Viis aastat tagasi vassides vastu võetud poolik kooseluseadus polnud muud kui rahva igapäevaellu maandunud revolutsiooni rusikas, mis kuulutas sõda: lakkamatuid muutusi, millega ühiskonna alusväärtused pea peale pöörata, inimesed omavahel tülli ajada ja meie laste hingedesse haiglaseid väärarusaamu istutada, räägib Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi nädalakommentaaris.

Viis aastat tagasi võttis riigikogu vastu pooliku kooseluseaduse ilma rakendusaktideta. Mäletame hästi, et seaduse täielikuks vastuvõtmiseks puudusid vajalikud hääled ning riigikogu õiguskomisjonis Valdo Randpere poolt ellu viidud käik andis võimaluse eelnõu põhiosa napi lihthäälteenamusega suures saalis läbi suruda, jättes parlamendi absoluutset enamust ehk 51 häält nõudvad rakendusaktid järgmisele riigikogule lahendamiseks.

Kooseluseaduse vastuvõtmisele eelnes ligi kaheaastane Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks kampaania, milles esimest korda Eestis korraldas konservatiivne pool avaliku ja läbimõeldud vasturünnaku revolutsioonilisele plaanile perekonna ja abielu institutsioon Euroopa eeskujul seadusandluses allavoolu lasta.

Revolutsioonilised ringkonnad ilmselt arvasid, et Eestis, ehk vähemalt jutu järgi kõige liberaalsemas Balti riigis, peaks kooseluseaduse projekt olema hõlpsasti teostatav. Kui Eesti oleks n-ö ära tehtud, siis mindaks loomulikult edasi teistesse Balti riikidesse, Lätisse ja Leetu, kus mõlemas on abielu määratletud ühe mehe ja ühe naise liiduna põhiseaduses ning Leedus on lisaks sellele jõus seadus, mis keelab koolis esitada lastele perekonna tähendust moonutavaid ideid.

Igal juhul said kooseluseaduse fanaatikud SAPTK aktsioonist üllatusšoki, läksid paanikasse ning asusid kõikidest meedia torudest kostuva lauspropaganda saatel hämama ja vett segama.

Mäletame ju ka seda, kuidas alguses oli jutt, et kooseluseadus polegi mingi eriline homopaaride seadus. See olevat mõeldud kõikidele! Kooseluseaduse propagandistid väitsid tuima näoga printsiibile "Ära solva minu mõistust" otse näkku sülitades, et kuna Eestis on kümneid tuhandeid paare, kes pole abielus, siis on nende õiguste kaitseks vaja abielulaadset võltstoodet nimega kooseluseadus, mille juriidiline sisu on copy-paste perekonnaseadusest.

Kui kooseluseadus on vastu võetud – kinnitasid propagandistid teineteise võidu – tormavad kõikvõimalikes vabasuhetes kümned tuhanded paarikesed, nende hulgas ka samasoolised paarid, teineteise võidu Õnnepaleesse ja asuvad kooselluma.

Pahemliberaalse õigeusu nimel sõideti üle põhiseadusest, demokraatia ideaalist ning rahva valdava enamuse hoiakutest ja tõekspidamistest.

See oli nii läbinähtav vale, et selle tunnistas täielikuks jamaks isegi Valdo Randpere erakonnakaaslane Rein Lang – peale kooseluseaduse vastuvõtmist, tõsi.

Omaette peatükk oli riigikogu õiguskomisjoni vangerdused Keskerakonna ja Reformierakonna poolt, et vahetada komisjonidest välja enda erakonna kooseluseaduse vastaseid poliitikuid ning tuua nende asemele eelnõu pooldajaid. Nii vangerdas Keskerakond Eldar Efendijevi õiguskomisjonist kultuurikomisjoni, kust toodi asemele tuntud liberaal Yana Toom. Valdo Randpere olevat aga otse takistanud toonastest erakonnakaaslastest komisjoni liikmete Igor Gräzini ja Kalle Laaneti osalemist komisjoni istungil soovides nende asemele smugeldada eelnõud tõenäoliselt personaalsetel põhjustel tuliselt pooldava Imre Sooääre.

Plaan läkski läbi ning 9. oktoobril võeti häältega 40–38 vastu kooseluseaduse põhiosa. 87 rakendusakti, mille vastuvõtmiseks ühes põhieelnõuga oleks olnud vaja riigikogu absoluutset enamust, ehk 51 häält, lükati tuimalt järgmise riigikogu õlgadele.

