EKRE esimees Martin Helme andis 15. veebruaril Postimehele intervjuu, millest on lahti rullunud suurem arutelu Eesti kaitsevõime ja tippsõjaväelaste poliitikasse sekkumise teemal.

Intervjuu

Helme Postimehe intervjuus esitatud; sõjaväelaste, konkureerivate poliitikute ja kõrgemate riigiametnike kriitika alla sattunud olulisemad seisukohad olid järgmised:

Ukrainat tuleb aidata, selles küsimuses ei ole meil eriarvamust ühegi riigikogu erakonnaga.

[Ukraina] sõjalise abi osas on minu kriitika praeguse valitsuse suhtes halastamatu. Meie valitsus on jätnud Eesti ilma raskerelvadest.
Eesti kaitseväelased valetavad! … Oleme aasta jooksul ära andnud kolmveerandi oma suurtükiväest. … Asenduse saame kahe või kolme aasta pärast.
Ukrainat tuleb aidata, selles küsimuses ei ole meil eriarvamust ühegi riigikogu erakonnaga. Vaidlusküsimusi on meile aga kaks: esiteks, kui palju peab Eesti vastu võtma immigrante? … Teine põhimõtteline eriarvamus on, et relvaabi peavad andma need riigid, mis ise ei ole rinderiigid.
Taavi Rõivas (Reformierakond) rääkis elanikkonna kaitsega seoses 2016. aastal, et Eesti ei valmistu sõjaks. Kui Ukraina sõda oli juba käimas, rääkis Jürgen Ligi (Reformierakond), et relvahankeid ei ole vaja teha. Martin Herem ütles, et tema prioriteetide hulka õhutõrje ei kuulu. Need inimesed ei saa aru või ei taha millestki aru saada.
Javeline oleks pidanud [Ukrainale] andma teiste riikide ladudest. Olen olnud selle suhtes kriitiline algusest peale, sest me relvitustame ennast. Algusest peale on olnud ebaadekvaatne eneseimetlus see, kui oleme ette kujutanud, et Eesti kätes on Ukraina sõja võitmine. Täiesti ebaadekvaatne on olnud jutt, et Ukraina sõda on ka meie sõda. Ei ole, see on Ukraina sõda ja meie toetame neid selles sõjas.
[Kaitsevõimet puudutavad] tegevused on olnud irratsionaalsed – riik on lastud üle ujutada inimestega, kellele julgeolekukontrolli ei ole tehtud. … Minu arvates seisab meie riik silmitsi hävinguohuga ning praegune valitsus on käitunud täiesti vastutustundetult ja ettenägematult.

Sekkub kindralmajor Vello Palm

Diviisiülem kindralmajor Veiko-Vello Palm andis samal päeval samuti Postimehele intervjuu ja väitis, et Martin Helme valetab oma poliitiliste eesmärkide saavutamise eesmärgil.

Palmi seisukoht:

Selles mõttes on Martin Helmel õigus, et toimub hetkeline, vähemalt paberil, lahingujõu kukkumine, sest me võtame need K9-d kiiremini kasutusele, kui plaanisime. Oleme teinud ümber üksuste väljaõppetsüklid ja muud detailid. See on riskiaeg, mille me teadlikult võtame, ja kestab mõni kuu. Teisisõnu, kui räägime K9-st, siis selle aasta jooksul on olemas 1. jalaväebrigaadil suurtükiväe pataljon, mille relvastuses on K9 Kõu ja järgmise aasta keskpaigaks on olemas ka 2. brigaadil relvastuse koosseisus suurtükiväepataljon K9 Kõudega. Kõik Kõud, mille oleme ära ostnud ja kätte saanud selle aasta jooksul – ja neid on 24 tükki –, on järgmise aasta keskpaigaks varustatud, väljaõpetatud meeskondadega mehitatud ja võimelised sõdima. Kuna me samal ajal hindame, mis toimub piiri taga, siis ei saa väike viivitus meile ohtlikuks.

