Tunnistades, et abielu mehe ja naise vahelise liiduna on muutumatu tõde, mida ei või väärata ükski rahvahääletus, sooviksin inimeste vaba valikut suhtes selle tõega. Need, kes kuulutavad aga isikuvabadusi katustelt, tahavad teile selle fundamentaalse valiku ära keelata. Kes meist tahab tõelist vabadust, küsib Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi nädalakommentaaris. 

Olete mõelnud, mida viimases plaanis ikkagi tähendab see, et keegi on abielu rahvahääletuse vastu? Loomulikult tuuakse tüdimuseni välja otsitud argumente, nagu lõhestaks rahvahääletus ühiskonda ja kütaks üles ühiskondlikku vastandumist.

Kõige humoorikama argumendiga tuli lagedale reformierakonna juht Kaja Kallas alles paar kuud tagasi, öeldes, et rahvahääletus olevat täiesti tarbetu, kuna mitte kellelgi polevat Eestis soovi perekonnaseadust muuta ning abielu tähendus mehe ja naise vahelise liiduna ei ole üldse ohus.

Vaid poolteist kuud hiljem koguvad juba rohelised allkirju petitsioonile, milles nimetatakse perekonnaseadust ühemõtteliselt diskrimineerivaks ja kutsutakse seadustama Eestis “homoabielu”. Rohelistele sekundeerib end poliitilise profiidi nimel aastaid konservatiiviks valetanud Eesti 200 juhatuse liige Margus Tsahkna, kes räägib Delfile, kuidas perekonnaseaduse esimene paragrahv tuleks muuta selliselt, et abielu oleks kahe isiku vahel nende soost olenemata – ehk seadustada tuleks “homoabielu”.

Olgem ausad, veel totramat ja lühinägelikumat argumenti, mille järgi abielu tähendust ei tahtvat Eestis mitte keegi muuta, oleks Kallasel olnud kaks kuud tagasi raske valida.

Siis kargab eurokoridoridest välja sotsialistide endine pealik Mikser, kelle hinnangul on Eesti perekonnaseadus ühtäkki puhas ebaõiglus ja tuleks seetõttu kiiruga ümber teha. Ja üleüldse, vaikne evolutsiooniline lähenemine, kooseluseadustega suusserdamine ja rahvale sealjuures jultunult näkku valetamine, et keegi abielu tähendust rünnata ja moonutada ei kavatse, enam strateegiana ei tööta. Mikserile sekundeerib omakorda näitleja Saar, kes teeb sotsialistide volikogule ettepaneku toetada “homoabielu”.

Pahemliberaalide leer on kindel: letti tuleb laduda “homoabielu” ja kõik. Aitab evolutsioonist, nüüd on revolutsiooni aeg.

Lühidalt öeldes, ma ei tahaks praegusel hetkel olla poliitilise ettenägelikkuse ja strateegiavaliku kategooria arvestuses Kaja Kallase nahas. Olgem ausad, veel totramat ja lühinägelikumat argumenti, mille järgi abielu tähendust ei tahtvat Eestis mitte keegi muuta, oleks Kallasel olnud kaks kuud tagasi raske valida.

Tuleme aga tagasi algse küsimuse juurde: miks ultimatiivselt ollakse abielu rahvahääletuse vastu ja millest see tegelikult kõneleb? See räägib dogmaatilisest veendumusest, et abielu küsimuses on pahempoolsetel fanaatikutel ainult üks õige vastus ning teisi nägemusi, olgu nende esindajaks kasvõi ühiskonna enamus, ei võeta arvesse.

Vastupidi. Kui vaja, hoitakse enamuse hoiakuid sordiini all, samal ajal massimeedia kaudu neid kujundades ja manipuleerides. Järele jäänud kangekaelse opositsioonilise seltskonna suhtes võetakse aga kasutusele tsensuur ja erinevad survemeetodid. See kõneleb ideoloogilise diktatuuri kehtestamise soovist, mis sama moodi, nagu abielu tähenduse muutminegi veel pool aastat või mõni kuu tagasi, on esialgu nende fanaatikute enda poolt metodoloogilistel ja strateegilistel kaalutlustel maha salatud, ent õigel ajal ilmutab see ennast kogu oma revolutsioonilises looritamatuses – nagu tänased roheliste petitsioonid, mis taotlevad avalikult “homoabielu” kehtestamist ja abielu loomuliku tähenduse moonutamist. Rahvahääletuse vastased on enda põhiloomuselt liberaalse demokraatia usutunnistuse fanaatikud, kellel on vaid üks tõde – nende oma.

