Ühendkuningriigi poliitika- ja kultuuriajakiri The Critic avaldas 2019. aastal 5. vikont Ridley'i ülevaate, kuidas roheliste valede ja Venemaa raha ning propaganda toel tehti ots peale kildagaasi kaevandamisele eesmärgiga, et Ühedkuningriik ostaks üha rohkem gaasi Venemaalt. Tänu fosiilkütuste müügilt teenitud rahale saab Venemaa täna Ukrainas sõda pidada.
Kui kildagaasi revolutsioon alguse sai, siis isegi mõned keskkonnaaktivistid tervitasid seda. "See loob ennenägematu võimaluse, et maagaasist saab 21. sajandi energiamajanduseni, mis toetub tõhusatele taastuvatele energiaallikatele ja väikese heitmega fossiilkütustele, teed sillutav kütus," kirjutas tuntud keskkonnakaitsja, Ameerika Ühendriikide senaator Tim Wirth. Tema sõnad osutusid tõeks. Riik, mis võttis esimesena ja kõige enam kildagaasi kasutusele – Ameerika Ühendriigid – on ka riik, mis suutis oma süsihappegaasi heitmeid kõige esimesena ning kõige rohkem vähendada, sest gaas asendas märksa suuremate heitmetega söe.
Kuid siis tulid mängu kildkondlikud huvid. Taastuvenergia töösturid sattusid odavate ja külluslike gaasivarude peale paanikasse. Nende ärimudel nägi ette, et fossiilkütuste hinnad ainult tõusevad, kuna nende varud on lõpukorral, mille kõrval paistaksid subsideeritud tuule- ja päikeseenergia suhteliselt odavatena. David Cameroni valitsus pani kokku kolm arengustsenaariumi, mis võib juhtuda bensiinihindadega: need tõusevad kiiresti, keskmiselt, või aeglaselt. Tegelikkuses juhtus hoopis, et need langesid, millist võimalust valitsus üldse ette ei näinud.
Keegi ei paista mäletavat kui kindlad oldi 2008. aastal, et maagaasi varud on lõppemas. Maagaasi hind tõusis, kuna Põhja-Ameerika ja Põhjamere gaasimaardlad hakkasid tühjaks saama. Gaasitipp oli jõudmas kohale rutem kui nafta-, või söetipp.
Samal ajal toimus midagi Texase osariigi Fort Worthi eeslinnas. Insener Nick Steinsberger, kes töötas ettevõtte Mitchell Energy heaks, proovis erinevaid lahendusi, kuidas sügaval maapõues kildakivi lõhates sellest gaas kätte saada. Hüdrofrakkimine leiutati juba 1940. aastatel, milleks kasutati naftast valmistatud geele, kuid klidakivi, millesse on kätketud meeletus koguses gaasi ja naftat, puhul see ei töötanud. Keegi ei mõelnud toona eriti selle peale, et sügaval asuvasse kildasse võiks hakata mingeid geele pumpama.
Steinsberger leidis, et vesi toimib geelidest natukene paremini. 1998. aastal ta üritas esmalt pumbata alla vee, peale seda lisas kivilõhede avamise toetuseks liiva ja – vuhisedes paiskus välja väga palju maagaasi. See jätkas tulemist. Leiutatud oli "libeda vee frakkimine" (slick-water fracking), mis kasutas eelmistest meetoditest hulga vähem kemikaale ja lubas võtta kasutusele üle maailma asuvad tohutud kildagaasi varud.
Toona arvasid suurem osa eksperte, et kildagaas on ainult särts pannil ja suuremat osa maailma gaasivarustusest see ei puuduta. Nad eksisid. 2011. aastaks pööras Ameerika Ühendriikide vähenev gaasitoodang hoogsale tõusule, millele järgnes nafta. Tänaseks on USAst saanud maailma suurim gaasitootja ja edestab suurima naftatarnijana Saudi-Araabiat. [Artikkel on kirjutatud 2019. aastal kui USA president oli Donald Trump.] Odav gaas tõi kaasa olukorra, kus suur hulk keemiaettevõtteid kolisid Euroopast ja Pärsia lahe äärest oma tootmise USAsse. Maagaasi importimiseks ehitatud terminalid ehitati ümber maagaasi eksportimise terminalideks. Ainuüksi Texases asuv Permi bassein toodab täna nii palju naftat kui kogu USA 2008. aastal ja rohkem kui ükski OPECi riik peale Iraani ja Saudi Araabia. See, mitte tuul ja päike, mis annavad seni ainult kaks protsenti maailma energiavajadusest, on möödunud kümnendi suur energialugu.
Üks riik, mis oleks pidanud selliseid arenguid väga tähelepanelikult jälgima, on Ühendkuningriik. Veel 2004. aastal oli Ühendkuningriik gaasi eksportija, kuid kuna Põhjamere toodang kiiresti langes, siis sai riigist peatselt suur gaasi importija, mis sõltus Norrast, Katarist ja Venemaast. Kuna Ühendkuningriigis maksis gaas palju rohkem kui Ameerika Ühendriikides, tähendas see, et meie hiiglaslik keemiatööstus kolis riigist järk-järgult minema.
Õnneks avastati siis, et Ühendkuningriigis on üks maailma paksemaid ja gaasirikkamaid kildakihte. Bowlandi kildakihis, mis asub Lancashire'i ja Yorkshire'i krahvkondades, jagub maagaasi mitmeks aastakümneks. Selle frakkimine tähendab pisikeste aukude puurimist kuskil pooleteise kilomeetri sügavusele, seejärel kivimi lõhustamist millimeetriste pragudega ja gaasi kinni püüdmist kui see voolab sealt järgmised paarkümmend aastat välja. Ameerika kogemused näitavad, et seda saab teha ohustamata maapinna lähistel asuvat põhjavett, või lähedal asuvaid ehitisi. Seismilised värinad, millest on tehtud frakkimise kõige suurem probleem, on palju nõrgemad näiteks võrreldes kaevandamise, ehitustööde või transpordi põhjustatutega.
