Meeste homoseksuaalsuse traumaatiline alus

Foto: Igor Stevanovic, Bigstockphoto.com

Loomulikus maailmas pole homoseksuaalsusel muud tähendust kui sümptomi ja traagiliste sündmuste tagajärje oma. Muus osas on see fantaasiast ja ihast lähtuv väljamõeldis. Sellegipoolest on sotsiaalmeedia, Hollywoodi ja poliitiliste jõudude abil leiutatud uus definitsioon inimese olemusest, kirjutab homoseksuaalseid mehi nõustav psühholoog Joseph Nicolosi.

Olen homoseksuaalse orientatsiooniga meeste nõustamisega tegelev psühholoog. Viimastel aastatel olen meelehärmiga jälginud LGBT kogukonda veenmas järjest edukamalt maailma, et “gei”-nimeline nähtus nõuab, et hindaksime ümber oma arusaama inimese olemusest.

Selle olukorra tekkimises on suuresti süüdi psühholoogid. Varem oli üldiselt aktsepteeritud arusaam, et normaalsus on “see, mis toimib kooskõlas oma loomusega” (design). Sellist asja nagu “geipersoon” polnud olemas, sest inimkonda nähti loomulikult ja fundamentaalselt heteroseksuaalsena. Rohkem kui kolmkümmend kliinilise psühholoogina tegutsetud aastat on veennud mind selle algupärase antropoloogilise arusaama tõesuses.

Minu nägemuse järgi on homoseksuaalsus peamiselt soorollidega seotud trauma sümptom. Ehkki mõnede inimeste puhul võib esineda kaasasündinud bioloogilisi häireid (nagu sünnieelsed hormonaalsed häired või kaasasündinud emotsionaalne tundlikkus), mis teevad nad seesuguste traumade suhtes eriti vastuvõtlikuks, on meeste homoseksuaalsuse iseloomulikuks jooneks just normaalses maskuliinse identifitseerimise protsessis toimunud katkestus/häire.

Homoseksuaalne käitumine on sümptomaatiline katse “parandada” haava, mille tõttu poiss võõrandus oma sisemisest maskuliinsusest, mida ta ei suutnud eneses realiseerida. Selles seisnebki homoseksuaalsuse erinevus heteroseksuaalsusest, kuivõrd viimane areneb välja loomulikus ja häirimatus sooidentiteedi kujunemise käigus.

Homoseksuaalsuse aluseks olev konflikt on enamasti järgmine: poiss – tavaliselt tundlik laps, kes on vastuvõtlikum emotsionaalsetele haavadele – igatseb kogeda samast soost vanema armastust ja aktsepteerimist, ent tunneb tema suhtes pettumust ja raevu, sest tajub vanemat ükskõikse või vägivaldsena (abusive). (Samas võib sellel lapsel olla õdesid-vendi, kes sama vanemat tajuvad teistsugusena.)

Homoseksuaalsest käitumisest saab selle armastuse-vihkamise suhte erootiline taasesitamine. Nagu kõik “väärastused” – ma ei kasuta seda terminit solvamiseks, vaid tähistamaks asjaolu, et homoseksuaalne areng “väärastab” või “pöörab inimese eemale” bioloogiliselt sobivast erootilise kiindumuse objektist – sisaldab ka samasoolisele suunatud erootika lahutamatut vaenulikkuse dimensiooni.

Seega on homoseksuaalsuse juured konfliktis: oma loomuliku sooidentiteedi aktsepteerimise, lapse-vanema suhte ja tavaliselt ka samasooliste eakaaslaste-poolse põlu alla sattumise konfliktides. See tähendab, et “geisuhetele” on omased domineerimise-alistumise jooned.

Homoseksuaalse orientatsiooniga mehe jaoks tähendab seksuaalsus katset hõlmata – “enda sisse võtta” ja “omandada” – teist meest. Seksuaalsuse funktsioon on siin teise inimese sümboolne “omamine”, mis on sageli pigem agressiivne kui armastav. Üks mu klientidest kirjeldas hirmuäratavate meeste seksualiseerimist kui “orgasmi võitu”, teine kui “orgastilist valuvaigistit”.

Lisaks trauma poolt põhjustatud homoseksuaalse arengu mudelile eksisteerivad ka mõned erandid. Oma kliinikus oleme kokku puutunud ka homoseksuaalsusega, mida iseloomustab vastastikune südamlik kiindumus. Enamasti oleme seda täheldanud noorukieas klientide ja mõnede ebaküpsete täiskasvanute puhul. Seda tüüpi homoseksuaalsele kalduvusele pole omased vaenulikud-sõltuvad jooned, vaid hoopis nooruslik romantika – see on tugev kiindumus, armumine, millel on seksuaalne ilming (manifestation). Sellised suhted võivad kesta kuid või isegi aastaid ning ühtäkki katkeda, kui sellise kiindumuse faas läbi saab.

