Mida kliimastreikijad tegelikult nõuavad? Arbuuside tehnoloogiavaenulik revolutsioon

Fotokollaaž: Objektiiv

Maailma tormina vallutanud kliimastreikijate ideoloogiaks on tehnoloogiavaenulik öko-sotsialism, mille kehtestamiseks ei näi olevat muid vahendeid peale vägivaldse revolutsiooni. Teismeliste maailmamuutjate agarus võib olla kiiduväärt, kuid teadlike täiskasvanute kohustus oleks siinkohal sekkuda ja selgitada realistlike lahenduste nõudlikkust, kirjutab Oto Tuul.

Maailma on raputanud kliimastreigid, mille reklaamnäoks on Greta Thunberg ja milles osalesid viimasel reedel hinnanguliselt miljonid noored 150-s riigis. Liikumine on saanud laia platvormi ka meedias, streike on järjepidevalt positiivses võtmes kajastatud ja palju tähelepanu pälvis Thunbergi emotsionaalne kõne ÜRO kliimakogunemisel.

Paraku annab see, et liikumise kõneisikuks on 16-aastane tüdruk sellele ka oma näo – keskendutakse otsustavate ja kiirete lahenduste nõudmisele pööramata suurt tähelepanu realistlike lahenduste keerukusele ja maksumusele. Domineerivad loosungid nagu „Meil juba on kõik faktid ja lahendused“, „Me peame hoidma fossiilsed kütused maapinnas ja me peame keskenduma õiglusele“, „Ma tahan, et sa paanitseksid“, „Ma tahan, et sa tegutseksid nii nagu meie maja põleks“ (tsitaadid Thunbergilt). Sellest, et näiteks ainuüksi Suurbritannia majanduse süsinikuneutraalseks muutmine aastaks 2050 võib maksma minna üle triljoni euro ei taheta eriti rääkida.

Ent mida nõuavad kliimastreikijad tegeliku lahendusena? Rober Colvile, Suurbritannia Poliitikauuringute keskuse juht, suunab tähelepanu asjaolule, et nõuded lahendustele on tehnoloogiavastased ja anti-kapitalistlikud.

Liikumise Global Climate Strike manifest nõuab lahendust, mille keskmes on „inimõigused ja õiglus“. Selles on kirjas, et kliimakriisi lahenduseks tuleb hüljata „võltslahendused“ nagu geoinseneeria, süsiniku sidumise projektid ja muud „tehnolahendused“, süsinikukvootide süsteemid, tark põllumajandus, biokütused, „mega-hüdro“ ja tuumaenergia. Mõningate manifesti punktidega võib selles osas ka nõustuda, kuid tervikuna võetuna kujutab see endast turumehhanismide, majanduse ja tehnoloogia kasutamise süsinikuemissiooni vähendamiseks täielikku välistamist.

Manifest rõhutab veel eraldi korporatsioonide hukka mõistmise vajadust ja ärgitab toetama mitte-turupõhiseid lahendusi, nagu „agro-ökoloogia“ ja „toidu-iseseisvus“, mis tunnistavad „isetekkeliste ja pärismaiste tehnoloogiate ja innovatsiooni olulisust“ ja võimaldavad arenevatel kogukondadel kasutusele võtta „keskkonnateadlikke, sotsiaalselt vastuvõetavaid, sootundlikke ja õiglaseid kliimatehnoloogiaid.“

Veel nõutakse, et arenenud riigid maksaksid Rohelisse Kliimafondi aastas 100 miljardit dollarit, et eraldataks piisavalt raha kliima-migrantide kaitsmiseks ja et pühendutaks „kliimareparatsioonidele“ neile, kes on enam kliimamuutustest mõjutatud kuid vähem neis süüdi. Arenenud riigid peavad tunnistama oma „ajaloolist vastutust“ kasvuhoonegaaside eraldamise eest ja tegutsema  seetõttu aktiivsemalt kliimamuutuste vastu võitlemiseks nii siseriiklikult kui arenevates riikides.

Kliimastreikijad ei otsi kliimakriisile kõige efektiivsemaid lahendusi, vaid ärgitavad neid kõrvale lükkama – nende hulgas turumehhanismid nagu süsinikumaksud, põuale ja mereveele vastupidavaks aretatud põllukultuurid, tuumaenergia ja suuremahuline hüdroenergia.

Kokkuvõttes ilmneb, et kliimastreikijad on „arbuusid“ – väljast rohelised, seest punased – kes ei otsi efektiivseid lahendusi, vaid propageerivad „kliimaõiglust“, mis kujutab endast sisuliselt tehnoloogiavaenulikku öko-sotsialismi.

Üheaegselt silmas pidades keevalist vastureaktsiooni keskkonnamaksudele prantsuse kollavestide liikumises ja teismeliste maailmaparandajate üles köetavat hüsteeriat, ei näi kliimastreikijate eesmärkide saavutamiseks olevat muud vahendit peale vägivaldse revolutsiooni. Ent kui reedestest ajalootundidest puuduvatele teismelistele võib revolutsiooni- ja sotsialismiihaluse andeks anda, oleks ajalooteadlike täiskasvanute kohus lastele aru pähe panna enne kui lõpetame süsinikuneutraalsetes öko-koonduslaagrites.

Kliimakriis on tõsine probleem ja kiiduväärt on kirg, millega noored probleemile lahendust nõuavad. Kuid teadlike täiskasvanute ülesandeks on teha selgeks, et mistahes realistlik ja mitte-verine lahendus on paratamatult keeruline, hõlmab tehnoloogiat, nõuab aega ja palju raha.

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!