Ajalehes Lääne Elu ja blogis Huige avaldatud artiklis "Mure salongikõlblikkuse pärast" kirjutab Jüri Saar, et Eestit häbenevate avaliku elu tegelaste mure meie "salongikõlblikkuse" pärast reedab tõusiklikkust, mille puhul on kõige suurem hirm, et järsku saadakse aru kõrgseltskonda sattunu madalast päriolust.
Tartu Ülikooli kriminoloogia professor Jüri Saar (Vabaerakond) kirjutab, et viimasel ajal ei jõua enam kõiki Eestit häbenevaid ja meie "näo kaotamise" pärast muretsevaid poliitikuid, ministreid ja muid tegelasi kokku lugedagi. "Rasvase punkti panid aasta lõpul president ja peaminister oma intervjuudes, kes mõlemad kasutasid uute poliitiliste jõudude ja nende esindajate iseloomustamiseks vähese "salongikõlblikkuse" mõistet," märgib Saar.
"Just meie, idaeurooplased, olemegi praegu need kõige tõsisemad eurooplased," leiab Saar ja lisab: „Maailm on muutustes ja ühes sellega "salong". Me peame olema valmis aktiivsel viisil kaasa lööma uue Euroopa ja ilmselt ka uue rahvusvahelise korra loomisel."
"Meie avaliku elu tegelaste korduvalt kasutatud väljendid salongikõlblikkuse teemal räägivad kõige rohkem neist endist," kirjutab Saar. "Tegemist on eheda tõusiklikkusega, mil ootamatult kõrgseltskonda sattunu püüab kramplikult olla nagu "päris", teha kõiki asju kuni käeliigutusteni täpselt ettenähtud viisil. Et kikilips oleks õigesti seotud ja silinder peas ning šampuseklaasi hoides väike sõrm elegantselt püsti, kuid kelle kõige suurem hirm on, et järsku saadakse aru madalast päritolust."
"Väga häbiväärne ja tõusiklik on häbeneda rahvast, keda on sind esindama pandud ning kes pealegi sulle leivaraha maksab. Äkki oleks õigem leida endale uus rahvas," lõpetab Jüri Saar oma artikli.
Loe Jüri Saare artiklit siit.