Martin Heremi süüdistused

Kaitseväe juhataja pöördus valetamise vaidluses avalikkuse poole pikema sotsiaalmeedia postitusega, millest võib välja lugeda järgmised seisukohad:

Aasta jooksul on ära antud kolmveerand Eesti suurtükiväest. Neljast suurtükiväe üksusest on järele jäänud üks. Need asendatakse kahe või kolme aasta pärast.
Relvade arv on vähenenud.
Eestil oli kaks [suurtükiväe] pataljoni ja 2024 alguses on kaks pataljoni.
Nelja suurtükipataljoni ei tule.
Relvade Ukrainale andmise otsuse aluseks võeti lisaks liitlaste relvad Eestis, mis tähendab, et Eesti ei ole ilma raskerelvadeta.
Aastaid tagasi tegi EKRE kaitseväele ettepaneku osta 300 miljoni euro eest konkreetse vahendaja konkreetseid õhu- ja laevatõrje relvi. Viidatud summa tähendas vaid ostuhinda. Ülalpidamiskulusid see ei sisaldanud ja ei olnud selge, palju selle raha eest oleks saanud laskemoona. Kaitsevägi soovis tookord hankida viidatud 300 miljoni eest teiste tootjate ja vahendajate pakutavaid laevatõrje ja lühimaa õhutõrjesüsteeme, kuid sellega ei olnud EKRE poliitikud nõus. Tookord rahandusministrile esitatud kaitseväe vajaduste loetelus oli keskmaa õhutõrje aga sees, kuid nii palju raha ei soovitud anda. Loomulikult polnuks soovitud hanked enam tingimata olnud seotud sama [EKRE soovitud] vahendaja või relvasüsteemiga.

Lühidalt – Herem väidab, et kuigi nemad üldiselt tahtsid laeva- ja lühimaa õhutõrjet, soovis EKRE neile kaela määrida sama raha eest konkreetse vahendaja konkreetseid relvi ja seda ilmselt ilma laskemoonata.

Martin Helme ülevaade probleemist

Laupäeval vastas Helme Heremi ja Palmi kriitikale sotsiaalmeedias, mis järgnevalt on Objektiivi lugejateni toodud täiskujul.

(Algab Martin Helme postitus.)

Tegelesin reedel terve päeva intensiivselt valimiskampaania ja erakonna asjadega, seetõttu ei saanud enne õhtut meie meedias keerlevat pahna jälgida. Parem oligi, seal keerleb ikka päris jõhker ekrefoobiline hüsteeria kütmine häbitute valedega.

Reformierakondlik valitsus on jätnud meid sisuliselt kaitsetuks.

Ma tegin mõne nädala eest kaitseminister Pevkurile arupärimise, et saada ametlikud arvud meie kahurväe kohta. Olen pikalt kritiseerinud reformierakondlikku valitsust selle eest, et see on meid usinalt ja mõtlematult relvitustanud, meie raskerelvad suures osas ära andnud ja jätnud meid sisuliselt kaitsetuks. Sellele vastatakse tavaliselt emotsioonitsevate loosungitega ja hakatakse arvude osas keerutama. Selle pärast on arupärimisel kätte saadud numbrid väga head ja lisan siia ka arupärimise vastuse.

Fakt on see, et 2022. aasta alguses oli Eestil ladudes Pevkuri allkirja kandva dokumendi andmetel 66 järelveetavat suurtükki kaliibriga kas 122 mm või 155 mm.

Fakt: alates 2022 aasta algusest kuni praeguseni on Eesti ära andnud 67 kas 122 või 155 millimeetriseid suurtükke. Täpsemalt anti 122 mm ära 43 relvasüsteemi ja 155mm ära 24 relvasüsteemi. Lisaks relvadele anti ära ka neid teenindavad veokid ja väga suur kogus laskemoona. Kuidas õnnestus Eestil ära üks relv rohkem, kui meil endal ametlike andmete järgi laos oli, tuleb küsida Heremilt ja Pevkurilt, selline see meie kaitsevaldkonna andmete kvaliteet ongi.

Fakt on see, et 2022. aasta alguses oli Eesti Kaitseväe struktuuris kaks täiskomplekteeritud suurtükipataljoni. Üks 155 mm torudega pataljon, kus oli 24 relvasüsteemi ja üks 122 torudega pataljon, kus oli 18 relvasüsteemi. See ongi täiskomplekteeritud suurtükiväe pataljoni õige suurus: 18 kuni 24 toru. Relvi oli rohkemaks, aga Herem ei pidanud vajalikuks üksuseid formeerida.

Fakt: tänasel päeval on Eestil üks suurtükiväe pataljon. Meil on iseliikuvate suurtükkidega Kõu pataljon, mille relvastuses on hetkel 18 toru.

Kaitsevõime võimelünk kestab mitu aastat.

Fakt: Veiko-Vello Palm kinnitab seda, mida ma olen kogu aeg rääkinud, et meil on küll uued hanked välja kuulutatud, kuid vahepeal on võimelünk. See võimelünk kestab mitu aastat. Täpne tsitaat tema PM intervjuust: „Selles mõttes on Martin Helmel õigus, et toimub hetkeline, vähemalt paberil, lahingujõu kukkumine, sest me võtame need K9-d kiiremini kasutusele, kui plaanisime."

