Ajakirjanik Urmas Saard mõtiskleb selle üle, miks Mart Helme elulooraamat teda haaras.
Ei ole suur raamatute lugeja. Kui midagi siiski kätte võtan, on selleks mingi oluline põhjus. Äsja ilmunud "Mart Helme. Õnnesärgis sündinud" elulooraamatu lugemiseks kulutatud tunnid kahel õhtupoolikul ja kolmandal päeval tehtud järelsirvimine polnud asjatult viidetud aeg ning kindlasti tekib vajadust sama raamatut veel korduvalt avada. Enne lugema asumist ei osanud aimata, et see raamat mind sedavõrd haarab. Põhjuseid on mitmeid.
Esiteks raamatu kirjutaja Paavo Kanguri isik. Viimati kohtusin temaga tunamullu oktoobris Pärnus Hommiku tänava äärses kohvikus Kolhethi, kus tutvustas kirjandushuvilistele oma raamatuid "Eriline Eri Klas" ja "Palveränduri päevik: teekond Santiago de Compostelasse". Autori usaldusväärsus on faktipõhise kirjanduse lugemisel väga tähtis. Oluline on ka kirjaviisi lihtsus. Lühikesed laused võimaldavad teksti hõlpsamini hoomata.
Mart Helme ja minu vanusevahe on peaaegu täpselt neli aastat, mis ei oma praegust iga arvestades vähimatki tähtsust. Ajaliselt oleme läbinud umbes sama pika teekonna. Ka teekond Koidula kooli oli kodust mõlemale ühe pikkune, kuigi erinevatest suundadest. Kuigi me vähemalt teadlikult pole kordagi Mardiga Koidulas kohtunud, värskendab tema meenutus tolleaegsest koolist hästi suhtumist õpilastesse. "Nõukogude ajal olid kõik koolid mingist otsast eliitkoolid. Igas koolis jaotati õpilased võimete järgi klassidesse. A-klassis olid priimused ja C-klassis pära. Ma olin C-klassis ülejäägi hulgas, keda veeti koolist läbi."
Täpselt sama võinuks Mardi asemel ka mina öelda. Mart mäletab hea sõnaga mitmeid õpetajaid nimepidi nende väga inimliku suhtumise tõttu. Teisalt ei püüa ta näidata ennast paremas valguses ja ütleb otsesõnu välja, et ei viitsinud õppida. Suured raskused matemaatikas ja keemiast ei tahtnud ta üldsegi midagi teada. Huvitasid humanitaarained. Suurepärane võimalus iseenda ära tundmiseks läbi teise inimese naha!
Klassivend Ott Sool iseloomustab teda sõnadega: "Ma ei ole kohanud järgmise 40 aasta jooksul teist nii kommunismivastast inimest, kui seda on klassivend Mart Helme." Aga vaatamata oma maailmavaatelisele nägemusele jääb Mart inimeste hindamisel ausaks ka nende suhtes, kelle seisukohtadega ta kaasa ei lähe. Nii hindab ta läbinisti punast koolidirektorit Linda Soovikut seepärast, et sõnad ei erinenud tegelikest mõtetest.
Raamatu vahendusel kohtumine sarnaste isiklike kogemuste meenutamiseks andis mõjuva ajendi lugemise jätkamisele. Kindlasti ei taha ma otsida kuni tänaseni kestvaid sarnasusi enda ja Mardi vahel. Seda enam, et mul ei võimaldatud Koidula koolis rohkem kui neli esimest õppeaastat õppida. Mardil vedas vaatamata laiskusele paremini, sest mind paigutati ümber Kuninga tänava punastest tellistest hoonesse. Muidugi polnud minu jaoks seegi halb valik. Aga see on juba teine teema ja eemalduks liigselt Helmega seonduvast.