Markus Järvi: kuidas islam võidab

Kui nii edasi läheb, siis islam võidab. Islamis leidub palju rohkem elujõulisele tsivilisatsioonile omaseid tunnusjooni kui oma elunatukesest ja selle väikestest naudingutest kramplikult kinni hoidval Euroopal, arvab Markus Järvi nädalakommentaaris. 

Mida teie mõtleksite, kui Tallinna kesklinnas lastakse islamiterroristide poolt maha üle saja inimese? Nii mõtles aga vastavas situatsioonis väljaanne Charlie Hebdo peale möödunud novembril aset leidnud terrorirünnakuid: neil on relvad, meil šampanja.

Mäletan, et esimest korda seda pilti nähes käis mul peast läbi üks ebameeldiv, Michael Houellebecqlik mõte: selle sõja islam võidab. Antud pildil vaatas kontsentreeritud kujul vastu kogu lääne ühiskonna taedium vitae – eluväsimus, mida peletatakse eemale käest libisevate naudingutega, mis enam ammu algset lõbu ei paku.

Selles pildis on näha oma ajaloo raskuse alla lämbuva tsivilisatsiooni kustuvaid silmi ja kuulda tema viimaseid, suhteliselt rõvedaid korinaid.

Üritagem mõelda end sügavuti selle pildi kandva sõnumi keskmesse, üritagem aru saada, mille sümptom see pilt on.

Tsivilisatsioone ühendab koondnimetaja: vertikaal, seda kõige üldisemal tasandil. Vertikaalne telg loob ruumi ja atmosfääri, milles tsivilisatsioon hingab. Verikaalsel teljel paiknevad hierarhiliselt korrastatud väärtused.

Üks iseloomulik joon elujõulise tsivilisatsiooni juures võib alguses tunduda paradoksaalsena. Elu ise ei asetse nimelt kunagi hierarhia absoluutses tipus, vaid seal paiknevad need väärtused, mis annavad elule mõtte, mille nimel elatakse ja kui vaja, siis surrakse. Elu hingab hierarhilises ruumis ning pürgib ülespoole, endast suurema tähenduse, sangarluse, kangelaslikkuse ja eesmärgi poole. Sellisena kasvab elu oma ideaalide tasandile ja olles need omandanud, üritab neid ületada.

Elujõulise tsivilisatsiooni hierarhia tipus peab aga alati paiknema lõpmatus, mida ruumis ja ajas piiratud elu põhimõtteliselt hõlmata ei suuda. Aquino Thomast parafraseerides võiks öelda, et seal peab paiknema igavene elu ehk see, mida paljud kutsuvad Jumalaks.

Jumalalt aga saab oma mõtte kogu vertikaalne telg ise. Tema on vertikaalse telje enda mõte, selle olemise põhjus ja ühtlasi tsivilisatsiooni algus ja ots, alfa ja omega. Sellisena ilmutab iga tõeliselt elujõulise tsivilisatsioon keskmes end transtsendentaalne ehk meie maailma piire ületav reaalsus. Tsivilisatsioon on oma sügavimalt olemuselt sakraalne.

Meie tänapäevane Euroopa on aga vertikaalse telje nagu telgi kesktala kokku pakkinud ja opereerib vaid horisontaalil. Need väärtused, mis enne paiknesid kesktalal, on nüüd mööda põrandat laiali ja päris täpselt ei oska keegi enam öelda, mis on tähtsam, mis olulisem, millest peaks juhinduma ja millises suhtes teineteisega põrandal kildudena lebavate väärtuste jäänused on algselt paiknenud.

Leidub erinevaid teooriad, nagu erinevaid lastemänge. Mõni haarab värvilise killu ja ütleb, et see on kõige ilusam, teine talitab samamoodi. Heade lastena lepitakse aga lõpuks kokku, et maitse üle ei vaielda. Kõigil on toredad ja nunnud klaasitükid ja jutul lõpp.

Järele jääb siinpoolsuse banaalsus, lapikuks löödud vertikaal, mida mõned targemad immanentsuseks nimetavad. Siit kasvab välja Charlie Hebdo karikatuur – teil on relvad ja elust suurem ideoloogia, meil aga ainus mis meile veel on jäänud ehk lame nauding ja tuimestuvaid närvilõpmeid ogaralt rahuldav iha. Ent me ei allu teie terrorile, me ei karda.

Ilmselt pole vaja kaua mõelda, mida üks pühasõdalane enne AK-47 päästikule vajutamist sellistest olenditest mõtleb. Seda väljendab üks sõna – idioodid.       

Toonitan, et siiamaani olen visandanud tsivilisatsiooni üldstruktuuri kommentaarile omase pinnapealsusega ja mitte pakkunud oma hinnanguid konkreetsete väärtuste osas. TUnnistan, et minu hinnangul on islam valereligioon ja tema väärtused kas otseselt valed, või parimal juhul pooltõed, ent islamil on üks tohutu eelis. See toimib kui tsivilisatsioon, ta on struktureeritud vertikaalse loogika tulem.

Olukorda võiks võrrelda tänavataplusega, kus pole vahet, kas keegi on üllas ja vooruslik isiksus või viimane kaabakas. Kui tal on piisavalt musklit ja lähivõitluseks vaja minevaid oskusi, siis nüpeldab ta professorihärra läbi ning annab hüva kolakat ka lähedal patseerivale lektorile. Islamil on tsivilisatsioonilist muskulatuuri ja seda kavatseb ta ka kasutada.  

Euroopa tsivilisatsiooni loojangu laste ees seisab herakleslik ülesanne. Me peame taas püstitama vertikaali, me peame kesktalast kinni haarama, telgi uuesti üles tõstma ja maas lamavad killud õigesse järjekorda asetama.

Ainult siis islam ei võida ja me suudame anda sümboolse ja miks mitte ka reaalse lahingu, mis aitab kaasa selles osalejate vaimsele uuestisünnile.

On võimalik, et me oleme sellega hiljaks jäänud. On võimalik, et meie põlvkond on kindlusesse üksi jäetud ja meie ainsaks ülesandeks on tunnistada, kuidas viimsedki kindluse müürid maha lõhutakse. Samas tuleb mõelda, et kui meie ja meie järeltulevate põlvkondade õlule on selline töö pandud, siis tuleb sellega kuskilt otsast peale hakata, nii ebatõenäoline, kui sellest ettevõtmisest auga välja tulemine praegu paistabki.

Ent Martin Heideggeri tsiteerides võib tänase mõtiskluse lõpetada siiski lootusrikkalt: “Ainult Jumal võib meid veel aidata.”

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Markus Järvi
Markus Järvi on SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks üks asutajatest ja juhatuse liige. Alates 2018. aasta novembrist on ta portaali Objektiiv peatoimetaja. Ta on lõpetanud Roomas Püha Risti Ülikooli filosoofia ja teoloogia erialal, on abielus ning kolme lapse isa.