Kriisidel on harukordne võime panna asjad õigesse perspektiivi – eraldada olulised asjad ebaolulistest, tähtsad mõttetutest, vajalikud tarbetutest ning reaalsed asjad ulmadest ja tühipaljastest ettekujutustest. Mõttetud ideoloogiad ja poliitilised liidud kaotavad oma lummuse ning kõige olulisemaks saavad kodu, perekond ja lähedased ehk need inimesed, kelle eest me vastutame ja kellest me ka kõige rohkem hoolime, tõdeb Markus Järvi nädalakommentaaris.

Sedapuhku jõuan teieni oma elutoast, tõsi, kõvasti algelisemate vahendite abil kui Objektiivi stuudiost. Ent nagu eelmistest "Fookuseses" saadetest ilmnes, töötame me eriolukorra tingimustes praegu kodus.

Kriisidel on harukordne võime panna asjad õigesse perspektiivi – eraldada olulise ebaolulisest, tähtsa mõttetust, vajalikud tarbetutest ning reaalsed asjad ulmadest ja tühipaljastest ettekujutustest.

Jälgin nendel päevadel suhteliselt palju Itaalia meediat. Esialgu veel sordiini alt, ent üha valjemalt kostub poolsaarelt ka peavooolu hääli, mis ütlevad, et Euroopa Liit on Itaalia hüljanud.

Olukorras, kus asjad lähevad tõsiseks ja vastu vaatab võitlus elu ja surma peale, on Euroopa Liit olnud Itaalias põhimõtteliselt olematu suurus. Inimesed on karantiinis üles ärganud ja tulnud lihtsa tõdemuse peale, et mingit Euroopa Liitu Itaalias ju tegelikult olemas ei ole. See on fiktsioon ja fantoom. On vaid Itaalia riik ja itaallased ning nemad saavad täpselt nii hästi hakkama kui nad ise saavad. Ülejäänu on pettekujutelm.

Kriitikat liidu suunal kõlab isegi Itaalia katoliku kiriku hierarhia ridadest, mida tavaliselt kostub väga harva, liiga harva, kui päris aus olla. Trieste peapiiskop Giampaolo Crepaldi ütleb avalikult:

"Viimaste päevade kogemus on meile taaskord esitlenud seesmiselt lõhestunud ja viirastuslikku Euroopa Liitu. Liikmesriikide vahel tõusid pinnale pigem egoistlikud kaalutlused kui koostöö. Itaalia jäeti üksi isolatsiooni."

Tõepoolest, rahvusriikide eriolukorrad tõestavad, et Euroopa Liit on heade aegade fiktsioon. Ja nagu kõik fiktsioonid, visatakse ka see üle parda, kui asjalood karmiks kisuvad.

Eestis võime kiiresti jõuda täpselt samasuguse järelduseni, mis on ühteaegu humoorikas ja mõtlemapanev: mingit Euroopa Liitu siin ju tegelikult kohal ei ole. On Eesti Vabariigi ametid, institutsioonid, vabariigi valitsus, riigikogu, kaitseliit, kaitsevägi, Eesti kodanikud oma murede, hirmude ja kraaklemistega.

Euroopa Liit aga harrastab meie peade kohal sümboolset võimu, sekkudes Eesti siseasjadesse ettekirjutuste ja direktiivide tasandil, ent see võim on täpselt nii tugev kuivõrd tugevad on selle võimu juured meie peades ja meeltes. Kui kriitilise massi usk selle võimu legitiimsusesse lakkab, lakkab ka võim ise.

Sellel tasandil on eriti mõistetav, et impeeriumeid ja riike valitsetakse usu läbi. Impeeriumi võimu tugevus on võrdeline sisendusjõuga kehtestada ennast inimeste meeltes võimuna.

Kui see usk lakkab, kaob lummus ning inimesed prantsatavad tagasi selle juurde, mis pole sümboolne, vaid reaalne ja mis on ka tegelikult olemas.

Ja mis siis on tegelikult olemas? Vaadake enda ümber: kodu, perekond, lähedased, need inimesed, kelle eest me vastutame ja kellest me ka kõige rohkem hoolime. Minu lapsed tahavad süüa, magada ja pesta, mina ja minu abikaasa samuti.

