Tallinna ringkonnakohtu otsus, millega kanti abieluna rahvastikuregistrisse Rootsis sõlmitud homoseksuaalide liit, on väga paljudel tasanditel täiesti skandaalne. Selle otsuse kaudu toimib riik ühemõtteliselt oma enda seaduste ja aluspõhimõtete vastu, ütleb Markus Järvi nädalakommentaaris.
Kuna Tallinna ringkonnakohus pole kommentaari tegemise hetkeks kohtuotsust meile veel edastanud, siis pole mul olnud võimalik tutvuda kohtu poolse argumentatsiooniga, ent praegu teada olevate andmete põhjal võib järeldada, et selle otsuse kaudu toimib riik ühemõtteliselt oma enda seaduste ja aluspõhimõtete vastu.
Esiteks, alustagem elementaarsetest põhimõtetest, kuidas riik üleüldse tegutseda saab. Põhiseaduse paragrahvis 3 on selgelt kirjas, et "[R]iigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel."
Siin sätestab põhiseadus seaduslikkuse ehk legaalsuse põhimõtte, mille järgi peab iga riigivõimu teostamise akti aluseks olema kehtiv seadus. Parasjagu kehtiva perekonnaseaduse esimese paragrahvi lõige 1 ütleb aga, et "[A]bielu sõlmitakse mehe ja naise vahel." Vähe sellest, sama seaduse paragrahvis 10 öeldakse, et "[A]bielu on tühine, kui abielu on sõlminud samast soost isikud."
Seega Tallinna ringkonnakohtu otsus kanda rahvastikuregistrisse abieluna kahe mehe liit, mis on sõlmitud Rootsis, on selgelt Eestis kehtivate seadustega vastuolus olev akt. Sellisel viisil on Tallinna ringkonnakohus rikkunud ka põhiseaduse paragrahvi 146, mille järgi on kohus oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega.
Kohus pole seega järginud kehtivat seadust ja on end käesoleva otsusega upitanud seadusandja pädevusse, millist pädevust tal põhiseaduse järgi ei ole, kuna seadusandlik kogu Eesti Vabariigis on tavakorras riigikogu, mitte ministeeriumid, valitsus ega ammugi mitte kohtusüsteem. Ringkonnakohtu otsusega on loodud pretsedent, mis põhimõtteliselt seadustab mitte enam samasooliste kooselu vaid samasooliste abielu ning on sellisena täiesti arusaamatuks pretsedendiks.
Siin väljendub sõna otseses mõttes ideoloogiline diktatuur: kohtunikud Virgo Saaremets, Maret Altnurme ja Kaire Pikamäe on võtnud endale diktaatori rolli otsustamaks Eesti rahva eest, mis abielu on, ja määratlemaks selle vastupidiselt kehtivatele seadustele lihtsalt ümber.
Mis puutub aga kohtuvõimu sõltumatusesse, mille põhiseadus sätestab, siis ka siin on probleeme kuhjaga. Kohtuotsus võeti vastu 24. novembril, mõned päevad peale seda, kui valitsus vahetus ja uueks siseministriks sai sots Andres Anvelt, kes teatavasti on sotsina homoabielu tuline pooldaja. Kuna kohtuotsus on kehtivate seadustega vastuolus, siis oleks siseministeeriumil olnud kohustus ringkonnakohtu otsus Riigikohtusse edasi kaevata, kuid seda ei tehtud – ja ilmselt taotluslikult.
Kassatsioonikaebuse esitamise tähtaeg Riigikohtule kukkus 27. detsembril. Kogu protsessi peeti salajas ja alles käesoleval nädalal toodi see "Ringvaates" suure PR-hurraaga rahva ette.
Põhimõtteliselt on meil antud juhul kaasus, kus "homoabielud" on Eestis legaliseeritud ja riigil hakkab lasuma surve perekonnaseaduse muutmiseks, et need paragrahvid, mis määratlevad abielu mehe ja naise vahelise liiduna lihtsalt ümber teha.
Mäletate veel seda, kuidas homoaktivistid rääkisid, et kooseluseadusega lõppeb kõik ära ja abielu ei puututa? Seda lubadust pole homoaktivistid mitte kunagi tõsiselt võtnud. Mäletate ehk ka seda, kuidas SAPTK korrutas sadu kordi, et kooseluseadus on vaid esimene samm ning seejärel tuleb homoseksuaalse suhte abieluga võrdsustamine. Täpselt see olukord ongi praegu käes.
Kõik see on saavutatud vassides ja valetades riigipoolse seaduserikkumise teel. Nüüd aga tuleb koonduda ühiseks protestilaineks. Riigipoolne seaduseväänamine ei ole meie kodanikele vastuvõetav!