Sotsialistist siseminister Lauri Läänemets ähvardab muuta kirikute ja koguduste seadust, et välistada Eesti usuorganisatsioonides igasugune väidetav mõjutustegevus. Kui vihakõneseadus on mõeldud sõnavabadust maha suruma, siis nüüd paistab, et sama tahetakse teha ka usuvabadusega, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Sotsialistist siseminister Lauri Läänemets on esitanud Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikule ultimaatumi: metropoliit Eugeni peab avalikult lahti ütlema patriarh Kirilli ühest konkreetsest mõtteavaldusest ja veenvalt kinnitama, et tema juhitud kirik ei osale Kremli mõjutustegevuses.
Ühelt poolt on täiesti selge, et patriarh Kirilli öeldu, justkui saaksid isamaa eest võitlevad ja oma elu ohvriks toovad sõdurid kõik patud andeks, ei ole kooskõlas kristliku arusaamaga. Rääkimata vene sõduritest Ukrainas, kus nad osalevad agressioonis naaberrahva vastu.
Teisalt aga on siseministri ultimaatum jabur mitmel põhjusel. Esiteks tunnistab siseminister avalikult, et „erinevad julgeolekuasutused hoiavad ka praegu Moskvale alluval kirikul silma peal ja siiani pole sellist mõjutustegevust täheldatud". Vastupidi, nimetatud kirik ja tema juht on teinud korduvalt avaldusi, milles taunivad sõda Ukrainas.
Teiseks, kui metropoliit patriarhi konkreetse sõnavõtu hukka mõistakski, tekib küsimus, missuguste seisukohtade taunimist võiks ilmalik võim temalt veel nõuda. Miks piirduda vaid ühe patriarh Kirilli jutlusega? Lõppude lõpuks võiks nõuda, et katoliku piiskop tauniks siseministeeriumit rahuldaval viisil 13. sajandil Eesti alal toimunud sõdasid, mida peeti paavsti egiidi ja kiriku lippude all. Patukahetsust saaks nõuda ka luterliku kiriku peapiiskopilt. Kasvõi näiteks luterlaste usulise autoriteedi Martin Lutheri mõtteavalduse eest, milles ta ülistab Saksa talurahvasõja valguses talupoegade tapmist väga sarnaselt patriarh Kirilli argumentatsiooniga:
„Inimene, kelle puhul on tõestatud, et ta on mässaja, seisab väljaspool Jumala ja keisri seadust, mistõttu see, kellel ta esimesena maha lüüa õnnestub, saadab korda õige ja hea teo. … Seepärast tuleb igaühel, kes saab, sellised avalikult või salaja maha lüüa, ära tappa ja surnuks torgata, ning mõelda sellele, et pole olemas midagi mürgisemat, kahjulikumat ja kuratlikumat kui mässuline inimene. See on sama hea kui marutõbise koera mahalöömine… Pussitagu, löögu ja tapku [mässajaid], kes suudab. Kui sa seeläbi surma peaksid saama, siis ongi hästi, sest õndsamat surma on raske leida: sa sured kuulekana Jumala Sõnale ja käsule Rm 13 ning armastuse teenistuses, et päästa oma ligimest põrgust ja kuradi köidikuist." („Mõrtsukalike talupojajõukude vastu" (1525) – Martin Luther. Valitud tööd. Tartu: Ilmamaa, 2012.)
Kui meil oleks riigikirik, siis võiks võim kirikut kamandada, nagu tahab. Paraku ütleb Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv väga selgelt: „Riigikirikut ei ole." Kui üks usuline ühendus käitub seaduse raames, puudub võimul igasugune alus nõuda selle juhilt mistahes avaldustega esinemist, rääkimata õiguslike tagajärgedega ähvardamisest, kui seda ei tehta.
Kuid pangem tähele, et siseminister Läänemets ei piirdu üksnes metropoliit Eugeni survestamisega, vaid läheb palju kaugemale. Kui üks kirik on juba ette võetud, siis tuleb edasi minna. Kõik usulised ühendused tuleb muuta sõnakuulelikuks liberaalsele korrale. „Ma olen ka palunud vaadata ministeeriumis üle, kas kirikute ja koguduste seaduses on vaja midagi muuta, et välistada igasuguseid mõjutustegevusi Eestis tegutsevates usuorganisatsioonides," ütles Läänemets Postimehele.
Niisiis ütleb sotsist poliitik ühelt poolt, et seni pole mingit mõjutustegevust tuvastatud, aga samas valmistutakse muutma seadust, et välistada „igasuguseid mõjutustegevusi". See on just nimelt autoritaarne, vabadust lämmatav mõtteviis, mida esindavad „valged jõud". Nende poolt nii kangesti soovitud vihakõneseadus on mõeldud kammitsema sõnavabadust viisil, et domineerivat progressistlikku ideoloogiat ei saaks praktikas kahtluse alla seada. Nüüd paistab, et usuvabadusega juhtub sama – kui kirikud peaksid väljendama võimule ebameeldivaid positsioone, saab seda käsitleda vaenuliku mõjutustegevusena.
See ei ole väljamõeldis. Toon paralleeli: tänavu kevadel tühistas Vilniuse linnapea Remigijus Šimašius maikuus toimuma pidanud „Suurele marsile perekondade kaitseks" antud loa, põhjendades seda sooviga puhastada Leedu pealinn kõigest Venemaaga seonduvast. Liberaalne linnapea süüdistas pereväärtuste kaitsjaid „Kremli väärastunud väärtuste toetamises". Miks ei võiks progressistide ja punaste valitsus käsitleda Eesti kirikute positsiooni näiteks abielu küsimuses Kremli mõjutustegevusena? Vabaduse kokkuvarisemine lääne ühiskondades on nii mastaapne, et see, mis veel kümmekond aastat tagasi tundus mõeldamatu, on nüüd täiesti reaalne.
Mingi osa eestlastest on seda meelt, et vene kirik tuleks Eestis üldse kinni panna. Isamaa rahvuslaste ühendus nõudis MPEÕK varade natsionaliseerimist ja Eesti apostlik-õigeusu kirikule üleandmist. Taolisi mõtteavaldusi on meedias olnud teisigi. Mõtteviis, et ohuna käsitletavaid kaasinimesi tuleks riigivõimu täie jõuga „paika panna", on elav isegi väliselt liberaalses ja progressiivses ühiskonnas. Aasta tagasi oli osa Eesti elanikest seda meelt, et mittevaktsineeritud kaaskodanikke ei tohi avalikesse paikadesse lasta ja üleüldse tuleb neid sunniviisiliselt süstida. Neid inimesi, kes nii arvasid, polnud üldse vähe – tervelt 43 protsenti. Kujutage ette, ligi pooled inimestest leidsid, et põhiseaduslike õiguste äravõtmine mingilt ühiskonnaosalt on põhimõtteliselt õige. Need inimesed on ka täna meie hulgas.
Kui parafraseerida saksa luterlikku pastorit Martin Niemöllerit, siis võiks öelda nõnda: „Algul tulid vene õigeusklike järele ning ma ei öelnud midagi – sest ma ei olnud vene õigeusklik. Siis tulid nad EKRE liikmete järele ning ma ei öelnud midagi – sest ma ei olnud ekreiit. Siis tulid nad rahvuslaste järele ning ma ei öelnud midagi – sest ma ei olnud rahvuslane. Siis nad tulid minu järele – ning järel ei olnud enam kedagi, kes oleks minu eest kostnud."
Kui te arvate, et sellist Eestit ei saa ometi tulla, siis arvake uuesti.