Foto: Hippopx.com

ÜRO ja selle agentuuride hädaldamine, riikide ning suurte toidutootjate käitumine osutavad, et maailma võib tabada märkimisväärne toidukriis, kirjutab Karol Kallas.

Hiina viirus on sundinud inimesed istuma kodus, kandma maske ja kummikindaid ning pannud muretsema haiglate meditsiiniliste hingamisaparaatide hulga pärast. Lisaks on Hiina viirus rängalt mõjutanud (odava) võõrtööjõu rändlemist ja riikidevahelise kaubanduse tarneahelaid.

Mis on hakanud mõjutama inimeste varustatust toiduga. Toiduaineid toodetakse jätkuvalt ja pigem rohkem kui vaja. Probleem on riikide kehtestatud piirangutes ja mida eelkõige lääneriikides süvendavad igasuguste veterinaar- ning terviseametite ülemäärased regulatsioonid.

Hiina viiruse pandeemia on riigijuhid ajanud paanikasse ja suured toiduaineid tootvad riigid on eksportimise asemel asunud neid varuma. Näiteks ühed maailma suurimaid teravilja ja semneteootjad Venemaa ning Kasahstan on aprillist maini piiranud tatra, riisi, rukki ja päevalilleseemnete eksporti.

Nisu ja mitmete teiste toiduainete eksporti on piiranud üks maailma suurimaid tootjaid Ukraina.

Maailma suuruselt kolmas riisitootja Vietnam peatas märtsis selle ekspordi ja aprillis ekspordib seda varasemast märgatavalt vähem.

India toidutootjad on peatanud, viidates töökäte nappusele ja transpordimuredel, uute toiduainete ekspordilepingute sõlmimise.

Mingit laadi piirangud ja tõrked vaatavad vastu pea kõikide riikide toiduvarustuse juurest.

Ähvardavast toidupuudusest kajavad vastu 2008. aasta rahanduskriisi noodid, kui suured toidutootjad piirasid eksporti, mis põhjustas maailmaturu hindade kasvu. Mille peale hakkasid riigid veelgi rohkem toiduaineid importima ja varuma. Mis kasvatas nii nõudlust kui hindu.

Põllumajandus on valdkond, milles kasutatakse üle maailma ohtralt võõrtööjõudu ja käesoleva toidukriisi teevad eriliseks piirangud inimeste liikumisele. Harvad pole juhud, kus tööjõupuuduse tõttu jäävad viljad põldudele mädanema.

Vähem on kannatanud põhitoiduainete nagu nisu, maisi ja sojaubade tootmine, kuna nende lõikus on suuremas osas mehhaniseeritud. Samas puu- ja juurviljade korjamine, töötlemine ning pakendamine sõltub inimtööjõust palju enam. Lisaks on riknevad need kiiremini, mille tõttu on transpordipiirangud eriti hävitava iseloomuga.

Kui toiduhindade tõus ähvardab eelkõige maailma vaesemaid riike, siis arenenud riikides ähvardavad toiduga varustatust riiklikud regulatsioonid. Kui Itaalias ja Hispaanias jäävad tomatid ning tsukiinid põllule, inimeste toidulauda see otseselt ei ähvarda. Märksa hullem on olukord siis kui midagi juhtub näiteks ülereguleeritud lihatööstusega.

Kui lindude ja loomade kasvatamisega pole probleeme, siis tapamajasid on samas vähe. Nagu kõigi suure riigi poolt ülereguleeritud tööstusharudega, tähendab rohkem regulatsioone vähem, monopoolseid ja kartellialtimaid ettevõtteid. Iga üksiku regulatsiooni tulemuseks on kõrgem barjäär turule sisenemiseks, barjäärid moonutavad seda ja teevad tarbijate jaoks lõpuks kõik kallimaks.