Nüüd võiks tähelepanelik vaataja küsida, et kas minul ja teiste SAPTK ja Objektiivi inimestega pole täpselt sama lugu, ent ainult teises suunas?

Põhimõtteliselt küll, ent oluliste kvalitatiivsete erinevustega. Olen veendunud, ja katoliiklasena usun jäägitult, et mehe ja naise abieluliit on keskne loomuseaduslik institutsioon, mille on sisse seadnud Looja ise ning mille muutmiseks, labastamiseks ja moonutamiseks pole ühelegi inimesele ega riigile antud mitte mingit õigust. Et, abielu on mehe ja naise vaheline liit, jääb tõeks ükskõik, kas revolutsiooni poolt hullutatud inimesed ja nende riigid seda tunnistavad või mitte.

Ent usun ka inimeste vabadusse – tõelisesse ja radikaalsesse vabadusse, mis väljendub selles, kas inimene valib hea või kurja, kas ta laseb end eksitada näotute masside arvamusel, masside tarbeks loodud propagandal ja võimul oleva ideoloogia suunistel, või suudab ta käituda isikuna, persoonina.

Revolutsioon ei taha teie tegelikku vabadust, ta tahab teie orjalikku kuulekust tema poolt ainuõigeks kuulutatud vabadustele.

Inimliku vabaduse tegelikkust tunnistades olen teadlik, et rahvahääletuse olukorras võib realiseeruda risk, et inimesed ei kinnita tõde ja rahva enamus tunnistab avalikult rahvahääletuse mehhanismi kaudu enese tõest ja hüvest äralangenuks, nii nagu iirlased tegid seda viimaste aastate jooksul kaks korda järgemööda, esimesel korral nn homoabielu küsimuses, teisel korral sündimata laste üsasisese tapmise vallas.

On alati reaalne võimalus ja risk inimese, rahva ja riigina langeda tõest ja anda järgi revolutsiooni eksitustele. Tõe tunnistamine ja hea elu elamine on lõppude lõpuks privileeg, mille nimel tuleb pingutada ja kannatada, mitte masstoode, mida lõdvale sooneutraalsele biomassile Big Mac-ina, Big MacTruth-ina kandikul ette kantakse. Tõeni tuleb kasvada inimese, rahva ja riigina ja kui sellest kollektiivselt lahti öeldakse, siis tuleb kõigil leppida tagajärgedega.

Lühidalt öeldes: andke võimalus Eesti rahval end proovile panna. Vaatame, kes me sellised oleme ja mis puust meid on tehtud. Meile kõigile oleks see huvitav eksperiment.

Sellist vabadusekäsitlust revolutsioonilisel kaadril pole: on dogmaatiline ja kitsarinnaline klammerdumine oma ilmavaate külge, mis, kuigi kuulutab isikuvabadusi ette ja taha, on tegelikult kammitsetud siinpoolsuse türanniast, immanentsuse vanglast, kus pole tõelist vabadust – on vaid pimedate masside mõjutamine ja nende ohjamine ainsaks õigeks lahenduseks peetud eksituse suunas.

Revolutsioon ei taha teie tegelikku vabadust, ta tahab teie orjalikku kuulekust tema poolt ainuõigeks kuulutatud vabadustele.

Tunnistades, et abielu mehe ja naise vahelise liiduna on muutumatu tõde, mida ei või väärata ükski rahvahääletus, sooviksin inimeste vaba valikut selles küsimuses. Need, kes kuulutavad aga isikuvabadusi katustelt, tahavad teile selle fundamentaalse valiku ära keelata. Kes meist tahab tõelist vabadust?