Eesti inimesed tajuvad oma riiki ja valitsust karjuvalt ebaõiglasena, kirjutab EKRE esimees Martin Helme ühismeedias.
Reformierakonna toetus on langenud rekordmadalale ja ei näita paranemise märke. Käisin eelmisel nädalal Koongas Mihkli laadal, kus ajasin päeva jooksul palju juttu tublide eesti inimesega. Mured on enamasti ikka samad, sõltumata sellest, kas ollakse ettevõtja, pensionär elik palgatöötaja. Raha ei ole. Hinnad jooksevad eest ära. Elu on läinud halvemaks ja paranemist ei ole näha. Selgelt saadakse aru, et selles ei ole süüdi mitte Vladimir Putin või koroonakriis, vaid Eesti valitsus!
See on märkimisväärne, kui karjuvalt ebaõiglasena tunnevad inimesed oma riiki ja valitsust inimeste suhtes käituvat. Kõik saavad ju aru, et maksutõusud ei ole selleks, et suurendada pensionit või lastetoetusi, isegi mitte selleks, et parandada kaitsevõimet. Ammugi mitte selleks, et "teha riigirahandus korda!" nagu marislaurid, anneliakkermanid, jürgenligid ja muud küünikud, kelle juhtimisel majandus langeb, riigivõlg suureneb ja inimesed vaesuvad, meile lakkamatult seletavad. See raha varastatakse ja raisatakse lihtsalt ära!
Ühiskondlikud protsessid võtavad aega. Kui ma 2023. aasta valimistel telgikampaanias inimestele elektrihinnast rääkisin, oli päris palju selliseid, kes targutasid mulle vastu, et tema on nõus maksma kallimat elektrihinda, peaasi, et EKRE võimule ei saa! Enam sellist iba ei kuule kusagilt. Kuulen kõikehõlmavat põlgust ja vaenu võimuparteide suhtes. Tõepoolest, ma ei ole varem näinud eesti inimesi nii vihastena valitsuse suhtes.
Mõni avaldas imestust, et Reformierakonna toetus niigi kõrge on. Eks see 10 protsenti ole kokku võetav nii: toiduahel pluss kuriteokaaslased. Refikad on tõenäoliselt teinud plaani, et varsti hakkab majandus kasvama – või vähemalt saab hakata raporteerima statistikat selle kohta – ja siis saab erakond rongi alt välja ning korraliku PR-i ja peavoolumeedia toega taastab oma toetuse. Ma ei näe ei majanduskasvu ega ka korralikku PR-i (vastupidi, näen PR-ämbreid), lisaks aga on mu meelest ühiskonnast krõks läbi käinud ja nende enesemüügi müüt on murdunud. Neid on alati peetud korruptantideks ja põhimõttelagedateks, aga vähemalt oli neil aura, et nad saavad valitsemisega hakkama. See on täielikult nende endi poolt hävitatud.
Eelolevad kohalikud valimised avavad meile võimaluse nende võim murda. Seis on praegu selline, et Reformierakond on võimalik suruda võimult kõrvale nii Tallinnas, Tartus kui Pärnus. Lisaks nii mõneski nende igipõlises kantsis isegi Tallinna kuldse ringi valdades ja paljudes teistes neile kallites kohtades (tervitus Tõrvasse, korruptandid!). Kui kohalike valimiste tulemuseks on olulistes kohtades nende kukkumine opositsiooni, siis on väga tõenäoline, et kukub ka Michali valitsus. Kui paneme siia kõrvale asjaolu, et nende kuriteokaaslased E200-st lähevad samuti vastu korralikule koslepile, siis see ei saa jätta mõjumata riigikogus valitsust, mis niigi vaagub napi häälte ülekaalu piiril.
See on tehtav! Rahvavaenulik valitsus tuleb maha võtta. Lisaks kõigile olulistele kohalikele teemadele, mis sügisel otsustamisele lähevad – koolivõrk, maamaks, tuulikud, liikluskorraldus, toetused – tuleb meeles pidada, et tegemist on ratsukäiguga valitsuse kukutamiseks.
Hoiatus siiski ka! Küllap süvariigis on nuputatud, kuidas jätkata samal kursil isegi, kui äraaetud hobused maha lastakse. Oleme seda ju korduvalt näinud, kuidas rahulolematus kanaliseeritakse uude globalistlikusse petuprojekti. Viimati oli see E200, enne seda Vabaerakond, enne seda Rohelised, enne seda ResPublica. Sellepärast tuleb Eesti valijal olla nüüd eelmistest kordadest targem: häält ei tohi anda Isamaale või Parempoolsetele, ammugi mitte sotsidele, kes veel üleeile koos Reformiga Eestit hävitada aitas. Need jõud ei kavatse mitte midagi põhimõtteliselt muuta.
Hääl tuleb anda EKRE-le. Ainsale erakonnale, mis pole süvariigi kontrolli all ja ajab kompromissitult Eesti asja!
Toimetas Karol Kallas