Suure riigi – alustades Euroopa Liidu normidest ja lõpetades igasuguste kohalike ametite jupijumalatega – tõttu on rumalus loota, et “küll eesti talumees toodab piisavalt toitu.” Euronormid ja suur riik on pea suretanud välja väiketaludest sõltuva maaelu ja need soosivad eelkõige suurt tootmist. Kes natukenegi on viitsinud vaadata ja kuulata, siis see peaks teadma, millise kuritegevuseni küündiva ogarusega igasugused veterinaar- ja terviseametnikud ahistavad kõike, mis natukenegi toidu tootmisesse puutub. Loomalikult ei taha keegi, et meie vorstid tuleksid räpasest lihatööstusest, kuid iga normaalne inime tahab jätta omale võimaluse soovi korral osta mune, piima ja liha otse taluniku käest. Mille tootmine võiks taluniku jaoks olla võimalikult valutu.

Jõugukapitalism – suure riigi ja suure äri korruptiivne koostöö – sujub siis, kui kõik kulgeb normaalsete parameetrite piirides. Hiina viiruse kriis osutab väga selgelt, et “normaalsus” on muutumas ja segaseid aegu on tulevikus ees ootamas pigem rohkem.

Jõugukapitalism jookseb segastel aegadel väga kiiresti kinni, mille näiteks on Ameerika Ühendriikide kinni jooksev lihatööstus.

Mida näitavad täna meie igasuguste ametite – eesotsas terviseametiga –  käitumismustrid.

Hiljuti on Eesti inimesed olnud sunnitud pealt vaatama kuritegelikku tsirkust, kuidas veterinaaramet lammutas ühte kalatööstust. Kui talumees tahab sea seest liha kätte saada, tuleb ette võtta reis veterinaarameti loaga tegutsevasse tapamajja, kus loomast liha tegemise iga sammu peab jälgima veterinaar. Võib arutelda, kas ümber kolmekümne tapamaja on Eesti kohta vähe või palju, kuid kindlasti on see toidu teel toidulauale päris suur tõrge.

Kui suur riik on regulatsiooni maitse suhu saanud, siis meeldib sellele neid ainult juurde teha. Mis omakorda viib selleni, et järele jäävad üksikud ja järjest suuremaks kasvavad ettevõtted. Nagu meil on täna üksikud kütusemüüjad ja suurem osa pangandusest on kahe suure panga käes.

Kui jõugukraatial lastakse edasi märatseda, siis on meil peatselt ka ainult mõni üksik suur tapamaja. Nagu on juhtunud Ameerika Ühendriikides. Loomakasvatusega seal niivõrd-kuivõrd probleeme ei ole, kuid tõsine mure on ülereguleeritud ja järjest suuremaks kasvavate liha- ning piimatööstustega.

Regulatsioonid on põhjustanud loomse toidu tööstuse koondumise üksikute väga suurte ettevõtete kätte. Kes on tõhususe nimel koondanud tootmise väga suurtesse vabrikutesse. Kui ettevõte on juba piisavalt suur, annavad regulatsioonid sellele ka kindluse konkurentsi vastu ja nii ollakse pigem veelgi suuremate regulatsioonide poolt.

Mitmetes USA osariikides on “suure liha” kombinaatide töötajate hiina viirusesse haigestumine sundinud terveid tehaseid sulgema. Mis ähvardab jätta lihast tühjaks suurte linnade ja osariikide poeletid.

Hiina viiruse pandeemia osutab raskekujulisele vajadusele, et võimalikult palju esmavajalikke asju peaks üks riik suutma teha ise.

Toit on üks kõige esmasemaid vajadusi.

Mille tõttu peaks toidu tootmine olema võimalikult lihtne.

Täna teevad veterinaar- ja terviseamet selle võimalikult keeruliseks.

Mille tõttu tuleks nii nimetatud kui ilmselt ka suurem hulk muid ameteid laiali saata ning uuesti otsast alustada viisil, et ametid ei toimiks enam jõugukraatia heaks, vaid oleks inimeste poolt.

Ametite suurimaks õigustuseks on saanud täna arusaamatud “euronormid”, mida tuleb täita iga hinna eest, kuid nende kohta võib küsida: mida inimestel on rohkem vaja – kas süüa või Euroopa Liitu?

Antibiootikumide masskasutamisega – mis on järjekordne jõukraatia teene – on inimesed sihikindlalt hävitanud oma tervise vundamendiks olevat bioomi ja välja treeninud järjest uusi antibiootikumisõpradest viiruseid. Koledaid haiguseid hakkame me nägema tänu loodusseadustele järjest rohkem ja süüa on vaja.