Tegelikult ei toimu „hetkeline", vaid mitu aastat kestev lahingjõu kukkumine. Meil on hetkel 18 K-9 Kõud ja selle aasta lõpuks (kui läheb hästi!) tuleb 6 Kõud juurde. Need relvad telliti 2018. aastal ja viimased kuus saame kätte 2023. aastal. Kas selline tempo on „hetkeline" või on see päris pikk, saab igaüks ise arvata. Peale Ukraina sõja puhkemist tellis Eesti juurde veel 12 Kõud, kuid need saabuvad mitte enne 2024.–2025. aastat. „Hetkeline" auk 122 ja 155 millimeetriste kahurite loovutamise järel on seega kaks-kolm aastat.

24 relva on ikka oluliselt vähem, kui 66 relva.

Fakt: Selle aasta lõpuks saame me aasta tagasi eksisteerinud kahe täisrelvastatud suurtükiväepataljoni asemele kaks alarelvastatud suurtükiväepataljoni. Kui meil enne oli 24 relvaga 155 pataljon ja 18 relvaga 122-ne pataljon, siis praegu on üks 18 relvaga Kõu pataljon, mis pärast kuue lisarelva tulekut jagatakse kaheks väiksemaks, et paberil oleks kaks pataljoni, kumbki 12 relvaga. Väita, et me oleme aasta lõpuks samal tasemel, kui me olime vahetult enne Ukraina sõja algust, on sulaselge valetamine. Leiba võid viilutada nii õhukesteks viiludeks kui tahad, sellest rohkem söönuks ei saa. 24 relva on ikka oluliselt vähem, kui 66 relva; kaks täisrelvis pataljoni on kaks korda kõvem sõjaline jõud, kui üks täisrelvis (mis meil praegu on) või kaks poolenisti relvastatud pataljon (mis meil aasta lõpuks peaks olema).

Fakt: ka pärast kõikide Kõude kohale jõudmist kümnendi keskpaigaks oleme me suurtükiüksuste osas samal tasemel, kus me olime 2022. aasta alguses. Vägev areng riigile, kes väidetavalt on sõjas! Jah, lisaks on plaanis hankida üks HIMARS patarei 6 mitmikraketiheitjaga, millal see Eestisse jõuab, pole aga teada. Kindlasti mitte enne järgmist aastat. Vahepeal oleme ikka relvitud.

Kes siis täpsemalt ikkagi valetab? Meil oli aasta tagasi 66 järelveetavat ja 18 iseliikuvat suurtükki kahes pataljonis. Täna on meil 84 raskerelvast järel 18, laskemoona samuti märkimisväärselt vähem ja uued relvad tulevad aasta, kahe, kolme pärast. Seda kinnitab Pevkuri enda allkirjaga paber.

Kaitsetus provotseerib rünnakut. Nõrkus kutsub agressiooni.

Kaitsetus provotseerib rünnakut. Nõrkus kutsub agressiooni. Eesti tänane valitsus ja kaitseväe juhtkond on meid relvitustanud. Tekitanud meie kaitsevõimes mitme aasta pikkuse haigutava augu. Teinud seda olukorras, kus me oleme rinderiik ja peaksime nõudma teistelt NATO riikidelt relvi endale juurde, mitte neid ära jagama. Neil otsustel on saatuslikud tagajärjed. Kui rünnak peaks tulema enne uute relvade saabumist, pole me võimelised end kuidagi kaitsma. Sajad, võibolla tuhanded eesti inimesed saavad selle tõttu asjatult surma. Meie sõdureid saadetakse lootusetusse võitlusse hukkuma. See on vastutustundetu, südametu, mõtlematu, kahjurlik. Ma ei tea, kelle huve nende otsuste tegijad teenivad, aga kindlasti mitte Eesti huve. Loomulikult hakkavad otsustajad ja nende suuvoodrid meedias hüsteeriliselt lärmama, kui sellele tähelepanu juhitakse. Kremli hüvanguks Eestit nõrgestanud tüübid panevad silmagi pilgutamata käima jutu sellest, kuidas EKRE ajab putinistlikku juttu. Anna kannatust!

Liberaalid-globalistid, te olete kahjurid.