Kuid ometigi, Maa Sõbrad, mis tegelikult kujutab endast suurt rahvusvahelist äri, nägid võimalust probleemide tekitamiseks. Vaatamata sellele, et Reklaamistandardite amet (Advertising Standards Authority) keelas kildagaasi kohta eksitavate väidete levitamise ära, jätkus lakkamatu väärteabe kampaania, mis nõudis ametnikelt üha suuremate piirangute ja viivituste kehtestamist. Cuadrilla Resources [mis kildagaasi kaevandamist UKs arendas] nõustus mõistusevastastaste piirangutega, millised värinad on lubatud. Valitsus lubas sealjuures, et neid norme hiljem leevendatakse, kuid murdis seda lubadust. Normid olid sellised, et nende järele ei tohiks ükski veoauto koormaga ringi sõita.
Kildagaasi kaevandamise vastu tegutsesid eesriide taga ka venelased, kes tundsid muret, et võivad kaotada kontrolli maailma gaasituru üle. Erinevalt enamusest vandenõuteooriatest, kuidas Venemaa mõjutab lääneriikide poliitikat, rullus see antud juhul lahti kõige silme all. NATO juht Anders Fogh Rasmussen kirjeldas avalikult, kuidas Venemaa, osana keerukast väärteabekampaaniast "tegi aktiivselt koostööd nõndanimetatud valitsusväliste organisatsioonidega – keskkonnaühendustega, kes töötasid kildagaasi kaevandamise vastu – ja seda eesmärgil, et Euroopa jääks sõltuvaks Venemaa gaasiimpordist".
Euroopa Uuringute Keskus (Wilfried Martens Centre for European Studies) leidis (lk 352), et Venemaa on investeerinud kildagaasi vastu võitlevatesse MTÜ-desse ligi 90 miljonit eurot. Russia Today (RT) telejaam paiskas eetrisse lõputu jada frakkimise vastaseid lugusid, mille seas oli isegi üks, mis väitis, et "frakkijad on moraalselt võrreldavad pedofiilidega". Ameerika Ühendriikide Rahvusliku Julgeolekuagentuuri (National Intelligence) direktor nentis (lk 8), et "RT laseb eetrisse frakkimise vastast programmi, milles tuuakse välja keskkonnaprobleemid ja nende mõju rahvatervisele. See peegeldab Venemaa valitsuse muret, millist mõju avaldab frakkimine ja USA maagaasi toodang rahvusvahelisele energiaturule ning milliseid väljakutseid võib see esitada Gazpromi kasumlikkusele". Venemeelsed poliitikud, nagu näiteks Lord Truscott (kes on abielus Vene armee polkovniku tütrega), esinesid Parlamendis frakkimise vastaste kõnedega.
Ükski õudusjutt pole liiga hirmus, et seda ei saaks veelgi hullemaks keerata. Kraanivesi läheb põlema – mõnel pool Ameerika Ühendriikides, kus maagaas puutub kokku põhjaveega, on see looduslik fenomen. Frakkimisega kaasnevad märkimisväärsed gaasilekked – tõde on selles, et gaasi lekib palju rohkem torujuhtmetest ja looduslikest allikatest. Vesi, mis pumbatakse puuraugust välja, on ohtlikult radioaktiivne – see ei ole seda. Frakkimisele kulub tohutul hulgal vett – seda kulub palju vähem kui näiteks põllumajandusele. Ja nii edasi. Guangokraatia, mida keegi pole kuhugi kunagi valinud, mis otsustab maksumaksjate eest selliste teemade üle, peamiselt Keskkonnaagentuuri näol, käitus kohati viisil, nagu see saaks oma käsud otse Maa Sõpradelt. Samamoodi käitus loomulikult ka BBC.
Ametkondade poolt peale sunnitud lõppematud viivitamised tulid kasuks ainult kildagaasi vastastele, mis andis neile võimaluse organiseerida üha enam meeleavaldusi, mis kujutasid endast võimalust pääseda uudistesse ja nii saada rohkem toetusraha. Seda ei maksa tähele panna, et Lancashire'i inimesed ise meeleavaldustel ei osalenud ja kõrgemast keskklassist meeleavaldajad toodi bussidega lõunast kohale.
Nii nagu öö järgneb päevale, kaotasid tooridest poliitikud julguse toetada kildagaasi. Alguses muutusid nad neutraalseks ja seejärel vastaseks ning hakkasid muretsema, mida rikkad rohelised, mitte töölisklassi maksumaksjad ja tööotsijad neist arvavad. Nii mängiti maha Ühendkuningriigi kuldne võimalus kasutada kodumaist, turvalist, odavat ja suhteliselt puhast energiallikat.
Poliitikud mõtlesid, et meile ei ole vaja fossiilkütuseid, 2050. aastaks võrdub meie netotarve nulliga (net zero)! Kuid sõbrakesed, lugege väikest kirja: ainukene viis, kuidas jõuda null heitmetega transpordi ja toasoojani, on suure hulga vesiniku kasutamine – nii kinnitab Kliimamuutuste Komisjon (Committee on Climate Change). Kuidas suurem osa vesinikust saadakse? Maagaasist!
Tõlkis Karol Kallas