Religiooniuuringute magister Martin Vaher mõtiskleb oma arvamusloos südametunnistuse olemuse üle. Miks on nii, et ühed näevad kurjust kurjusena, aga teised mitte? Kas südametunnistust on võimalik lõplikult vaigistada? Ning mida teha selleks, et kasvatada endas tervet südametunnistust, mille teod kannaksid head vilja?
Olin juba otsustanud, et kavatsen kirjutada lühikese arvamusloo südametunnistusest ning selle rollist meie eludes, kui sattusin nägema videot, mis selle teemaga ideaalselt haakus. Selles rääkisid kaks endist abordiarsti sellest, kuidas nad mõistsid, et nad tapavad emaüsas lapsi.
Endine abortide sooritaja Patricia Sandoval rääkis, et kui ta pidi pärast sooritatud aborti otsima kandikult kehaosi, beebi viite osa, siis ta teadis esimest korda, et tegemist on inimolendiga. "Soomused langesid mu silmadelt ja ma olin sõna otseses mõttes šokis," kirjeldas ta oma pöördumist. Ta jätkas, et abordiarst sisenes ruumi, et veenduda, et kõik lapse osad olid ikka kandikul ning ta vilistas ning küsis kõigilt, et mida me lõunaks sööme. Samas enne aborti oli see abordiarst talle öelnud, et ta ütleks noorele emale, et tegemist ei ole beebiga vaid koeklombiga. "Ma mäletan, et ma karjusin seesmiselt, et kuidas ta ei näe seda, mida mina näen? Kas sa nägid? Kas sa nägid, et need olid beebid?" rääkis Sandoval.
Talle vastas endine abordiarst dr Anthony Lavartino, et ta ei saa küll ühegi teise abordiarsti eest rääkida, aga tema teadis absoluutselt, et tegemist on inimolenditega. "Ma ei hoolinud sellest, ma ei hoolinud sellest," põhjendas ta oma toonast teguviisi, mille peale pühkis Sandoval pisaraid.
Siin tekibki minu jaoks küsimus südametunnistusest. Kuidas ühed "näevad" ja mõistavad, et emaüsas kasvavad viljastumise hetkest inimolendid ning teised ei taha seda tunnistada isegi siis, kui nad lapse puruks rebitud kehaosi oma silmadega näevad? Lisaks sellele ei suuda neid veenda ka kogu maailma teaduskirjandus, mis ütleb üheselt, et inimelu algab viljastumise hetkest. Ilmselt on aga ka neil siiski mingi südametunnistus, mis toimib lihtsalt valikuliselt ning suudab sellist moraalset kurjust õigustada. Peamine järeldus, mille ma siinkohal teha saan, on see, et südametunnistus peab olema ekslik või vähemalt võimeline eksimusteks.
Ettevalmistuseks selle artikli kirjutamiseks lugesin ma Elukultuuri Instituudi poolt välja antud kardinal Joseph Ratzingeri (hilisema paavst Benedictus XVInda) kahte esseed südametunnistusest. Selle teose eessõnas kirjutab Üleriigilise Katoliikliku Bioeetikakeskuse esimees John M. Haas:
"Südametunnistuse olemus on selline, et see ei oleks kuidagi saanud natsistide kuritegude kirjeldamatu õuduse suhtes pimedaks jääda, on kardinal Ratzinger meile öelnud. Selle juures pidi kindlasti olema teataval määral tegemist südametunnistuse süülise vaigistamisega. Keegi ei saa lõplikult vaigistada südametunnistuse häält, mis meis igaühes peitub. Keegi ei saa lõplikult eirata moraaliseadust, mille Jumal ise meie südamesse on kirjutanud."
Ma arvan, et enamik meist on sisimas alati teadnud, et mõni tegu on vale, kuid on oma nõrkusest siiski selle kasuks otsustanud. Südametunnistus enamasti sosistab, mitte ei karju ning vaba tahtega inimestena on meil võimalik seda ka ajutiselt vaigistada ja sellest üle karjuda. Kuid pahelised otsused ning nendega kaasnev süü jäävad sellegipoolest nii meie teadvusesse kuid eriti meie alateadvusesse ning avalduvad varem või hiljem ebatervete neurooside ehk südametunnistuse piinadena. Ilmselt suurim karistus on aga kalestunud süda, mis on märk maksimaalselt vaigistatud südametunnistusest. Nagu öeldakse: põrgu uks avaneb sissepoole ning viimselt määrame me end sinna ise.
