälje ja tuleb kaotada. Sama eramajadega, sest nende kütmine ja jahutamine koormab keskkonda. Reisimine? Jalajälg on liiga suur ja 15-minuti linnadest on kõigile küllalt. Isiklik auto, suvila, paat ja traktor on kohutavaks koormaks keskkonnale. Päris rahagi asendatakse krediidiga, et riik saaks inimest nügida kliimasõltumatumatele ostudele.
Kuna ettevõtlusvabadust enam ei ole, siis kaovad väike- ja keskmise suurusega ettevõtted. Alles jäävad mõned hiidkorporatsioonid, mis toodavad natukene elektrit, toiduaineid ja müüvad hädapäraseid tarbeesemeid.
Vaesunud riigil raha ei jätku. Ei haridusele, teadusele, sotsiaalkaitsele ega taristule. Niigi vaeselt rahvalt pigistatakse maksudega välja viimane. Raha leitakse vaid jõuametkondadele ja bürokraatiaaparaadi ülalpidamiseks.
Omasooiharate abielule järgneb grupiabielu. Järjest vaesemad inimesed on sunnitud elama järjest väiksemal elamispinnal. Kuna riik peab vaeseid nagunii ülal pidama, siis riik koondab kõik kehvikud kokku suurtesse vaestelaagritesse ehk peredesse.
Inimene, kes pole sündinud valitsevasse klassi, sünnib aastal 2050 suurde ühisesse kollektiivi. Tal on mitukümmend erinevast rassist "õde" ja "venda" ning palju vanemaid. Aegunud sõnu "ema" ja "isa" ei kasuta keegi. Lapsed sünnivad peredes, kuid neid tuuakse mujalt juurde. Mõnikord viiakse lapsi minema. Keegi ei tea, kuhu nad kaovad.
Vanemad inimesed mäletavad veel eesti keelt. Noored räägivad globishit. 12-aastaselt saab inimene omale ameti, selle otsuse langetab tema eest enamasti riik, kuna töökohtasid kõigile ei jagu. Naiste töökohtade valik kuivab kokku. Kaunimad suunatakse "maailma kõige vanema ameti" tööstusesse, mõned saavad töö teenindussektoris ja ülejäänud peavad tegema teadmata musta tööd. Mehena on ka võimalik teenindava personali töökoht saada, kuid vaba ametikoha puudumisel tuleb vändata velo-elektrigeneraatorit. Suurem osa meestöölistest töötab elektritoomise vallas.
Paljude tööde tasuks on ainult nadi toidukord ja koht, kus magada.
Mingi aeg paigaldatakse veel tuulikuid ja päikesepaneele, kuid peatselt taibatakse, et inimtööjõu kasutamine elektri tootmiseks on odavam ning otstarbekam.
Toimib feodalismiajast tuttav tsunftisüsteem. Ettevõtted kasvatavad omale ise töötajad. Energiaettevõtte väntaja perekonda sündinud laps hakkab väntama. Kes sünnib riigi perre, töötab elu lõpuni riigi heaks.
Kõike ja kõiki valitseb valgustatud roheline aadel, kelle igapäevakseks tööks on raske kliima päästmine.
Uus teadus tõestab, et normaalne tööpäeva pikkus on 14 tundi ja kõige õnnelikumad inimesed magavad vaid kuus tundi. Kõige tervislikum toit on tilga otsas kasvatatud kapsas ja putukad. Kõhtu täis süüa ei tohi, sest sedasi püsib inimeste vaim virge.