Hiljuti vapustas Rootsi kuningriigi sotsiaaldemokraatlikke mõnusid nautivaid kodanikke üks hirmus asi: politsei hakkas rääkima, ja mitte lihtsalt. Ta rääkis palju, ta rääkis otse, ta rääkis natukene ebatsensuurselt, aga mis peamine: ta rääkis juttu, mida maailma kõige rasvasema ja sotsiaaldemokraatlikuma kuningriigi kodanikud polnud politsei suust teps mitte harjunud kuulma. Markus Järvi nädalakommentaar. 

Kõnelejaks oli üle 100 000 elanikuga linnakese Örebro politseidetektiiv Peter Springare, kes on politseijõududes teeninud 47 aastat. Nüüd sai mehe karikas täis ja ta otsustas avalikult sõna võtta. Alustuseks loetleb teenekas politseinik oma viimase töönädala kuritegude nimekirja: vägistamine, vägistamine, röövimine, raskekujuline kallaletung, kallaletung ja vägistamine, väljapressimine.

Seejärel jätkab ta kahtlustatavate failiga: "Ali Mohammed, Mahmod, Mohammed, Mohammed Ali, jälle, jälle, jälle, Christopher… mida, kas tõesti? Jah, rootsi nimi on sisse sattunud narkokuriteo kaudu. Mohammed, Mahmod Ali, jälle ja jälle."

Lõpetuseks loetleb politseinik riike, kust kuritegude kahtlustusalused pärinevad: "Iraak, Iraak, Türgi, Süüria, Afganistan, Somaalia, Somaalia, jälle Süüria, Somaalia, teadmata, teadmata, Rootsi."

Olukord on Peter Springare hinnangul kriitiline mitte ainult politseijõududes, vaid Rootsi ühiskonnas tervikuna, kuna politseiniku sõnul on sealsed eakad kokkukukkumise äärel, koolid on täielikus kaoses ja politsei ülekoormatud. "Kõik teavad miks, aga mitte keegi ei julge seda avalikkuse ette tuua," kõneleb Springare.

Põhjuseks on loomulikult igakülgne kaos, mille on põhjustanud sisserändajad. Kommentaari tegemise hetkeks oli Springare Facebooki postitusele reageerinud üle 45 000 inimese ning seda oli edasi jagatud üle 19 000 korral. Rahvas hakkas Örebro politseijaoskonda saatma massiliselt lilli, millest piltide tegemise ja raporteerimise keelas kohalik politseiamet ära.

Loomulikult süüdistati Peter Springaret rassismis, sest millekski nutikamaks pole Rootsi rasvunud härrasotsid enam võimelised. Politseinik tänas aga kõiki oma toetajaid ja lisas, et kui kuritegevuse üle immigrantide hulgas ei suudeta arutada ilma, et seda rassistlikuks propagandaks nimetataks, siis on asjad juba väga pahasti.

Päeva lõpuks tasub mitte unustada, et siin ei räägi mõni lumehelbekesest pahemideoloog, kes emme juures kaneelisaia sööb, sotsiaaltoetusi naudib ja samal ajal klaviatuuri klõbistab, vaid 47-aastase tööstaažiga politseiuurija, kes mainitud reaalsusega iga päev tööalaselt kokku puutub.

Kui kaugele on aga Rootsis arenenud ideoloogilise diktatuuri kliima, annab tunnistust fakt, et peale Springare avaldusi käib tänase seisuga mehe suhtes juba sisejuurdlus rassiviha õhutamises. Politsei pressiesindaja kinnitas, et kui leitakse piisavalt materjali, vaadatakse tema töösuhe üle ehk eesti keeles lühidalt väljendatuna saab Springare sellisel juhul kinga.

