Patriotismi juurde kuulub kohustus oma pärandit kaitsta. Seda on teinud meie esiisad enne meid. Kaitsmises – ja kui vaja, selle käigus oma elu andmises – väljendub kõige paremini patriotismi tuum ehk ennast kinkiv ja ohverdav armastus. Kaunist ja väärikat vabariigi aastapäeva! 

Täna on sobiv hetk rääkida patriotismist, mille kandepind on laiem kui selle eestikeelne vaste ehk isamaa-armastus. Patriotismi all võib mõista mitte pelgalt ühe konkreetse maa ja riigi armastust, vaid patrimooniumi ehk oma esiisade pärandi armastust. Pärandi hulka kuuluvad kultuur, hüvelised tavad, riik, rahvuslik väärikus ja maa.

Patriotismi mõistesse kuulub lahutamatuna traditsioon ja selle seesmine dünaamika. Traditio tähendab ladina keeles üle- ja edasiandmist. Patriootlik inimene tunnetab, et talle on pärandatud midagi hinnalist. Tema kohus on pärand endasse sulatada, tõeks elada ja oma lastele edasi anda. Patriotismi südames kätkeb ennast hoiak, mis on risti vastupidine tänapäeva individualismile.

Individualist käitub nii, nagu poleks olemas ei eelnevaid ega tulevaid inimpõlvi, vaid tema ise on maailmaajaloo ainus, igavesti elav olend. Individualist suhtub mineviku pärandisse ja tulevikku, nagu ise heaks arvab – kord noppides sealt välja endale meelepärast, kord visates kõrvale, kui see tema naudinguid peaks segama.

Pole sugugi juhus, et sellise mentaliteediga inimesed ei viitsi lapsi saada ja kasvatada, sest mitte üksnes minevik, vaid ka tulevik on nende jaoks midagi ebamäärast, millele pole vaja mõelda. Lapse asemel võib endale soetada hästi käituva tõukassi, kelle peal saab oma hoolitsemise vajadust väga edukalt rahuldada kohe nüüd ja praegu, ilma et hoolitsemise objekt terve esimese eluaasta karjuks, vanemaid öösel üles ajaks ja mähkmeid kulutaks.

Loomulikult ei räägi ma sellest, et inimesetel ei võiks olla lemmikloomi. Ma räägin sügavamast vaimsest hoiakust, mis omakorda tõukub meie ajastu vaimu metafüüsilistest eeldustest: ühiselt tunnistatud, intellektuaalselt ära tuntud, isiklikult kogetud ja enda vaimse ülesehituse nurgakiviks tehtud tõe puudumisest.

Mis see tõde on? See on tõde selle kohta, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu läheme. See on kristliku tsivilisatsiooni aluses ehk iga inimese südames kord kirkamalt kord kord tuhmimalt tuksuv, ent alati kohal olev teadmine inimesest kui igavikulise saatusega olendist, kes suhtleb palgest palgesse, silmast silma oma Loojaga ja tema seadusega, mis särab nii välises universumis kui ka iga inimese enda loomuses ja valgustab teed meie lõppeesmärgini.

Metafüüsiliselt aluselt lähtuv patrimoonium ja selle väljendusena ka patriotism – oma esiisade riikliku, rahvusliku ja kultuurilise pärandi armastamisena – annab elu rahvuslikule ja riiklikule kehamile. Nii pole pärandus ehk patrimoonium enam surnud kirjatäht, tükk maad või koltunud ehitis, vaid elus asi. Meie vastutusse kuulub see veel elusamaks ja ilusamaks muuta ning seejärel oma lastele edasi anda.

Selles on iga põlvkond eraldi võetuna asendamatu. Individuaalne au ja tähtsus kuulub nii kui nii igale inimesele, põlvkonnale, igale lülile eraldi, ent kõige paremini suudavad selle välja teenida need, kes individualismist loobuvad.

Kõige olulisemana kuulub patriotismi juurde aga kohustus oma pärandit kaitsta. Seda on teinud meie esiisad enne meid. Kaitsmises – ja kui vaja, selle käigus oma elu andmises – väljendub kõige paremini patriotismi keskne tuum ehk armastus.

Kui me täna tähistame vabariigi aastapäeva, andkem au meie ajaloo ühe kõige julgustavama ja ilusama peatüki kangelastele – Vabadussõjas võidelnud ja seal hukkunud meestele.

Suudaksime me kord, kui selleks on taas vajadus, tõestada rahvana, et nende meeste pärand elab meis edasi allaandmatu vaimu ja ennastohverdava julguse läbi.

Kaunist vabariigi aastapäeva teile, head sõbrad.