Miks me ei vaatle ratsionaalselt küsimusi, mis lääne kultuuri jäänuseid igast küljest ründavad? Me ei ütleks lapsele, et "igaühel meist on oma arvamus sellest, kas on hea süüa tundmatut vilja sellelt puult, nii et lase käia, söö, kui tahad", kirjutab Anthony Esolen.
Olen hakanud uskuma, et viimasel ajal on moraalsetes aruteludes midagi fundamentaalselt ebatõsist.
Kujutlege kaht talumeest, kaht venda, kes harivad ühtsama kahesaja hektarist põldu, vaidlemas selle üle, kas võtta järgmise saagiga suur risk ja külvata suur hulk seemet kurnatud maasse. Jim on poolt, arvates, et nad võivad sama hästi riskeerida, kuivõrd nad on võlgades ning ainus viis võlga kustutada on suurelt võita. John arvab, et asi pole riski väärt ning et kui nad külvavad tavapärase hulga seemet ja jätavad teise poole põllust sööti, siis nende võlg küll tuleval aastal suureneb, kuid suurenevad ka šansid seda ülejärgmisel aastal tagasi maksta.
Keegi ei ütleks: "John, sa peaksid olema riskivõtjate vastu õrnem" või: "Jim, sa pole ettevaatlike suhtes piisavalt lahke". Me mõistaksime, et vaidluse toon ei puutu asjasse. Panused on kõrged. Eksides võib kaotada kõik.
Või kujutlege, et teie tütart soovib kosida kaks meest. Üks neist on kena välimusega, hea jutuga, elurõõmus, jõukas ja laisk. Ta on töötu. Teine aga on tavalise välimusega, aeglase jutuga, tagasihoidliku sissetulekuga ja täiesti usaldusväärne. Ta pole kuueteistkümnendast eluaastast peale töötu olnud. Tüdruk on sisse võetud laisast mehest ja teie jaoks istuks ta justkui autos, mis kihutab järskude pööretega mägiteel.
Mõned inimesed soovitaks teil ehk kriitikaga kokkuhoidlik olla, sest liiga kõvasti surudes võib tüdruku just vale mehe käte vahele kihutada. Aga isegi nemad ei soovitaks teil mitte võtta asja tõsiselt. Panused on kõrged. Silmapiiril ähvardab viletsus.
Miks me siis ei vaatle samasuguse kainusega küsimusi, mis nüüd meie kultuuri jäänuseid igast küljest ründavad? Me ei ütleks lapsele, et "igaühel meist on oma arvamus sellest, kas on hea süüa tundmatut vilja sellelt puult, nii et lase käia, söö, kui tahad". Me ei ütleks kellelegi, kes asub juhtima hiljuti parandatud autot, et "igaühel meist on oma arvamus diferentsiaalist ning sellest, kas see suurel kiirusel rakendub või mitte, aga lase käia, proovi, kui tahad". Seda seepärast, et võtame mürki ja kurvist välja kihutavaid autosid tõsiselt. Keegi ei kutsu ettevaatlikku inimest toksofoobiks. Keegi ei süüdista teda eelarvamustes tundmatute marjade või alternatiivsete ülekandestiilide suhtes.
Kui kristlane või mõistlik pagan nimetab mingit tegu tõsiselt kurjaks, esitab ta samasuguse väite, nagu inimene, kes ütleb "See vili on mürgine" või "See ülekanne veab alt". Tõsi, tema väidet ei saa keemilise või füüsilise analüüsi kaudu tõestada. Selle asemel peame toetuma ajaloole, tervele mõistusele, kogemusele ning moraalsele läbinägelikkusele seosest antud hetkel vastu võetava kurjuse ja selle tõttu hilisemal momendil lubatava veel suurema kurjuse vahel. Mõte on selles, et võtta väidet tõsiselt tähendab tunnistada võimalust, et viga oleks hukatuslik. Tõestuse koorem on raske ning jääb nende kanda, kes väitlevad lubaval poolel – seda vilja võib süüa, selle autoga võib sõita.
Ent selle asemel, et seda koormat oma õlgadele võtta, raputavad lubajad selle hoopis õlgu kehitades maha. Kristlaste seas on see seletamatu. Pühakiri hoiatab meid pidevalt, et me ei otsustaks oma elu üle ise, ei valiks teed, mis tundub meile enestele hea. Inimese süda on petlik tema noorpõlvest peale – kes suudab seda mõista? Kas möödunud sajand pole andnud tunnistust sügavustest, milleni inimene on võimeline end petma, tuues maailma peale taeva kättemaksu? Kristlane peab alati olema valvel lubavuse poole kalduvate vigade suhtes. Lai tee viib hukatusse. Kurjus on see, mis ta on, hoolimata sellest, mida keegi selle kohta ütleb. See hävitab. Kui ilmalik inimene ei usu Jeesust – et patustaja on patu ori –, ega Paulust – et patu palk on surm –, siis pöördugu ta Platoni või Thukydidese, Cicero või Tacituse või Epiktetose poole ja ta kuuleb sama asja teiste sõnadega öelduna.
Kuidas seda ükskõiksust seletada? Keegi leiab, et sodoomial pole viga midagi ja et inimesed, kes ei nõustu, on lihtsalt vihkamist täis. Inimene, kes ütleb: "See vili on mürgine", võib olla vihkamist täis või mitte; või siis olla täidetud niisuguse armastusega, et kutsub esile mõnitamist ja põlgust. See ei puutu asjasse. Keegi leiab, et eostatud elu kustutamisest pole midagi ning et inimesed, kes ei nõustu, tahavad lihtsalt naiste elusid kammitseda. Inimene, kes ütleb: "See ülekanne veab alt", võib vihata mehaanikut, kes autot parandas, või mitte; võib lihtsalt tahta sind ühes kohas paigal hoida või mitte; või olla täidetud sellise armastusega, et riskib su tunnete haavamise ning sinu sõpruse kaotamisega. See ei puutu asjasse.
Miks inimesed sellest aru ei saa? Pakun välja kaks põhjust. Neid võib olla palju rohkem.
Üks põhjus on, et akadeemikud, kelle hääl on neis asjus kõige valjem, on oma narruse tagajärgedest isoleeritud. Nende jaoks on küsimus "akadeemiline". Nad ei pea nägema last, kes ühe vanema juurest teise juurde loksutamisel kibestumisest kalgistub. Nad ei külasta slumme, politseipiirkondi, vanglaid ja surnukuure.
Teine põhjus on, et keegi ei tunne ajalugu. Meid õpetatakse põlastama oma esivanemate raskelt kättevõidetud saavutusi ning kehitama õlgu moraalse allakäigu kohutavate õppetundide üle.
Aga selle puu vili ei jää meie tänuvõlglaseks, kui me ta heaks kiidame. Kurjus on, mis ta on, ning teeb, mis ta teeb. See on tõsi isegi selles elus, rääkimata tulevasest.
Tõlkinud Maria Vooglaid