Eraldi teema on muidugi veel õhutõrje, kus meile samuti silmagi pilgutamata valetatakse. Igaüks, kes veidigi meenutab lähiaastate vaidlusi sel teemal, saab ju sellest aru. Esimese otsingu peale tuli välja Heremi tsitaat isegi mitte 2020-ndast aastast vaid juba Ukraina sõja ajast, märtsist 2022, kus ta jätkab oma senise jutu ajamist, kuidas õhutõrje ei ole tema prioriteet. Tsitaat ERR-i uudisest 22.03.22 „Seetõttu on Heremi soovitus alustada Eesti kaitsevõime tugevdamist eeskätt lühimaa õhutõrjega ning täiendada seejärel oluliselt tankitõrje suutlikkust. Seejärel hankida ja täiendada juba kaugtulevõimekust näiteks K9 Kõu liikursuurtükkide näol. Alles seejärel võiks Heremi sõnul kõneleda keskmaa õhutõrjest."

Võite ju huilata, kulla liberaalid-globalistid, aga faktide vastu te lihtsalt ei saa. Te olete kahjurid.

(Avalduse lõpp.)

Helme lisas oma postitusele osa Hanno Pevkuri vastusest EKRE küsimustele.

Helme täiendus

Pühapäeval 19. veebruari õhtul täiendas Helme oma seisukohta.

(Algab Martin Helme tekst.)

Jätkuks jutule, et tänane valitsus on usinasti Eestit relvitustanud kuulutades ise, et see ongi kindlates kätes ja kõigi aegade paremini kaitstud Eesti. Ära on antud nii tankitõrjerelvi, miinipildujaid kui automaate. Kõigi kohta kirjutatakse, et oh, polnudki meil neid vaja, saame paremad ja uhkemad asemele. Häda selles, et asemele saame alles mitme aasta pärast, vahepeal on nii, et kui venelane tuleb, siis saadame poisid rindele luuavartega.

Ära antud relvade asendamine läheb maksma 400 miljonit eurot.

Mis see lahkus meile maksma on läinud? Palun väga, Pevkur kirjutab mustvalgel: nende relvade asendamine läheb maksma 400 miljonit eurot. See on ikka hirmus suur raha! Selle eest saaks lõpuni valmis teha Tallinn-Tartu JA Tallinn-Pärnu neljarealised teed, näiteks. Või ehitada uue Tallinna haigla. Või maksta kaks korda suuremat toetust kodumajapidamistele ja ettevõtetele energiahindade kompenseerimiseks, kui täna tehakse. Riigikaitses saaks selle eest osta keskmaa õhutõrje või luua oma tankiüksused.

Tähelepanuväärne on ka see, et kui refikad kiitlevad, et nad tõid riigikogusse kõigi aegade suurima riigikaitse eelarve – üle miljardi euro – siis sellest 400 miljonit ei kulu mitte meie enda kaitse tugevdamiseks, vaid nende asjade asendamiseks, mille me oleme ära andnud. Ära andnud ilma, et oleks suurematest ja läänepoolsematest riikidest enne välja nõudnud meie kui rinderiigi relvastamist nende ladudes olevate asjadega ja nende eelarve rahadega.

Reformierakond on kogu oma populaarsuse ja valimiskampaania üles ehitanud loosungile, et nad tagavad Eestile tugeva riigikaitse. Nüüd saab üha selgemaks, et tegelikult on nad teinud täpselt vastupidist, nad on meid ohtlikult nõrgestanud. Nad on meid relvitustanud ja jätnud kõige kriitilisemal hetkel kaitsetuks. Ainus, mis meil on, on vähesed liitlaste üksused, mis siin asuvad. Lisaks sellele on nad riiki lubanud üle 100 000 sisserändaja, kellest suur hulk on tulnud läbi Venemaa ja kellest rohkem kui pooltele pole tehtud mitte mingit sisulist julgeolekukontrolli. Nad on riiki lubanud tuhandeid rohelisi mehikesi, kes töötavad Vene sõjaväe või luure heaks.

Loomulikult lähevad nad raevu, kui sellele kõigele tähelepanu juhitakse. Kui see arusaamine inimestele kohale jõuab, kukub nende kindlate käte maine kokku nagu kaardimajake. Just selle tõttu tuligi neile appi süvariik ja libameedia, käivitades läbinähtavalt absurdse laimukampaania Wagnerist ja EKRE-st. Kulla inimesed, ainus poliitik, kes 2019. aasta eurovalimiste eel Kremliga seotud isikutelt raha sai oli sotsiaaldemokraat Raimond Kaljulaid. Tema tegemised ja rahastamised Delfis kedagi loomulikult ei huvita.

(Lõpp.)

Helme lisas postitusele kaks pilti Pevkuri vastusest EKRE Eesti kaitsevõimet puudutavale arupärimisele.

Toimetas Karol Kallas