Me peame hakkama küsima täiesti ausalt ja ilma valehäbita, mis riik see selline üldse on, mis Eesti riigilipu ja -vapi taha end varjab, tunnistab Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi kommenteerides viimases "Fookuses" saates välja öeldud mõtteid.

Otsustasin käsitleda Objektiivi saates "Fookuses" esitatud seisukohti, mis on esile tõstnud paraja skandaali. Varro Vooglaidi väljaöeldut ma ei kommenteeri, sest nagu ikka, vastutab iga mees oma sõnade eest ise ja kommenteerib neid temale endale sobival viisil. Lisaks sellele on homme kavas "Fookuses" saade, kus me teema uuesti lahti võtame.

Küll aga tahan teha enne homset mõned üldisemad märkused selle kohta, mis mind on eelmise saate lõpus väljendatud hoiakuteni on viinud. Ütlesin nädal aega tagasi, et esimest korda on mul Eesti Vabariigi sünnipäeval tunne, et sinimustvalge lipu ja väliselt iseseisva riigi regaaliate taha varjunud režiim ei ole minu riik. See pole Eesti, mis oleks minu Eesti.

See mõte parafraseerib Kaja Kallase hinnangut tema aasta aega võimul püsinud valitsusele. Nimelt väitis Kallas 26. jaanuaril, et tema, toonitan, "Tema", valitsusega on Eesti tulnud tagasi. Kuritarvitades ERSP aastast 1992 pärinevat valimisprogrammi loosungit "Eesti tuleb tagasi", andis Kallas mõista, et õige Eesti ongi selline, mida tema esindab: võltsliberaalne, apartheidi kehtestav, kodanikke kiusav, vihakõneseadusi ja pealekaebamisdirektiive Brüsseli käsul oma enda rahva vastu suunav, neid sellega lõhestav ja inimest inimese vastu välja mängiv režiim.

See peakski olema see tõeline Eesti, mida me 24. veebruaril sinimustvalge lipu all tähistama asume.

Mina ütlen, et ei ole. See on parimal juhul vähkkasvajate viimaste staadiumite käes vaevlev jäänuk sellest, mis Eesti võiks olla ja peaks olema, halvimal juhul aga rahvusvärviliste kardinate taga tülgastavaks koloniaalvõimuks moondunud monstrum, mille piirjoontes ei ole enam võimalik Eestit ära tunda ja mida paljud inimesed – kaasa arvatud mina – pole enam nõus enda omaks tunnistama. 

Heites pilgu aga ülespuhutud ja nimme SAPTK vastu vallandatud skandaalile ja paljudele sõnavõttudele, on mulle paistnud silma, et peaaegu mitte kunagi ei aktualiseeru ei pooldajate ega vastaste leeris üks keskne printsiip, millest iga riigi, ka enda riigi, olemust hinnata. Vähemalt minu jaoks on see aga kõige olulisem põhimõte üldse, millest lähtudes nii riikide kui ka inimisikute elu kaaluda ja nendele hinnanguid anda.

Selleks on hierarhiline printsiip. Kuidas seda kõige lihtsamini seletada? Riik ei ole eesmärk iseeneses, vaid ta on vahend eesmärkide saavutamiseks ja teatud põhimõtete kehtimapanemiseks. Kui asetame riigi hierarhilise printsiibi alusel kujundatud püstjoonele, siis riigi aluspõhimõtted ja nendest tuletatud ideaalid ja eesmärgid asetsevad sellel alati kõrgemal kohal kui riik ise. 

Riik ei ole eesmärk iseeneses, vaid ta on vahend eesmärkide saavutamiseks ja teatud põhimõtete kehtimapanemiseks.

See, mis riiki määratleb, on olulisem kui riiklik kehand. See, millistest printsiipidest riik lähtub ja kuhu poole püüdleb, on olulisem riigist füüsilise tervikuna, sest väärtused ja ideaalid annavad riigi olemasolule mõtte. Eesti pole selles osas mingi erand. Ka Eesti riik pole eemärgiks iseeneses, vaid ta on siin selleks, et täita ja ellu viia oma konstitutsionaalseid kohustusi. Nii saab Eesti riigile anda objektiivse hinnangu, lähtudes sellest, kui tõhusalt ja täiuslikult on suudetud ellu rakendada riigi eesmärgiks seatud konstitutsioonilisi ideaale. 

Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab oma preambulas hierarhilise printsiibi. Eesti Vabariiki on mõtet üleval pidada üksnes niivõrd, kuivõrd see on "rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade".

Preambula põhimõtted pole ilukõneline sissejuhatus, mille võib kiiruga kõrvale visata ja tähtsamate pügalate juurde edasi minna, vaid Eesti omariikluse eesmärk, mille läbi saab teoks, realiseerub, inkarneerub, saab lihaks ja tõeks "Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatu õigus".

Kogu alljärgnev põhiseadus on kommentaar ja üks võimalik tegevusjuhis, millisel viisil preambulas sätestatud põhimõtete poole püüelda.

Riigi tegevust tuleb hinnata vastavuses põhiseaduslike ideaalidega. Kui riigi tegevus langeb ära ideaalidest, siis ei tule muuta mitte ideaale ja põhimõtteid, vaid korrastada riigi toimimist sellisel viisil, et see vastaks paremini ideaalidele.

Olukorras, kus Eesti riik viimase viie riigi seas Euroopas – mitte esimese viie rikkama riigi seas Euroopas, kuhu Teie mitteabivajava isa kaasosalusel loodud erakond kunagi Eesti välja lubas viia, Kaja Kallas – kiusab ikka veel taga 40 protsenti oma kodanikest ning põhjustab sellega ühiskondlikke lõhesid, on ilmselge, et ideaalist olla rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule on riik väga kaugele hälbinud.

Olukorras, kus sajad tuhanded eestlased on riigist jäädavalt lahkunud ning meie rahvas hääbub, on eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimisega läbi aegade väga suuri ja tõsiseid probleeme.

Me peame hakkama küsima täiesti ausalt ja ilma valehäbita, mis riik see selline üldse on, mis Eesti riigilipu ja -vapi taha end varjab?

Kas tagasi on tulnud Eesti või ennast on ilmutanud Eesti riigi varemetel parasiidina sisse seadnud koloniaalne ja globalistlik moodustis, mis praktikas sõdib kõikide põhiseaduse preambulas esile toodud kaunite ideaalide vastu?

Aga kui nii, siis milline on minu kui kodaniku positsioon sellise moodustise suhtes? Kas sellisele moodustisele peab kuuluma minu usaldus ja truudus?

Me peame neid küsimusi ausalt küsima, me ei pääse nendest. 

Muuhulgas teeme me seda ka homses "Fookuses" saates. Seniks kuulmiseni!