Tartu Ülikooli lektori Ene Andreseni poolt Postimehes seisukohaga, et Martin Helme kriitika Tallinna Ringkonnakohtu kohtunike suunal oli täiesti alusetu, on võimatu nõustuda, kirjutab Varro Vooglaid. Vooglaid saatis algselt oma artikli diskussiooni huvides Postimehele, mis keeldus aga artikli avaldamisest. Keeldumise tagamaade kohta saab lugeda siit.
Tartu Ülikooli lektor Ene Andresen kirjutas eile Postimehes avaldatud artiklis, et Martin Helme kriitika Tallinna Ringkonnakohtu kohtunike suunal oli täiesti alusetu, sest tema sõnul pole põhjust kahelda kohtu langetatud otsuse õiguspärasuses.
Olles kõnealust kohtuotsust põhjalikult analüüsinud, on paraku võimatu hea kolleegi hinnanguga nõustuda. Nagu alljärgnevalt selgitatud, on Tallinna Ringkonnakohtu poolt homoaktivistide nõudmisel langetatud otsus tõepoolest seadusandja tahte ja kehtiva õigusega vastuolus.
Tallinna Ringkonnakohtu seisukoha keskseimaks tugipunktiks oli väide, et kuigi Eesti õigus määratleb perekonnaseaduses abielu üksnes mehe ja naise vahelise liiduna ning sätestab, et samast soost isikute vahel sõlmitud abielud on tühised, ei puuduta see välismaal sõlmitud "homoabielude" kehtivust Eesti õigusruumis, kuna neid pole põhjust pidada Eesti avaliku korraga vastuolus olevaks. Et sellisele järeldusele jõuda, taandas ringkonnakohus avaliku korra mõiste korrakaitseseaduses antud määratlusele. Sellele toetudes väideti, et Rootsis sõlmitud "homoabielu" tunnustamine abieluna ei too kaasa tagajärge, mis ohustaks Eestis kehtivate õigusnormide järgimist ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstust.
Ringkonnakohus võttis avaliku korra mõiste määratluse ühest õigusharust (korrakaitseõigusest) ja rakendas seda sootuks teise õigusharu (rahvusvahelise eraõiguse) kontekstis, kus samal mõistel on oluliselt avaram tähendus.
Ringkonnakohus jättis aga täielikult tähelepanuta tõsiasja, et korrakaitseõiguses peetakse avaliku korrana silmas oluliselt kitsamat mõistet kui erinevate riikide eraõiguslike süsteemide kokkupuuteid reguleerivas rahvusvahelises eraõiguses. Viimases käsitletakse avaliku korrana põhimõtete kogumit, mis seonduvad ühiskonna aluseks olevate ja ühiskonda kokku siduvate sotsiaalsete, moraalsete ja kultuuriliste väärtustega. Sellele võib leida kinnitust paljudest rahvusvahelise eraõiguse õpikutest, teiste hulgas ka Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas õppematerjalina kasutatavast õpikust "Rahvusvaheline eraõigus" (Juura, 2008), kus on avaliku korra tähendust selgitatud nii:
"Avalik kord (pr k ordre public, ingl k public order või public policy) on iga riigi siseasi ja hõlmab riigi õiguse olulisi põhimõtteid või võib ka öelda, et moraaliotsustusi või poliitilisi otsustusi (nt suhtumine polügaamiasse, samasooliste abielusse, teatud tehingute kehtivuse tunnustamist jms). Rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 7 defineerib Eesti avalikku korda kui Eesti õiguse olulisi põhimõtteid. Seda on võimalik rakendada vastuolu korral hea usu ja heade kommetega või põhiseaduslike printsiipidega või ühiskondliku korra alustalade ohustamisel."
Head kombed, mida tuleb avaliku korra mõiste sisustamisel arvesse võtta, seonduvad Tartu Ülikooli tsiviilõiguse professor Paul Varuli sõnul aga eelkõige moraali ja õiglusega, mistõttu on nende üle otsustamisel vaja arvestada "väga laia ulatusega eripalgeliste moraalsete väärtustega". Ta selgitab (Juridica 1/2001):
"Heade kommete seisukohalt käitumisele hinnangu andmisel tuleb lähtuda ühiskonnaliikmete keskmisest moraalitunnetusest […] Headele kommetele saab tugineda siis, kui on vaja kaitsta ühiskonna jaoks olulisi väärtusi, heade kommetega vastavuse kontrollimisel kontrollitakse järelikult käitumise vastavust ühiskonnas välja kujunenud objektiivsetele standarditele. Määrav on, millised on ühiskonna liikmete ülekaaluka enamuse väärtushinnangud, mitte üksikisiku enda väärtushinnangud."
Just niisugusest, rahvusvahelisele eraõigusele kohasest avaliku korra kontseptsioonist on lähtutud ka rahvusvahelise eraõiguse seaduse väljatöötamisel. Seda kinnitab ka seaduse seletuskiri (seletuskirja kasutatakse seaduste mõtte väljaselgitamiseks). Seletuskirjas on seadusandja selgesõnaliselt väljendanud oma tahet lugeda välismaal sõlmitud "homoabielud" Eesti avaliku korraga vastuolus olevaks ja seega Eesti õigussüsteemis mittetunnustatavaks.
