Rahvas ei tohi vait olla, kui temast teerulliga üle sõidetakse, sest vastutusest tuleviku ees ei ole vaba ka see, kes ülekohut märgates ei ole sellele vastu astunud, toonitas 23. oktoobri meeleavaldusel peetud kõnes kolumnist ja näitleja Malle Pärn.

Mulle tundub, et me oleme jõudnud aega, kus rääkimine enam ei aita. Me oleme juba kaua rääkinud, aga juhtmarionetid ei kuula meid. Me oleme nagu helikindla mulli sees. Väljaspool seda mulli on teine, suurem mull, kus sebivad ringi enesekindlad brüsseli kiipidega mõtlevad kiltrid, kupjad, aidamehed, kes meie häält ei kuule, meie mõtteid ei mõista.

Nad vastavad alati meie kaebuste peale: "mina seda probleemi ei näe." Kui inimene ei näe, siis peab ta uskuma neid, kes näevad! Rahvas ei tohi usaldada pimedat juhti!

Meie elu läheb iga päevaga aina hullemaks. Aina enam meenutab see mulle üht vana ulmefilmi, kus kurjad tulnukad pugesid paljude inimeste kehadesse ja hakkasid nende kaudu teisi inimesi hävitama. Eks ole tuttav olukord?

Muide, selle seriaali nimi oli "V". Kas pole prohvetlik?

Ja nüüd on kõigile vaja teha v-tähega mürgisüst, kes vastu hakkab, sellele tuleb see jõuga sisse suruda.

Minul on õigustatud küsimus: mis küll on nii jubedat selles vaktsiinis, et kedagi ei tohi sellest ilma jätta? Ja millal see jubedus nähtavaks saab?

Ilmutuse Raamatus on sõnad (13,16-17: "Ja tema teeb, et kõik, nii pisukesed kui suured, nii rikkad kui vaesed, nii vabad kui orjad, võtavad märgi oma parema käe peale või oma otsaesisele, ja et ükski muu ei saa osta ega müüa kui aga see, kellel on see märk: metsalise nimi või tema nime arv."

Mina tahan sellest ulmefilmist välja pääseda!

Ma tahan normaalset elu tagasi!

30 aastat tagasi olime üks rahvas, üks rahvus. Me tahtsime oma riiki. Nüüd on meid juba mitu aastat jagatud vastandlikesse gruppidesse, iga grupike sõdib oma isiklike mõnude ja soovide seadustamise eest, ühine hüve on unustatud mõiste. Inimesed on 30 aastaga kasvatatud äärmisteks egoistideks, kes ei hooli kellestki peale enda.

Teie, kallid sõbrad, kes te tulite laupäeval kokku Vabaduse väljakule, teie olete meie lastelaste ainuke lootus!

RAHVAS ei tohi vait olla, kui temast teerulliga üle sõidetakse. Sest vastutusest tuleviku ees ei ole vaba ka see, kes ülekohut märgates ei ole sellele vastu astunud.

Me peame aina kordama oma juhtidele: valitseja on rahva teener, mitte isand. Eesti ei ole Brüsseli agul ega Euroopa kolgas. Eesti on MEIE kodu. KODU. Ainuke maailmas. Kodu. Ainulaadne. Kordumatu, imeilus, vägev energiaallikas. Ja meie emakeel on eesti keel, kõige kaunim, kõige rikkam, kõige täpsem keel maailmas.

Kui inimene kasutab oma võimu selleks, et rahvale ülekohut teha, siis on tema lugu halb. Ta ei saa aru, et selle ülekohtu kõige suurem ohver on tema ise.

Mõõka ei saa süüdistada inimese tapmises, aga inimene, kes mõõka hoiab, on ka siis süüdi, kui ta teeb seda kellegi käsul.

Inimene on külvaja. Kõigega, mida me teeme, me külvame seemneid. Mõtetega, sõnadega, tegudega. Headega häid seemneid ja halbadega halbu. Ja me vastutame nende eest.

Ja nad tulevad kõik meile endale kätte tagasi. Palju suurematena, mitte enam seemnetena, vaid väänlevad väänkasvudena meie südame ümber, ja me ei saa neid sealt enam välja kiskuda.

Iga mõtte, sõna või teo puhul peaks inimene tõsiselt mõtlema, kas ta tahab oma südame ümber sellest seemnest võrsuvaid väänkasve. Halva seemne võib ära põletada, see on lihtne, võimsat väänkasvu jäägitult südamest välja kiskuda on peaaegu võimatu.

Seega, iga rahvavaenulik poliitik käitub nagu enesetapja. Me ju näeme, kui pimedad nad on, kui hoolimatud, kui ülbed, kui enesekesksed, kui naeruväärselt rumalad. Nende inimlik olemus on nende endi külvatud väänkasvudest lõplikult ära lämmatatud.

Ma tahaksin, et Eesti oleks inimlik riik, kus kõigil ausatel ja töökatel inimestel oleks hea elada. Et meie lastest kasvaksid väärikad, targad ja vastutustundlikud kodanikud. Et me ükskord ometi saaksime vabaks pärisorjusest, et me võiksime rahus ja harmoonias oma elu üles ehitada. Sellel imeilusal maal, selles imeilusas keeles. Nii, nagu see meile, eestlastele, selle maa peremeestele kõige parem on!

Iga inimene on kordumatu ja hindamatu väärtus, elu on tohutu kingitus, ei tohi ennast alahinnata, ei tohi lasta ennast alandada, ei tohi lasta endaga manipuleerida, ei tohi alluda rumaluse ja kurjuse jõududele!

Sõbrad, kas meil on veel natukenegi lootust?

Olge õnnistatud kõik, kes te laupäeval kokku tulite!

Ja olge terved!