Iseseisvuse eelduseks on julge, iseseisva, vabadust ihkava, sirgeselgse, väärika, ohvrimeelse, traditsioone ja oma rahva pärandit hindava ning orjapärandist vaba mentaliteedi loomine, rõhutab Markus Järvi nädalakommentaaris.
Viimasel paaril nädalal on Objektiivis olnud palju juttu iseseisvusest. Teemast rääkis nii toimetuse seekordne juhtkiri kui ka saade "Fookuses". Miks see teema on saanud üheks Objektiivi peateemaks?
Väga lihtsalt põhjusel. Kui ladvikus tekib iseseisvusväsimus või pole iseseisvuse iha innukamatel internatsionalistidel eales olnudki, toob sellise kaadriga riigiametite, poliitilise ja diplomaatilise ladviku mehitamine iseseisvust teesklevale ja mängivale riigile kaasa katastrofaalsed järelmid pea kõikidel ühiskonnaelu aladel, majandusest kultuurini.
Me kõik oleme parasjagu nende järelmite tunnistajaks. Veel traagilisemaks teeb aga olukorra kitsaskohti analüüsiva ühiskondliku mõtte hägustumine üksikjuhtumite ja bürokraatlike tähelepanekute tasandile. Ühiskondlikus mõttes on esiteks kaduma läinud generalism ehk võime näha probleeme üldisel ja terviklikul viisil ning teiseks võime taandada probleeme baasprintsiipide tasandile. Iseseisvus ja selle mahamängimine pakub teemana kõike eelnevat.
Toome ühe näite majanduspoliitikast. Olen korduvalt väljendanud seisukohta, et riigile on kohustuslik iseseisva ja oma kodanike huve arvestava majanduspoliitika sisseseadmine, mitte globalistliku võõrkapitali vaba sissevool ja välismaiste pankade poolt teenitud tulu maksuvaba väljavedamise soosimine.
Selline mõtlemine kuulub olemuslikult iseseisva riigi majanduspoliitikasse ja selle ABC paneb paika juba Aristoteles oma "Poliitika" esimeses peatükis, kus linnriigi ehk polise esmaseks ülesandeks on saavutada võimalikult suur sõltumatus välistest toorainetest ja maaviljelustoodetest, tootes ja hankides kõik võimalusel ise.
Kui võrrelda sellist tervemõistuslikku nägemust Eesti majanduspoliitikaga, kus tunnussõnaks on välismaisel kapitalil põhinev paljuski näiline majanduskasv ja omamaise tootmise hävitamine, siis on selge, et sellise iseseisvusväsimuse keskmes on eelkõige vaimne ja moraalne probleem: sellise olukorra tingivad pahed, nagu argus, hoolimatus, orjameelsus, minnalaskmine ja omakasu.
Nii nagu Heideggeri parafraseerides pole tehnika olemuses midagi tehnilist, nii pole ka majanduse olemuses midagi majanduslikku, nagu poliitika olemuses midagi poliitilist.
Tehnika olemuses laotab ennast tehnikana valla oleva võimalikkus, majanduse ja selle erinevate mudelite keskmes peidab ennast inimese olemisviis, mille juured on moraalsed ja vaimsed ehk mittemateriaalsed. Majandus ja riiklik korraldus on selle olemisviisi väljendus ja lahtilaotamine ühiskondlikul tasandil.
Majandus- ja ühiskonnaelu keskmes elab moraalsete väärtuste tuumik, mis tingib väliste majandusmudelite kuju, vormi, seadused ja ideaalid. Moraalsete väärtuste tuumik on omakorda väliskeha selle keskmesse paigutuvale olemisviisile, mida mul on kiusatus pidada olemuslikuks, substantsiaalseks: kes on inimene, kuidas ma olen ja mille nimel ma olen?
Iseseisvuse ja vabaduse realiseerumiseks peavad leiduma moraalsed eeldused, olemise viis, mis kardab ebatervet sõltuvust ja orjust rohkem kui surma, mis peab esmaseks oma enda riigi kodanike huve. Iseseisvuse eelduseks on julge, iseseisva, vabadust ihkava, sirgeselgse, väärika, ohvrimeelse, traditsioone ja oma rahva pärandit hindava ning orjapärandist vaba mentaliteedi loomine. Iseseisvuse eelduseks on voorused. Voorus on aga pingutuste läbi omandatud hea harjumus. Voorus on teine loomus, sest vooruslik inimene käitub vooruslikult, kuna tema olemisviis, tema loomus, ei luba teisiti.
Kuni seda vundamenti pole tekkinud, müüvad meie kaaseestlased tükk tüki haaval oma kodumaa maha, noored valguvad välja ning meie rahvastikku ootab ees hääbumine. Kuni pole arusaama, et meie majanduslike ja sotsiaalsete probleemide juured peituvad moraalses ja mentaalses hoiakus, on kõik tühine.
Seetõttu räägime ka meie siin Objektiivis iseseisvuse ja selle eelduseks olevate vooruste hädavajalikkusest päevast päeva ja ikka edasi, sest ilma iseseisvuse aluseks oleva olemisviisi omaksvõtuta kukub see riik lihtsalt kokku, või võtavad selle üle teised rahvad, kes oskavad oma vabadust paremini hinnata kui meie senini seda alates oma taasiseseisvumisest oleme teinud.