Sellegipoolest on üldine reegel, et kui last teatud sooidentiteedi kujunemist mõjutaval viisil traumeerida, saab temast homoseksuaal; ning kui teda sel viisil mitte traumeerida, leiab aset loomulik heteroseksuaalne areng.

Paljud “geimehed” tunnistavad, et kogesid poisieas  seksuaalset kuritarvitamist samasoolise inimese poolt. Seksuaalne ahistamine on kuritarvitamine, sest see esineb armastusena. Järgnevalt ühe kliendi lugu sellest, kuidas temast vanem teismeline teda ahistas:

“Ma vajasin armastust ja tähelepanu ja kuidagi läks see kõik segi seksiga. See juhtus ajal, mil mul polnud tegelikult teiste poiste vastu seksuaalset huvi…. Ma arvasin, et ta [minu kuritarvitaja] oli lahe. Ta pööras mulle tähelepanu vaid siis, kui tahtis midagi füüsilist. Kui suhe seksuaalseks muutus, tundus see väga eriline… See tundus erutav ja intensiivne; see oli midagi, mis jäi meie vahele – jagatud saladus. Teisi sõpru mul ei olnud ja kehvad suhted isaga ei aidanud olukorrale kaasa. Tegelikult otsisin lihtsalt sõprust… [Aga] selle suhte mälestuse intensiivsus… ma vihkan seda. Kogu lugu on lihtsalt jäle, häiriv… See kõik ongi minu samasoolise kalduvuse juur.”

See klient oli teinud järgneva järelduse: “Selleks, et saada otsitud hüve, s.t “armastust” ja “tähelepanu”, pean leppima, et olen häbiväärne ja halb, osaledes tegevuses, mis on “hirmutav”, “keelatud”, “räpane” ja “jäle”.

Kui see klient teraapia käigus pööras tähelepanu tunnetele, mis tema kehas soovimatu homoseksuaalselt erutava hetke jooksul tekivad, tundis ta alati, et teine mees on teda häbistanud. Lapsepõlveaegse kuritarvitamise taaselustamisel aga osutus “häbistatud mina” homoseksuaalse erutuse eelduseks.

Selle kliendi minevikus toimunud kuritarvitamise ja tänase homoseksuaalse käitumise vaheline suhe on näide trauma kordamise kompulsiivsest häirest (repetition compulsion). Otsides armastust ja aktsepteerimist, jääb klient kinni ennasthävitavasse ja ennast karistavasse käitumisse, mille läbi ta alateadlikult püüab ületada mineviku traumat. Seesugune kompulsiivne käitumine koosneb kolmest elemendist: (1) püüdlus end kontrollida, (2) enese karistamine, (3) olukorda põhjustanud konflikti vältimine.

Selliseid mehi kannustab samasoolisest erootikast rahuldust otsima heidutav ootus, et nende maskuliinne enesekehtestamine kukub läbi ja lõpeb alandusega. Nad osalevad sama kogemuse ritualiseeritud taaselustamisel lootuses, et “seekord saan ma lõpuks, mida tahan; selle mehega leian ma endas maskuliinse jõu” ja “seekord kaob lõpuks see näriv sisemise tühjuse tunne”. Selle asemel annavad nad veel ühele inimesele võimaluse end tõrjuda, häbistada ja väärtusetuna tundma panna. Kui seda häbitekitavat stsenaariumi ikka ja jälle läbi mängitakse, tugevdab see ainult mehe veendumust, et ta on lootusetu ohver, kes ei väärigi armastust.

“Geimehed” tunnistavad sageli, et ihaldavad “adrenaliinilaksu”, mida tugevdab toore hirmu element. Eksisteerib terve avaliku seksi “gei”-subkultuur, mille keskmes on nauding seksist avalikes kohtades nagu pargid, avalikud tualettruumid ja bensiinijaamad ning mille erootiliseks käivitajaks on hirm vahelejäämise ja paljastamise ees.

Sodoomia akt ise on oma loomult masohhistlik. Anaalne vahekord kui inimese keha väärkasutamine on ebatervislik ja anatoomiliselt destruktiivne, kahjustades pärasoolt ja levitades haigusi – sest pärasoole kude on õrn ja poorne. Psühholoogiliselt alandab see akt mehe väärikust ja maskuliinsust.

Kompulsiivne seksuaalkäitumine oma dramaatilisuse ja rahulduselubadusega on vaid mask, mille taga on sügavam ja tervislikum igatsus tõelise läheduse järele.