Kooseluseaduse protsess oli ja on revolutsiooni poolt algatatud kultuurisõda, mis võttis seadusloome kuju.

Muuseas, just siit nähtub ilmselt kõige paremini kooseluseaduse ilmselge ideoloogiline iseloom. Kooseluseaduse fanaatikuid ei huvitanud reaalsed inimesed, olgu nad siis sama- või erisoolised paarid ja nendele suurtes sõnades pakutav seaduse kaitse, vaid vaja oli kooseluseaduse eelnõu maksku mis maksab läbi suruda, eesmärgiga anda ühiskonnale aimu ideoloogilisest sõjapidamisest rahva kesksete tõekspidamiste vastu.

Vajadus oli ellu viia revolutsiooni, mille käigus muuta kultuuri põhimõisteid ja ideaale. Oli vaja määratleda ümber tsivilisatsioonilised konstandid ja püsiväärtused, mida kuni viimaste aegadeni oli peetud ilmselgeteks.

Pahemliberaalse õigeusu nimel sõideti üle põhiseadusest, demokraatia ideaalist ning rahva valdava enamuse hoiakutest ja tõekspidamistest.

Kooseluseaduse protsess oli ja on revolutsiooni poolt algatatud kultuurisõda, mis võttis seadusloome kuju.

Loomulikult ei otsitud lahendusi. Kui kooseluseadust pooldavad poliitikud sooviksid tõelisi ja efektiivseid lahendusi, siis oleks nad juba ammu võinud notarite tarbeks koostada suhteliselt väikese vaevaga tüüplepingute paketi, mis reguleerib faktilises kooselus elavate inimeste, olgu nad siis samasoolised või erisoolised, sugulased või võõrad, sõbrad või vaenlased, kõiki tsiviilõiguslikke suhteid – haigla külastusest kuni varaliste lepinguteni.

Ei. Vaja oli asetada homoseksuaalne suhe institutsionaalsel ja sümboolsel tasandi traditsioonilise perekonna kõrvale, segada need omavahel perekonnaseadusest pärinevate regulatsioonidega ühtseks mõisteks ning muuta seeläbi kultuuris kinnistunud arusaamu perekonna tähendusest ja ideaalist.

Vaja oli avada tee mitte lihtsalt de facto, vaid ka de jure võimalusele abielumõiste ümberdefineerimiseks tulevikus, mida kehtiva seaduse vastaselt kohtute kaudu välismaal sõlmitud "homoabielude" tunnistamisega Eestis kehtivate abieludena juba praegu ehk de facto ka tehakse.

Kooseluseaduse läbisurumisega algatas revolutsioon Eestis kultuurisõja teie ja eelkõige teie laste hinges juurduvate ideaalide vastu. Sõda käib selle üle, kuidas me määratleme iseennast ja millisel viisil peegeldab ühiskondlik elu meie määratluse sisu. Sõda käib õiguse üle suunata kultuurilisi protsesse.

Sellelt pinnalt on väga raske astuda dialoogi, sest modernse vasakliberalismi näol, mille peamiseks löögirusikaks on tänapäeval homoliikumine, on tegu tsivilisatsiooni seniste põhihoovuste vastase liikumisega, mis on pea kõikidelt oma eeldustelt tõese mõtlemise ja tunnetuse antitees.

Kooseluseadus oli esimene sõnumitooja, mille kaudu Eesti sai aimdust pahemliberaalide kultuurirevolutsiooni ja lääne liberaalse demokraatia viljadest rahva lõhestamise, sildistamise, süüdistamise, propaganda, valetamise ja vassimise näol. See oli revolutsiooni raudse rusika vormi omandanud linnukese külaskäik, kes siristas sõjakevadet: lakkamatute muutuste vajadust, mille abil ühiskonna alusväärtused pea peale pöörata, inimesed tülli ajada ja meie laste hingedesse haiglaseid utoopiaid istutada.

Peale kooseluseaduse teerulli sõbralikku külaskäiku võis iga eestlane endale tunnustavalt rinnale patsutada: "Palju õnne, Eesti! Meistki on saanud nüüd Euroopa, oma koosellumiste, sooneutraalsuste ja teiste hullumeelsete utoopiatega."

Ent kooseluseaduse protsess tähistas ka kodumaise vastupanuliikumise sündi. See võitlus kestab edasi. Vaatame, kuhu see välja viib.