Ideaalis on mul vaja maad, millel kasvavad toiduained ja kus ma pean koduloomi. Kõige selle kaitseks on mul vaja relva ja selle kasutamise oskust, mille ma pärandan oma poegadele.

Kui keegi tahab minult midagi ilma luba küsimata võtta, tuleb haarata relv, anda see ka oma vanimale pojale ja asuda end kaitsma. Kes varastab, tungib sisse, see on rüvetanud kodukolde pühadust, näidanud end vääritu tõprana ning peab iga kell arvestama, et tema sigadused lõpetatakse otsemaid teed, kohe praegu, ilma apellatsioonikohtu vahelesegamiseta.

Siit tuleneb kohe järgmine vajadus: saada võimalikult palju terveid ja elujõulisi lapsi. Järelkasv on üks suuremaid väärtusi üldse. Minu võimekus oma vara ja pärandust kaitsta on otseses seoses minu poegade arvuga. Võimekus sõlmida olulisi perekondlikke liite, mis viivad laiendatud perekonna ja klannini, sõltub sellest, millisesse abiellu ja millistesse perekondadesse minu tütred lähevad ja loomulikult sellest, milliseid naisi ja kelle tütreid mu pojad endale naiseks võtavad.

Ja ma ei tee üldse nalja. Sellise loogika alusel hakkakski elu toimima, kui tarbetud superstruktuurid elust välja lendavad või need suure pauguga kokku kukuvad. Ühiskondliku elu korraldamine peaks lähtuma baastasanditest, perekonna ja sugukonnaga seotud reaalsustest – nendest asjadest, mis vahetus fenomenoloogilises antuses paiknevad meile kõige lähemal.

Siin räägib minus traditsionalistlik ja katoliiiklik libertaan, kelle arvates tuleks riiklik struktuur teadlikult võimalikult õhukeseks jätta, lastes tal elada selles sfääris, kus on tema koht ehk peamiselt sümboolsel tasandil, nii et kui usk sellesse kokku kukub, võib kerge mentaalse tehtega tagasi pöörduda sinna, kus kogu aeg on oldud ja millelt pole kunagi ära liigutud – reaalse perekonnaelu majanduslike, kultuuriliste ja vaimsete ilmnemisvormide juurde.

Loomulikult kuulub oluliste ja reaalsete asjade keskmesse religioon ja selles punktis on vajalik meelde tuletada katoliku kiriku õpetust, mis keskendub algusest peale reaalsele, kohati küll füüsiliselt nähtamatule, ent sellest hoolimata reaalsele.

Jumal sai lihaks tegelikult, mitte sümboolselt, mitte silmamoondusliku triki läbi. Kristus on tõeline Jumal ja tõeline inimene.

Sama inkarnatsiooni loogika läbib kogu kiriku õpetust ja kristlikku elu. Kirik õpetab, et sakramendid ei ole sümbolid, need on tõelised asjad. Pühal missal pühitsetud leib ja vein pole sümboolselt Kristuse ihu ja veri, vaid on seda tegelikult.

Armulaud on Kristus ise, oma inimlikkuses ja jumalikkuses. Armulaualeib ja vein on Kristuse enda isik – täpselt nii reaalselt kui ta seisaks praegu siin minu kõrval.

Pihisakramendis antud patukustutus pole mingi sümboolne akt. See on Kristuse enda tegu, millega ta muudab minu hinge struktuuri. Tõsise patu korral andeks andes loob Kristus oma jumaliku väega hinge uuesti ellu, äratab ta surnuist üles.

"Ego te absolvo" – need preestri sõnad (Ma annan sulle su patud andeks) on Kristuse enda sõnad, mis kutsuvad esile reaalse, ontoloogilise, olemusliku muutuse minu hinges.

Tegelikkuse ehk reaalsuse ja lihakssaamise nõue peab läbistama ühiskonda tervikuna. Me peame elama tõeks põhimõtteid ja vooruseid, meis peavad need lihaks saama, muidu puudub nendel igasugune mõte.

Nende teemade juurde tulen järgmistes kommentaarides ilmselt veel tagasi, sest praegune kriis pakub meile iga päev suurepärast materjali seadmaks oma elu tõe ja tõelise radadele.

Olge terved.