Juhtumis tervikuna on väga palju materjali, mida kommenteerida. Saan siinkohal aga välja tuua vaid üksikuid aspekte. Üks kõige olulisemaid tahke varjab ennast Peter Springare postituse spetsiifilises lauses. Springare sõnul on nimelt see, mida ta parasjagu avaldab, riigiteenistujate jaoks keelatud. Kui sellist juttu ajada, ei edeneta karjääriredelil ega saada ka palka juurde, kuigi see on tõde, kinnitab politseinik. "Aga mina saadan selle kõik pikalt, sest lähen peale 47 teenistusaastat kohe pensionile."

Siin ilmnevad mitte ainult Rootsis, vaid laiemalt lääne ühiskonnas juurdunud ideoloogilise diktatuuri viljad. Pukki on saanud pahemliberaalidest poliitiline klass, kes süstemaatiliselt hävitab omaenda maa kultuuri ja ühiskonda. Kodanike suud on aga sotsiaaltoetustega kinni topitud ja ajutegevus poliitkorrektse propagandaga halvatud. Tulemuseks on ühiskondlik kliima, mis on segu hirmust ja ajupestud idiotismist.

Kui ma siinkohal räägin idiotismist, siis kasutan seda sõna muu hulgas ka selle algses, Kreeka linnriikide poliitilisest kultuurist pärinevas tähendusvarjundis. Inimestest on sõna otseses tähenduses tehtud idioodid, kes ei huvitu ega oskagi huvituda poliitilise klassi tegemistest ja oma maa edasisest saatusest.

Neid aga, kes näitavad üles huvitumise märke, takistab hirm – hirm saada aetud sotsiaalsesse perifeeriasse või saada oma mõnusalt tasustatud töölt sulg sappa. Nii julge, kui Springare ongi, väljendab ta samasugust suhtumist. Kohe jääb ta pensionile ja alles nüüd julgeb ta rääkida, kuidas asjad tegelikult on.

Poliitkorrektses krambis on sotsiaalse kontrolli mehhanismidega suudetud inimestes luua seisund, kus nad vaatavad suu ammuli, nagu lambad, pealt, kuidas klikk segaseid ja küünilisi poliitikuid hävitab nende maad ja nende kultuuri, olles sealjuures hirmul ja võimetud end kaitsma.

Ühiskond vajab täna rohkem kui kunagi varem neid inimesi, kes on valmis taluma tõe väljaütlemise nimel väga tõsiseid ebamugavusi, alustades töö ja maine kaotusest.

Teine tasand, mis Springare jutust ja paljudest signaalidest üha enam läbi kumab, on seotud klassikaliselt revolutsioonilise olukorra kujunemisega. Merkel-Junckeri ja teiste pahemliberaalide süstemaatiline ogarus on endaga kaasa toonud olukorra, milles radikaliseeruvate ja vandaalitsevate moslemihordide märatsemine on parasjagu põhjustamas kodusõjaeelset olukorda. Selle käigus radikaliseeruvad ka mõistlikud inimesed.

Millegipärast ma ei usu, et Rootsi suudaks isegi nuga kurgul oma viimast vinti üles leida, ent näiteks pika, ent vallandudes suhteliselt metsiku, vinnaga Soome, Prantsusmaa ja isegi Itaalia puhul võivad asjad võtta kiiresti vägagi terava tooni.

Igal juhul, Peter Springare on näidanud, et isegi Rootsis võivad inimesed mõistuse pähe võtta ja mõned üksikud inimesed politseis võivad üles näidata ka midagi muud, kui homoparaadidel tantsiva ja heast elust lolliks läinud keskealise pehmofunktsionäri kuvandit.

/Video homoparaadil tantsivatest Rootsi politseinikest/

Huvitav, hakkasin siin mõtlema, et kas eelnevatel kaadritel võiks olla mingit pistmist sellega, et Malmö eeslinnas märatsev Mahmoud ja tema sõber Ali Rootsi politseid enam eriti tõsiselt ei võta?

Aga võib-olla ma mõtlen lihtsalt üle.