Niisiis võttis ringkonnakohus avaliku korra mõiste määratluse ühest õigusharust (korrakaitseõigusest) ja rakendas seda sootuks teise õigusharu (rahvusvahelise eraõiguse) kontekstis, kus samal mõistel on oluliselt avaram tähendus. Seda, et rahvusvahelise eraõiguse seaduses ei saa olla peetud avaliku korra all silmas korrakaitseseadusest tulenevat määratlust, kinnitab kasvõi lihtne tõsiasi, et korrakaitseseadus (2011) võeti vastu palju aastaid pärast rahvusvahelise eraõiguse seaduse vastuvõtmist (2002).
Nõnda tegi Tallinna Ringkonnakohus just seda, mille lubamatust rõhutas Rootsis sõlmitud "homoabielu" Harju Maavalitsuse poolt rahvastikuregistrisse kandmisest keeldumist õiguspäraseks hinnanud Tallinna Halduskohus, mille otsuse ringkonnakohus tühistas. Nimelt rõhutas halduskohus, et kohus kui õigustmõistev võim ei tohi ületada oma pädevuse piire, hakates seadusandja eest langetama poliitilisi otsuseid ja sekkudes küsimustesse sellest, millistest poliitilistest valikutest lähtudes Eesti ühiskondlikku elu korraldada.
Asudes seisukohale, et Eesti õigussüsteemis ei või keelduda samast soost isikute liitude tunnustamisest abieluna, olgugi, et seadusandja on selgesõnaliselt öelnud, et Eestis käsitletakse abieluna vaid mehe ja naise vahelist liitu, on Tallinna Ringkonnakohus seega ilmselgelt ületanud oma pädevuse piire ja tegelenud kohtuliku omavolitsemisega. Sisuliselt on kohus asunud sedasi tegutsedes viima ellu "homoabielu" seadustamist Eestis, sest selle otsuse tulemusel on esimest korda tunnustatud Eesti õigusruumis abieluna õiguslikult kehtivaks kahe samast soost isiku vahel sõlmitud liit.
Tõtt-öelda on kohtunikel põhjust Martin Helmele tänulik olla, et ta mõnede kohtunike omavolitsemisele teravas toonis tähelepanu juhtis.
Ene Andresenil on õigus, et põhiseaduse järgi ei allu kohtud riigikogule. Aga mitte vähem oluline on meeles pidada ja rõhutada, et põhiseaduse kohaselt peavad kohtud alluma oma tegevuses Eestis kehtivatele seadustele ega tohi asuda neid kohtulikku aktivismi praktiseerides omavoliliselt ümber kirjutama. Seadusandlik võim kuulub Eesti Vabariigis riigikogule ning kohtute ülesandeks on seaduste kohaldamine, mitte nende muutmine vastavalt oma ideoloogilistele eelistustele.
Tõtt-öelda on kohtunikel põhjust Martin Helmele tänulik olla, et ta mõnede kohtunike omavolitsemisele teravas toonis tähelepanu juhtis. Viimaks kannatab kohtuliku omavolitsemise tõttu kõige rohkem kohtusüsteemi enda autoriteet. Kui kohus hakkab progressiivseks peetava ideoloogia pealesurumiseks ühiskonnaga manipuleerima, kaotab ta usalduse. Vaevalt on see kohtu vaatevinklist soovitav tulemus.
Kuivõrd Vabariigi Valitsus loobus Tallinna Ringkonnakohtu otsuse vaidlustamisest Riigikohtus, ei ole enam võimalik seda otsust ei vaidlustada ega tühistada. Küll aga on võimalik kõrvaldada ebaseadusliku kohtuotsuse tagajärjed.
Selleks tuleks riigikogul täpsustada abielu sõlmimise korrale kohaldatava õiguse küsimust reguleerivat rahvusvahelise eraõiguse seadust, kohendades paragrahvi 55 lõiget 2 nii, et Eesti õigussüsteemis oleks selgesõnaliselt välistatud selliste välismaal sõlmitud liitude tunnustamine abieluna, mis ei vasta Eesti õiguses kehtestatud abielu kehtivuse sisulistele eeldustele. Nii saaks lisaks "homoabielu" hiiliva seadustamise tagasitõrjumisele välistada ka küsimuse välismaal sõlmitud polügaamsete- ja lapsabielude õigusliku tunnustamise võimalikkusest, mis võib moslemiimmigratsiooni kasvades peagi ootamatult aktuaalseks muutuda.
Artikli autor on Tartu Ülikooli võrdleva õigusteaduse lektor ja Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhatuse esimees. Autori põhjalikumat analüüsi kõnealusest kohtuotsusest saab lugeda siit.
Fookuses: võimude lahususe põhimõte omavolitsevate kohtunike haamri all