“Geimeeste” maailma düsfunktsionaalsus on ilmselge. Teaduslikest uuringutest leiame tõendeid järgmistele nukratele võrdlustele:

  • Seksuaalne kompulsiivkäitumine on “geimeeste” seas enam kui kuus korda sagedasem kui heteroseksuaalsete meeste seas.
  • “Geimehed” osalevad partneritevahelises vägivallas kolm korda sagedamini kui heteroseksuaalsed mehed.
  • “Geimehed” osalevad palju rohkem sadistlikes praktikates kui heteroseksuaalsed mehed.
  • “Geimeeste” seas esineb peaaegu kolm korda sagedamini tuju- ja ärevushäireid.
  • Paanikahäiret esineb nende puhul neli korda sagedamini kui heteroseksuaalsete meeste puhul.
  • Bipolaarset häiret esineb viis korda sagedamini kui heteroseksuaalsetel meestel.
  • Käitumishäired on peaaegu neli korda (3,8) sagedasemad.
  • Agorafoobia (hirm avalikes kohtades viibimise ees) on rohkem kui kuus ja pool korda sagedasem.
  • Obsessiiv-kompulsiivset häiret esineb enam kui seitse korda (7,18) sagedamini.
  • Erinevatest uuringutest lähtudes esineb enesevigastamist ja suitsidaalsust enam kui kaks või lausa enam kui kümme korda sagedamini kui heteroseksuaalsete meeste puhul.
  • Nikotiinisõltuvust esineb viis korda sagedamini.
  • Alkoholisõltuvust esineb peaaegu kolm korda sagedamini.
  • Narkosõltuvust esineb enam kui neli korda sagedamini kui heteroseksuaalsete meeste puhul.

“Geisuhete” seksuaalset kombelõtvust illustreerib hästi McWhirteri ja Mattisoni, kahe “geimehe” tuntud uuring, mille tulemusi mehed kajastasid raamatus “Meessoost paar” (“The Male Couple“, 1984). McWhirter ja Mattison leidsid, et uuritud 165 paarist ei suutnud ükski jääda parterile truuks enam kui viieks aastaks. Autorid, kes on ise “geipaar”, avastasid üllatusega, et suhtevälised seksuaalkogemused mitte ei ohustanud suhte kestmist, vaid olid hoopis selle püsimiseks hädavajalikud. Nemad järeldasid sellest, et “kõige tähsam faktor paarisuhte püsimiseks rohkem kui kümne aasta vältel on omanditunde puudumine.”

Olles ära tundnud homoerootilise tegevuse armastuse-vihkamise dimensiooni, võime empatiseerida homoseksuaalse mehe katsetega lahendada oma lapsepõlve traumat. Ühtlasi pakub see meile võimaluse mõista, miks “geikogukonda” iseloomustab ikka veel sügav rahulolematus, hoolimata pretsedenditutest võitudest “geide” sotsiaalses aktsepteerimises.

Loomulikus maailmas pole homoseksuaalsusel muud tähendust kui sümptomi ja traagiliste sündmuste tagajärje oma. Muus osas on see ebamaine – fantaasiast ja ihast lähtuv väljamõeldis. Sellegipoolest on sotsiaalmeedia, Hollywoodi ja poliitiliste jõudude abil leiutatud uus definitsioon inimese olemusest. Lingvistiline mustkunstitrikk on loonud ettekujutuse vilja; erootiline illusioon on kaaperdanud tegelikkuse. Klassikaline antropoloogia on pea peale pööratud ja konstrueeritud on uus inimene. Nimetades ennast “geiks”, liigutab inimene end välja loomulikust maailmast ja võtab eneselt võimaluse täielikult osaleda inimkonna saatuses.

Isalt pojale, pojalt pojapojale ja nõnda edasi on mehe seeme see, mis teda ühendab teiste põlvkondadega. Oma DNA kaudu elab ta edasi teiste inimeste eludes. Kui mehe seeme hakkab idanema naise üsas, areneb sellest inimelu. Ent homoseksuaalse seksi puhul saab elu seeme tuua kaasa vaid lagunemist ja surma.

Loomuliku seksuaalakti kaudu säilitatakse inimkond ja mees elab edasi tulevastes põlvkondades. Traumast lähtuvas seksuaalaktis, mis meie keha väärkasutab, võrsub tema taasloomise võimest vaid surma ja hävingut. Just nii esitab seda kontrasti keha tarkus: uus elu versus lagunemine ja surm.

Pole siis ime, et näeme “geimaailmas” nii palju rahulolematust – see ei tulene ühiskonna hukkamõistust, vaid asjaolust, et mees, kes selles maailmas elab, tunnetab “geiidentiteedi” tühisust. “Gei” tähistab selle pika esivanemate liini lõppu, kes kunagi olid ajast aega loomuliku abielu kaudu ühenduses.

Päris maailmas on “geiidentiteet” absurdne. Ainult sümptomi ja kiindumusvaeguse erootilise hüvitamisena on sellel mingi tähendus.

Tõlkinud Maria Vooglaid

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA