Euroopa Liidu rohepoliitika planeeti ei aita, vaid hävitab veel viimasegi, mis Euroopa majandusest ja jõukusest on järele jäänud, kirjutab Euractivi peatoimetaja Matthew Karnitschnig.
Jaapani samuraide seas kehtis sajandeid aukoodeksi osa, mida nimetatakse seppukuks – mis on enesetapp kõhu lahtilõikamise moel – millega hüvitati auvõlg suuremate läbikukkumiste eest. Euroopa Liidu enda voorustega eputamisel on märksa proosalisem (kuid sama tappev) nimi: määrus (EL) 2021/1119, mida tuntakse samuti Euroopa Liidu kliimaseadusena.
2021. aastal vastu võetud seaduse kohaselt peab Euroopa Liit saavutama 2055. aastaks kliimaneutraalsuse. Kuna sellise eesmärgini jõudmine paistab üha ebatõenäolisem, siis Euroopa Komisjon esitas uue eesmärgi ettepaneku, milleks on heitmete vähendamine 2040. aastaks 90 protsendi võrra.
"Me võtsime aega ja mõtlesime strateegiliselt kuidas teha sellest [kliimaseadusest] Euroopa Liidu edulugu," tutvustas kliimavolinik Wopke Hoekstra 2. juulil uut ettepanekut.
Kui volinik ei pea Euroopa Liidu tööstusest vabastamise kiirendamist just "eduks", siis tema jutt ei saa olla rohkem ekslik.
Euroopa Komisjoni üritust sundida Euroopa Liidule peale senisest räigem heitmete vähendamine, seda ajal kui liiduvabariikide majandused tammuvad sõna otseses mõttes paigal, ei saa nimetada muul viisil kui seppukuks.
Õnneks on Liidus pealinnasid – Rooma, Praha ja Pariis – kus on võimul arukamad inimesed, kes pole Komisjoni kavaga sugugi rahul. Mille juures on suureks küsimuseks, millise tee valib Saksamaa konservatiivide juhitud koalitsioon, mis vaevleb jõulise rohelise lobi küüsis.
Saksamaad, mis moodustab kuskil ühe neljandiku Euroopa Liidu majanduse väljundist, on suurem osa viimasest viiest aastast vaevanud majandusseisak.
Pilt pole palju parem samuti tervel euroalal, kus suuremal osal riikidel on viimase kahe aasta kasv nullilähedane ehk aastakümnete nõrgim. Kui vastu vaatab võimalus, et kaubandussõja tõttu Ameerika Ühendriikidega kannatab majandus veelgi rohkem, siis pole hullemat aega Euroopa tööstust kängistevate ahelate pingutamiseks.
Neid Euroopa Liidu liiduvabariike pole palju, millel on rahaliselt ruumi kanda veelgi rängemat heitmete vähendamise koormat. Kahekümnest euoroala liikmesriigist rikuvad hetkel üksteist rahaliidu eelarvepuudujäägi reegleid, millisest seltskonnast paistab silma eriti Rumeenia ehmatava 9.3 protsendise eelarvepuudujäägiga. Valitsuse üritused piirata kulutusi põhjustavad poliitiliselt niigi õrnas seisus riigis veelgi suuremaid rahutusi.
Alates 2015. aastast on tööstustoodang Euroopa Liidus vähenenud kuskil neli protsenti ja seda langust on eriti tunda liiduvabariikide tööstuslikus tuumas Saksamaal, kus tööstustoodangu maht on selle ajaga vähenenud pea kümme protsenti, kuna riigi majanduse sambad – keemia- ja autotööstus – on hakanud murenema.
Saksamaa kriis peaks olema hoiatuseks tervele Euroopa Liidule. Nii, nagu Euroopa Komisjon, viis ka Saksamaa poliitiline nomenklatuur aastaid ellu auahnet kliimapoliitikat (mida Saksamal nimetatakse Energiewende ehk energiapöördeks), mis oleks pidanud olema eeskujuks ülejäänud maailmale.
Selle asemel on Saksamaast, kust rasketööstus on sunnitud osaliselt tänu kõrgetele energiahindadele lahkuma, saanud läbikukkunud kliimapoliitika näide. Kuigi Saksamaa heitmed on märgatavalt vähenenud, siis sellise "progressini" jõuti tööstuse hävitamise hinnaga.
Mitte keegi ei eita kliimakriisi. Kuid päästame-üksi-maailma-kliima-käest-ära lähenemine planeeti ei aita. See hävitab ainult viimasegi, mis veel Euroopa Majandusest ja selle viimaste aastakümnete ennenägematust rikkusest on alles jäänud.
Samuraidel oli sellegi kohta ma sõna: kaishaku ehk pea maha raiumine.
Jääks Euroopas ometigi peale targemad pead.
Tõlkis Karol Kallas