Inimene, kes annab ära oma vabaduse ise mõelda, on lõpuks ori teiste inimeste mõtetele ja maailmavaadetele, toonitas 23. oktoobri meeleavaldusel peetud kõnes õendustudeng Artur Sirk.
Lugupeetud kaasmaalased, minu õed ja vennad, Eesti vaba riigi kodanikud!
Ma ei seisa siin täna eksperdina ega ka inimesena, kes oleks suuri asju selles maailmas veel saavutanud. Ma olen 22-aastane tudeng, äsja abiellunud. Ma olen noor inimene, kellel on väga vähe oma elus, millele tagasi vaadata, aga kümneid võimalikke eluaastaid, mille poole edasi vaadata. Mina, nagu ka kõik teised noored, mõtlen väga palju tulevikule ning enda kohale selles tulevikus.
Ma mõtlen tööle, mida ma teen selleks, et tuua leib lauale. Ma mõtlen oma lastele, kes kasvavad üles oma isa ja ema näoliseks. Selle valgel unistan ma tulevikust, kus me kõik võime olla vabad tegema oma eludes õigeid valikuid.
Millist vabadust me siis täpselt tahame? Vabadust käia kinos? Mitte kanda maski? Suuri sünnipäevapidusid korraldada?
Selle peale vastan mina, et need on kõige madalama klassi vabadused. Vabadused, mis puudutavad kogu asja pinnapealset tasandit. Vabadus, millest mina unistan, on hinge ja vaimu vabadus. Vabadus mõelda. Vabadus vastutada. Vabadus mõelda omaenda mõtteid, küsida raskeid küsimusi. Vabadus jõuda järeldusteni ning arusaamadeni, mis erinevad sellest, mis on ühiskonna või ekspertide poolt hetkel heaks kiidetud.
Isegi siis, kui need järeldused ja mõtted, milleni jõutakse, osutuvad ekslikeks ja valedeks, peab iga inimene siiski iseenda eest mõtlema. Miks? Sest inimene, kes ei mõtle, on vaimult nõrk. Inimene, kes ei vaidle vastu, ei küsi raskeid küsimusi ning käib kaasas iga mõttetuulega, mis tema vastu puhub; inimene, kes annab ära oma vabaduse ise mõelda, on lõpuks ori teiste inimeste mõtetele ja maailmavaadetele.
Kui me ei luba inimestel nö „valesti" mõtelda, siis ei mõtle me enam inimestena üldse ja oleme ideaalne pinnas, kuhu külvata kõige räigemat türanniat.
Vabadus vastutada. Vastutus on miski, mida me saame lapsena üles kasvades aina enam juurde. Imik ei vastuta mitte millegi eest. Kõik, mis seostub imiku jaoks riiete, toidu, tegevuse, liikumise ja kõige muu eluks vajalikuga, tehakse talle ette ja taha ära. Nii peabki olema.
Aga mida enam aeg edasi, seda enam peab inimene ise tegema. Ise sööma, riietuma, jõudma õigel ajal õigesse kohta. Lõpuks ka ise töötama, ise makse maksma, valima karjääri, abikaasa ja kodu, kus elada.
Inimene peab väljuma oma turvalisest pesast ning leidma laias maailmas oma tiivad. Kui mees jääb kinni hoidma oma vanematest ning endiselt sõltuma nende initsiatiivist, siis ta on endiselt poisike. Poisike, kes ei ole võimeline ühiskonnale midagi juurde andma.
Koroonapassi puhul on selline vastutus keskne küsimus. Sellest on saanud riigi vahend tagamaks, et inimesed teeksid oma eludes ainuõige valiku koroonakriisi keskmes, milleks on nende sõnul vaktsineerimine. Isegi koroonatest ei ole enam vastuvõetav alternatiiv.
Selle asemel, et usaldada inimesi tegema enda ja teiste tervise huvides õigeid valikuid, selle asemel, et usaldada perearste, kes tunnevad oma kliente ning nende haiguslugusid ja seda, kas mõnele konkreetsele isikule üldse oleks üldse tark ennast vaktsineerida, lajatatakse kõigile inimestele võrdse mõõdupuuga vastu pead ning luuakse olukord, kus isegi tervislikel põhjustel vaktsiinist keeldujad kogevad tõsist survet süst siiski ära teha.
Mis on selle tulemus meie vaimsele küpsusele kahekümne aasta pärast sama käitumismustrit jätkates?
Rahvas, kes ei suuda teha kaalutletud valikuid. Rahvas, kes ei suuda toime tulla sellega, et on olemas inimesi, kes temaga ei nõustu. Lõhestunud rahvas. Jääb vaid rahvas, kes teeb vaid neid otsuseid, mida Suur Vend peab õigeks. Ja kuigi Suur Vend võib teada, mis on hea lahendus enamuste jaoks, ei tea ta siiski, mis on parim lahendus iga üksikisiku jaoks.
Rahvas peab suutma teha oma otsuseid ja vastutama oma tegude eest. Vajadusel ka kannatama oma valede otsuste pärast ning tegema need heaks.
Miks? Et olla vaimult tugev. Et olla keegi, kelle peale saab loota. Et olla keegi, kes kriiside ajal võib olla kaineks mõistuseks ja teejuhiks seal, kus kõik on ammu oma mõistuse kaotanud. Selliseid mehi ja naisi on meil vaja. Selliseks peavad üles kasvama meie lapsed ja lapselapsed, et meie rahva hing võiks püsida.
Selliseid inimesi ei soosi aga riik, mis pidevalt soovib sekkuda inimeste igapäevaellu ning veenduda selles, et Riigi "lapsed" teeksid ikka ja alati ainuõigeid valikuid.
Minu unistus on, et kõik Eesti inimesed võiksid olla vabad iseenda eest mõtlema ja iseenda elu eest vastutama.
Elagu vaimult vägev rahvas!