Saksamaa kantsler Angela Merkel ja Prantsusmaa president Emmanuel Macron Euroopa Liidu Ülemkogul 18.07.2020. Foto: Scanpix

Euroopa Liidu koroonaviiruse päästepaketti on ilmselt vaja, kuid millegi olulise ära tegemiseks on see liialt pisike. Lisaks ei tea keegi, kuidas täpselt selleks laenatud raha tagasi hakatakse maksma ja “hädapiduri” klausel võib teha igast natukenegi suuremast infrastruktuuriprojektist üleeuroopalise vaidlusteema, leiab majandusajakirjanik Matthew Lynn nädalakirjas The Spectator avaldatud arvamusloos. 

Kujutage ette, mis oleks juhtunud, kui tegemist oleks olnud päris rahaga? Euroopa riigijuhid jagelesid Ülemkogul neli päeva (17.–21.07.2020), kas ja kuidas Hiina viiruse fond peaks välja nägema. Prantsusmaa president prõmmis rusikaga vihaselt vastu lauda, hollandlased võtsid üle brittidest vabaks jäänud “halbade eurooplaste” positsiooni ja sakslased sorisid ettevaatlikult oma rahakotis, et kogu tsirkus kinni maksta. Lõpuks siiski jõuti mingisuguse kokkuleppeni.

Arheföderalistid võrdlevad kokkulepet “Hamiltoni saavutusega” ja peavad seda otsustavaks sammuks veelgi ühtsema Euroopa suunas, kus rikkamad riigid aitavad päästa vaesemaid ning “solidaarsuse” põhimõtteid järgides jagatakse raha ümber. Kui sellises vaates on omajagu tõde – Euroopa Liit laenab esimest korda ajaloos ise raha – on see siiski ainult propaganda. Pigem on Hiina viiruse päästepakett surnult sündinud.

Esiteks on abifond liiga pisike. Euroopa Liidule meeldib mängida suurte numbritega, kuid uudistes mainitud pooleteises triljonis euros on ka Euroopa Liidu järgmise seitsme aasta tavaeelarve. Samuti ei loe suurt midagi pakiga antavad laenud. Kui Itaalia või Kreeka tahavad raha laenata, saavad nad seda teha ka ise, ilma Euroopa Liidu abi või vahenduseta.

Ainukene tähenduslik number on toetused, mis “kitsil nelikul” õnnestus poolelt miljardilt eurolt kärpida 390 miljardi euroni. Võrreldes Euroopa Liidu 15 triljoni euro suuruse sisemajanduse kogutoodanguga, pole see küll päris tühiasi, kuid samas pole 390 miljardit eurot ka selline number, mis märkimisväärselt midagi muudaks. Toetuste juures tuleb arvestada ka sellega, et kitsi nelik kauples endale välja mitmeid EL-i sissemaksete soodustusi ja mahaarvamisi, nii et nad saavad lõunapoolsete liikmesriikide toetusteks antud rahast päris suure osa tagasi. Makromajanduse tähenduses pole nendel toetustel suurt tähtsust.

Teiseks on kõnealune kokkulepe sõbralikusest ja heast tahtest kaugel. Raha pressiti ihne neliku käest välja pikkade vihaste vaidluste tulemusel, mis tähendab, et midagi rohkemat need riigid valmis ära andma ei ole. Veelgi hullem, hollandlased kauplesid päästepakile juurde nõndanimetatud “hädapiduri” klausli. SEE tähendab, et kui neile ei meeldi, kuidas Itaalia või Kreeka abiraha kulutavad, võivad nad aastaid vaielda, kas, kuidas ja mida need riigid eraldatud toetustega tegema peaksid.

Liikmesriikidel on lisaks õigus vetostada teiste liikmesriikide kulutusi. See loob olukorra, kus igast panga või suurettevõtte päästmisest või suuremast infrastruktuuriprojektist võib saada üleeuroopaline vaidlusteema. Lähiaastatel saab olema põnev jälgida, kui palju seda nõndanimetatud “Euroopa ühtsust” jagub.

Kolmandaks on väga vähe teada selle kohta, kuidas võlgu tagasi makstakse. Kui laenatakse raha, peab sellega kaasas käima ka tagasimaksmise mehhanism. EL-il on plaanid maksustada plastiku käitlemist, kuid peale selle on ainult umbmäärased mõtted kehtestada mingid rohe- ja digimaksud. Selliste maksude osas kokku leppimine saab olema väga keeruline ja veelgi raskem on nende kokku korjamine. Lisaks võib see piirata majanduse taastumist rohkem kui lisaraha seda iganes aitab.

Siis ei kao kuhugile mure, et EL-i võlakirjad langevad rämpsvõlakirjade klassi või sinna lähedale. Miks? Sest võlga hakkavad ühiselt tagasi maksma kõik liikmesriigid ja reitinguagentuurid võivad vabalt otsustada, et EL-i võlg on sama kvaliteediga nagu Itaalia või Kreeka oma. 

Kõige tipuks paistab, et raha jagatakse laiali poliitiliste eelistuste alusel. Palju rohkem raha kulutatakse hiiglaslikele Prantsuse “rohelistele” tööstusprojektidele, nagu näiteks elektriautode akutööstusele, kui Itaalia ja Hispaania raskustes väikeettevõtete päästmisele.

Pole küsimustki, et mingisugust päästepaketti on Euroopa Liidule vaja. Ilma selleta muutuks eurotsooni majanduste tasakaalutus järjest suuremaks ja suuremaks. Saksamaa ja Hollandi majandus hakkaks taas kasvama ning seda palju kiiremini kui Itaalias, Kreekas või Hispaanias. Päästepaketi ülesandeks on aidata kaasa sellise olukorra vältimisele ja eurotsooni stabiliseerimisele. Kuid tänast olukorda vaadates, muudab see tasakaalutuse ja lahkhelid pigem senisest veelgi jõhkramaks. 

Toimetas Karol Kallas