Olukord Euroopas on viimasel ajal niivõrd pinev, et Šveitsi sõjavägi, mis on aastasadade jooksul välja kujundanud ühe Euroopa kõige tõhusama maakaitsesüsteemi, on olnud viimastel kuudel häireolukorras. Süveneva sotsiaalse kaose kontekstis äratab paljudes hämmastust Siseministeeriumi kava piirata seaduslike relvade arvu üheni iga relvaomaniku kohta.
Olukorras, kus sotsiaalne kord kaob, on iga mehe kohustuseks kaitsta oma lapsi ja abikaasat, oma lähedasi, ning nagu ütlevad ka Taktikalise Laskmise Keskuse relvaspetsialistid Tõnu Adrik ja Martin Bahovski Objektiivile antud intervjuus, ei piisa tõhusaks kaitseks vaid ühest relvast.
Kommentaarina Kölni sündmustele kuulsime aga eelmisel nädalal ametist lahkunud Šveitsi kaitseväe juhataja kindralleitnant André Blattmanni hoiatust, et Euroopa on jõudnud rahvarahutuste ja kaose lävele.
Ohud nagu terrorism, hübriidsõda, majanduslangus ja kontrollimatu sisseränne on tema sõnul muutnud olukorra nii kriitiliseks, et Euroopa kohal lasub suisa kodusõja oht. Armeejuhi sõnul on avalikus diskussioonis kasutatav sõnavara muutunud "ohtlikult agressiivseks" ning välistada ei saa ulatuslikke massirahutuste teket. Kindrali soovitus, mida sellises olukorras kodanikel teha tuleb on aga risti vastupidine sotsiaaldemokraatliku kontrolliriigi reaktsioonile.
Selle asemel, et soovitada sohva taha pugeda ja seal kogu oma pereonnaga hirmust lõdiseda ning oodata pikkisilmi, mida riigiisakesed ette võtavad, soovitab kindral nimelt kodanikel enesekaitseks relvastuda. Siin on üks lause milles peegeldub maailmavaadete ja elutunnetuste vaheline tohutu erinevus. See on erinevus globalistide ja patriootide vahel, globalistliku süsteemi asehalduri ja iseseisva riigi juhi vahel.
Kindral Blatmanni soovituses kõlab mitu kvaliteeti, mille globalistide poolt masside ajupesuvedelikuna kasutatav sotsiaaldemokraatia on rahva enesekaitseinstinktis lämmatanud.
Esiteks realism – külm ja karge realism, mis tugineb faktidele ja mitte ideoloogilisele udule, mis loodav parimat, ent valmistub halvimaks. Teiseks reaalne mure oma maa kodanike pärast, mida ei varjuta mingid poliitkorrektsuse kaalutlused ja hirm poliitiliste dogmade rikkumise pärast. Kolmandaks usaldus oma maa kodanike vastu, keda ei käsitleta relvi paugutavate lapsukestena, vaid vastutustundlike täiskasvanutena.
Siin kõneleb aastasadade pikkune šveitsi kantonite vabatmehe traditsioon, milles mehed on harjunud võitlema iga jalatäie maa eest ja tegema elu väga kiiresti põrguks kõikidel, kes peaks ilma kutseta nende maale sisenema. See on vabatmeeste traditsioon, kellel kõikidel on relvad ja kellega pole seetõttu sobilik tüli norida, kuna iga tänava nurga tagand võib vaenlane saada kuuli, igal maamehel või linna härrasmehel võib olla kaasas relv, millest ta on valmis vaenlast ründama.
Ühel pool on uhkus oma riigi üle, usaldus oma kodanike vastu, jõuline vastupanutahe ja sirgeselgne vabatmehe hoiak. Teisel pool bürokraatlik kihk keelata, ohjeldada ja suurendada pidevalt riigi kontrolli, usaldamatus oma kodanike vastu ja nende käsitlemine potentsiaalsete kriminaalidena ja mitte vabade ja vastutustundlike kodanikena. Ühel pool on riik, mis on loodud kodanike jaoks, teisel pool on aga sotsiaaldemokraatlik ja globalistlik ideoloogia, mis käsitleb kodanikke pigem riigi omandina. Huvitav, millisesse kategooriasse Eesti paigutuks?