Markus Järvi heidab nädalakommentaaris põgusa pilgu tänapäeval üha laiemalt levivale vaimsele hoiakule – infantiilsusele ehk eakohatule, ühelt poolt ideoloogiliselt truule ja teisalt enesekselt ülbele lapsemeelsusele. See hoiak takistab inimesi nägemast maailma tõeses perspektiivis enne kui on juba liiga hilja.
Infantiilsus ehk eakohatu lapsemeelsus väljendub tänapäeval eelkõige reaalsusega vastuollu sattunud ametliku maailmatunnetuse jonnakas ja ülbes raiumises. Vaid infantiilne ja reaalsusest irdunud maailmatunnetus saab ühe soojaga ja tõrkumata heaks kiita vasakliberaalsuse kaks dogmaatilist ent vähemalt oma tagajärgedes teineteisele vastanduvat seisukohta – dogmaatilise multikulturalismi ja homoideoloogia.
Esimene neist on põhjustanud Euroopa kasvava islamiseerumise, teine aga kujutab endast perekonnavaenuliku ideoloogia peamist löögirusikat, mis tambib mutta sellegi vähese, mis Euroopa manduval ühiskonnal veel järgi oli ehk elu loova ja kasvatava perekonnakultuuri riismed.
Vähe sellest. Teatavasti on just homoseksuaalid need, keda islamimaailmas tavaliselt surma ähvardusel ühiskonnast eemaldada püütakse. Kuidas lähevad kokku reaalsusest irdunud ja lapsemeelse ideoloogi seisukohad ja sellesama ideoloogia poolt põhjustatud islami kasvav mõju Euroopas?
Selge see, et ei lähegi. On peaaegu ime, et senini on suuremad löömingud homokogukonna ja islamistide vahel jäänud ilmselt vaid politseiametnike arhiividesse. Ent täpselt sama paratamatult nagu bensiini põleva tiku viskamine toob kaasa plahvatuse ja põlengu, toob ka kasvav islami mõju Euroopas kaasa reaalsed vägivallateod homoseksuaalide suunal.
Seda võib eirata vaid roosas euromullis elav lapsemeelne bürokraat, ent äratus reaalsusesse saab sellistel eeldustel ilmselt olema karm.
Head kaasamõtlemist!