Oleme jõudnud rahvana sellesse hetke, kus meie ees on eksistentsiaalne küsimus – olla või mitte olla? Veelgi enam – meie ees on ka küsimus kuidas olla? Kas kandes vabade inimestena ainult seda koormat, mis on õilis ja vajalik või kandes koormakandja orjana ka koormat, mis on kuri, küsis 3. veebruaril Rüütelkonna maja ees toimunud meeleavaldusel ajaloofilosoof Einar Laigna.

Austatud ja armas Eesti rahvas! Olla või mitte olla – selles on küsimus. Eks me kõik tea seda kirjandusklassikast pärit ütelust. Olla või mitte olla? Meie rahvas on jõudnud sellesse hetke, kus see küsimus on väga aktuaalne. Olla või mitte olla Eesti rahvana Eestimaal.

Ma loen ette ühe lõigu, paragrahv üks Eesti põhiseadusest. "Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu." Need on ülevad sõnad, väga ülevad. See on nii kõrge, et seda peaks lugema kuidagi hardalt.

Üks sõna paneb aga mõtlema. Rahvas on kõrgeima võimu kandja. Kandmine tähendab ju eesti keeles ühemõtteliselt kanda midagi. Koorma kandja. Koormakandja eesel. Aga koormat võib kanda kahte moodi. Ori teab, et ta peab koormat kandma ka siis, kui see on kuri koorem. Vaba inimene kannab seda koormat, mis on vajalik ja õige. Ja kui ta avastab selja taha vaadates, et tema turja peale on tekkinud vale koorem, siis see koorem tuleb maha visata. Sest kui põhiseadus räägib sellest, et rahvas on võimu kandja, siis see tähendab ühtlasi seda, et ta on ka otsustaja, missugust ta kannab.

Kolmkümmend aastat on läinud mööda ja me küsime, kas tõesti me oleme nüüd hukkuv rahvas. Oli prohvet Reits enne Teist maailmasõda. Ja Reits ennustas ette kogu seda sündmustikku, et peale sõda tuleb viiskümmend aastat ühte võimu ja siis saab Eesti rahvas lühikese hingamise aja. Sellele järgnevad väga rängad sõnad prohveti suust: "Ja siis Eesti annab kõik ise käest ära." Ja viimased sõnad olid kõige rängemad: "Ja Eesti rahvas pillatakse mööda ilma laiali."

Ajaloos on kaks sõna juba Sumeri aegadest: paratamatus ja saatus. Paratamatus on kosmiline, mille vastu inimene ei saa. Ei ÜRO, ei Euroopa Liit ega isegi mitte praegune Eesti valitsus ei ole suutelised muutma planeetide käiku. See on paratamatus. Aga inimese saatus on meie käes. Ja seda saatust saame me ise juhtida, hoida ja muuta. Selleks tuleb ärgata, selg sirgu ajada ja muutuda koormakandjast orjast vabaks inimeseks, kes kannab ainult seda koormat, mis on õilis ja vajalik. Ärka, Eesti rahvas! Ärka, Eesti rahvas! Ärka ja aja selg sirgu!