Eesti riigi tulevik ja julgeolek sõltuvad otseselt sündide arvu kasvust, mitte sõjalistest investeeringutest ega suurtest infrastruktuuriprojektidest, kirjutab Eesti II Elujõu kongressi perekonna-teemalise paneeli moderaator Mati Väärtnõu.
F. R. Kreutzwaldi kilplaste lood on Eesti elust enesest. Täna püütakse valitsusametnike tasemel Eesti rahvale tuima järjekindlusega selgeks teha, et valguse tuppa toomiseks on vaja suuremaid kotte ja rohkem kandjaid. Just nii võib kokku võtta tegevust, kus julgeolekuohtu Eestile nähakse küll militaarsel tasandil, aga mitte sündimata laste näol.
Tegelikult on ju reaalsus vastupidine: Eesti ühiskond hääbub kiiresti, kui lapsi sünnib oluliselt vähem varasemast ja lõpuks ei aita kedagi suure raha eest kokkukuhjatud relvad! Või relvastub Eesti riik tõesti selleks, et tagada tänastele pensionieelikutele turvaline riik kuni matusteni?
Muud moodi ei ole võimalik tõlgendada tegevusi, kus miljardeid eurosid suunatakse sõjatehnika soetamiseks, sealhulgas ka peretoetuste arvelt. Lõpuks teame ju minevikust, et isegi okupatsiooni suutis Eesti rahvas positiivse iibega üle elada, kuid 30 aastat iseseisvust on viinud laste juurdekasvu 20 000 pealt alla 10 000.
Kellele ometi on vaja pealtnäha kaitstud, aga rahvast kiiresti tühjenevat riiki? Eestlastele? Arvan, et mitte!
Valmistades käesoleva aasta juunis peetud Eesti II Elujõu kongressil ette laste sündidega seotud teemat jõudsin tõdemusele, et ainuke lahendus sündide arvu tõstmiseks peitub riigi üldises stabiilsuses, mis loob vajaliku turvatunde noortele pereloojatele.
Positiivse mõju saavutamiseks sündimusele peab ühiskond tagama tingimused, mis võimaldavad peredel tunda end kindlalt, toetatuna ja motiveerituna lapsi saama ja kasvatama.
Stabiilne ja arengut soodustav keskkond eeldab ühiskondlikku, poliitilist, sotsiaalset ja geopoliitilist stabiilsust. Ühiskondlik stabiilsus tagab rahu ja usalduse inimeste vahel, poliitiline stabiilsus loob tõhusa ja ennustatava valitsemise raamistiku, sotsiaalne stabiilsus vähendab konflikte ja toetab ühiskondlikku harmooniat, ning geopoliitiline stabiilsus tagab rahvusvahelise rahu ja julgeoleku, mis omakorda mõjutab sisemiste tingimuste stabiilsust ja arengut. Kõik need tegurid on omavahel tihedalt seotud ja üksteist toetavad, luues soodsad tingimused perede kasvuks.
Paraku Eesti riigis on kaootiliselt täidetud ainult üksikud alapunktid nendes stabiilsuskategooriates. Veelgi enam, sellel tasandil ei osata ei mõelda ega rääkida. Ei poliitikute tasandil ega ka valitsustasandil.
Nii näemegi olukorda, kus lastega pere on riigi jaoks muutunud ebavajalikuks kuluallikaks, kust tuleb raha ära võtta, aga samas Rail Baltic ja militaarkulutused on nagu püha lehm, millele peab panustama miljardeid kõige muu arvelt!
Kas me oleme rahvana kollektiivselt tõesti mõistuse kaotanud, et selliselt käitume? Pole vaja olla selgeltnägija arusaamiseks, et sellise poliitikaga laste juurdekasvu suunal pole kaugel aeg, kus sündimus langeb veelgi mõne tuhande võrra.
Eesti riigi tulevik ja julgeolek sõltuvad otseselt sündide arvu kasvust, mitte sõjalistest investeeringutest ega suurtest infrastruktuuriprojektidest, nagu Rail Baltic ehk laste sündimine on Eesti kestmise ja tuleviku peamine julgeoleku tagatis, mitte militaarsed kulutused või muud majanduslikud ja geopoliitilised projektid.