Selleks, et teha õigeid otsuseid ei piisa aga alati meie endi jõust. Vajame ka Jumala armu ja abi, mida peame neil puhkudel alandlikult ent meelekindlalt paluma. Ainult nii on võimalik voorustes kasvada, mis käib koos ka usus kasvamisega. See, kes tunnistab oma patusust on reeglina Jumalale lähemal, kui see, kes ennast õigeks peab.
Ratzinger kirjutab:
"[S]üdametunnistuse nähtuse esimene niinimetatud ontoloogiline tasand on see, et meisse on nagu istutatud mingi algne mälestus heast ja tõesest (need on samased), et inimeses, kes on loodud Jumala sarnaseks, on sisemine ontoloogiline kalduvus jumaliku poole. Algusest peale kõlab inimese olemine mõnede asjadega kokku ja teiste asjadega põrkub. See alguse anamnees, mis tuleneb meie olemise jumalasarnasusest, ei ole üldmõtteliselt väljendatud teadmine, otsimisega leitava sisuga varamu. See on nii-öelda sisemine meel, võime meenutada, nii et see, keda see kõnetab, kuuleb endas selle kaja, kui ta ei ole iseendasse pöördunud. Ta näeb: See on see! Just sellele osutab mu loomus ja seda ta otsib."
Ta lisab, et südametunnistus tähistab mingis mõttes ka Jumala häält meie sees ning mis on seetõttu igasugusest inimlikust seadusest kõrgemal. "Niisugune Jumala ja inimese vaheline otsene side annab inimesele absoluutse väärikuse," nendib Ratzinger.
Samas rõhutab ta aga, et üksikisiku südametunnistuse otsuseid ei ole võimalik võrdsustada Jumala häälega: "Südametunnistus ei ole oraakel, nagu Robert Spaemann õigusega märkis."
Spaemannile viidates rõhutab Ratzinger taaskord, et südametunnistus on organ, mitte oraakel:
"Südametunnistus on organ, sest see on meie jaoks midagi antut, mis kuulub meie olemuse juurde, mitte aga midagi sellist, mis on valmistatud meist väljaspool. Ent kuna see on organ, siis vajab see kasvatamist, koolitamist, harjutamist."
Näitlikustamiseks toob tulevane paavst aga analoogia rääkima õppimisega:
"Inimene kui selline on olemuselt kõnevõimeline, aga temast saab kõneleja üksnes juhul, kui ta õpib teistelt rääkimist. Nii jõuame põhilise arusaamani sellest, mida tähendab olla inimene: inimene on olend, kes vajab teiste abi, et saada selleks, mis ta iseeneses on."
"Seda põhilist antropoloogilist struktuuri näeme taas kord südametunnistuses. Inimene on iseeneses olend, kellel on organ sisemiseks hea ja kurja tundmiseks. Et aga saada selleks, mis see on, vajab see teiste abi. Südametunnistus nõuab kujundamist ja harimist. See võib kängu jääda, seda võib maha tallata, see võib väärastuda, nii et see suudab kõnelda üksnes küündimatult või moonutatult. Südametunnistuse vaikimine võib saada kogu tsivilisatsiooni surmahaiguseks."
Ta jätkab, et psalmides kohtame aeg-ajalt palvet, et Jumal vabastaks inimese varjatud pattudest. Psalmilaulja näeb oma suurima ohuna seda, et ta ei tunne neid enam pattudena ja langeb neisse seetõttu näiliselt hea südametunnistusega. Spaemannile tuginedes kirjutab Ratzinger, et võimetus tunda süüd südametunnistuses on haigus, niisamuti nagu võimetus kogeda valu on haigus.
Seega ei saa tema sõnul heaks kiita väidet, et igaüks võib alati teha seda, mida südametunnistus tal teha lubab: sellisel juhul oleks südametunnistuseta inimesel lubatud teha ükskõik mida:
"Tõde on selles, et tema on süüdi, et ta südametunnistus on nii rikutud, et ta ei näe enam seda, mida ta inimesena nägema peaks."
Seetõttu rõhutab Ratzinger, et südametunnistuse mõistesse kuulub kohustus, nimelt kohustus selle eest hoolitseda, seda kujundada ja harida:
"Südametunnistusel on õigus austusele ja kuulekusele sel määral, kuivõrd inimene ise seda austab ja selle väärikusele vastavalt südametunnistuse eest hoolitseb. Õigus südametunnistusele on kohustus südametunnistust kujundada. Nii nagu me püüame arendada oma keeleoskust ja reguleerida reeglite kasutust, nii peame püüdlema ka südametunnistuse õige mõõdu poole, et sisemine südametunnistuse sõna hakkaks lõpuks kehtima."
Lõpetuseks nendib ta, et meie jaoks tähendab see, et õige kujundamise eest kannab vastutust Kiriku õpetusamet:
"Ta apelleerib, võib öelda, sisemistele võngetele, mida tema sõna südametunnistuse väljakujunemise käigus tekitab."
Tulevane paavst Benedictus XVI kirjutab:
"Siin peaksime teadma, millele Platon viitas, öeldes, et head ei saa tunda skolastiliselt, vaid et alles pärast regulaarset pereringis arutamist saab hinges tärgata arusaamine heast, nagu väikesest sädemest süttib valgus. See pidev pereringis arutamine Kiriku sees peab üles ehitama kogukonna südametunnistuse – need, kes püüavad oma sõna õpetusametis väljendada, nagu ka need, kes tahavad seda sõna enda seest õppida."
Ta nendib, et lõppkokkuvõttes on olemise keel, looduse ja loomuse keel täpselt samane südametunnistuse keelega. Et aga seda keelt kuulda, on vaja seda praktiseerida nagu igasuguse keele puhul.
"Ent meie tehnoloogilises maailmas on vastav organ tuimaks muutunud. Seetõttu jääbki siinjuures puudu usutavusest. Kirik reedaks mitte ainult oma sõnumi, vaid inimkonna saatuse, kui ta loobuks olemise ja selle moraalisõnumi eestkostja rollist."
"Küsimus Jumala kohta, mis on keskpunkt, ei ole küsimus spetsialistidele. Jumala tajumine on just nimelt see lihtsus, mida spetsialistid ei saa kunagi monopoliseerida, vaid mida saab pigem tajuda ainult siis, kui nägemine jääb lihtsaks. Võib-olla ongi meil sellepärast tänapäeval nii raske inimsuse olemusega tegeleda, et me ei suuda enam lihtsad olla."
Mida võib siis kokkuvõttes südametunnistuse kohta öelda. Ehk eelkõige seda, et tuleb osata oma südametunnistust kuulata ja kasvatada. Teejuhiks selles on meile aga ilmutatud tõde, mis on kätketud Kiriku õpetuses. Ning oluline on ka meeles pidada, et kuni hingad, saad sa alati ka uuesti alustada. Nagu kirjutatakse Õpetussõnades:
"Looda Issanda peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks! Ära ole iseenese silmis tark! Karda Issandat ja tagane kurjast!" (Õp 3:5-7)
Me kõik oleme (päris)patused ja langenud loomusega ning meid saab päästa vaid pöördumine Kristuse poole. Sest nagu kirjutab juba Jeremija: "Süda on petlikum kui kõik muu ja äärmiselt rikutud" (Jr 17:9). Suur ristisõda hea ja kurja vahel leiab aset meie südames ning need, kes on saanud Jumala suurema armu osalisteks on kohustatud tooma Jumala juurde ka neid, kes on Temast kaugemal, sest me kõik oleme oma vendade ja õdede hoidjad.
Seega ei ole südametunnistuse küsimused pelgalt personaalsed, vaid ka kogukondlikud. Selleks, et kogukond saaks meil aidata kultiveerida tervet südametunnistust, peab ta elama tões. Selleks aga, et kogukond saaks elada tões, vajab ta Kiriku kui ilmutatud tõe vardja abi ja hoolt.
Seega saab kokkuvõttes öelda, et kuigi südametunnistuse teed võivad näida keerulised, on meile antud siin ilmas kaasa tänuväärne teejuht, kelle abil jumalakartlikult õigel teel püsida. Seega võtkem tema helde abi vastu ning kandkem oma südametunnistuse ja hingepuhtuse eest hoolt.
Kuna kurjus on headuse puudumine, nagu pimedus on valguse puudumine, siis laskem oma südant valgustada, et selle teod kannaksid head vilja.