Kristlik religioon ja tugev perekond on omavahel seotud. Peresidemete katkemise juurde kuulub ka Jumala-suhte kadumine. Need ilmingud käivad käsikäes, kirjutab katoliku kirikuga liitunud endine Soome luterliku kiriku pastor Juho Sankamo. Artikli tõlkis Roland Tõnisson. 

Juho Sankamo on endine luterlik pastor, kes liitus katoliku kirikuga 2018. aastal. Oma kogudusetöös on ta keskendunud piibliõpetusele. Järgnevas blogikirjutises tutvustab Sankamo lugejale raamatut „Kuidas lääs tegelikult kaotas Jumala,“ milles käsitletakse perekonnaelu ja usklikkuse seoseid.

Kindlasti on ka usklikkus paljulapselisuse eelduseks ning faktoreid, mis tagavad laste sündimise ja usklikkuse on erinevaid, ent ei saa eitada, et teadlikkus oma kohast Looja loodud maailmas paneb paika elu tõelise eesmärgi – anda Elu edasi, seda kasvatada ja hoida.

Kirjatükis vaadeldakse eelkõige katoliku kirikut. Autor ei ole tuttav õigeusu maailmaga, sestap võib öelda, et Euroopa õigeusklikel on samasugune käsitlus perest ja inimesest Jumala loominguna, ent samad on ka väljakutsed. Sama on teooria ja praktika erinevus. „Perekond on väike kirik“, teavad õigeusklikud. See „väike kirik“ on praegu üsna tugevate tuulte ja alustalasid närivate näriliste rünnakute all. Katoliku ja õigeusu kirikute õpetus on kaasaegsete „mõtlejate ja filosoofide“ poolt seatud kahtluse alla, uued ideoloogiad tulevad kena näoga, lambanahka riietatuna ja inimesed võtavad need omaks liiga kergesti, neisse süvenemata.

Lugesin just huvitavat raamatut, Mary EberstadtiHow the West Really Lost God“ (Templeton Press, 2013). Kristluse kokkuvarisemine peaaegu kõikjal Euroopas on olnud viimaste aastakümnete ajal väga kiire. Eberstadt uurib selle nähtuse mitmeid selgitusi: tööstuse areng, linnastumine, loodusnähtuste olemuse uurimine, sõjatraumad…

Need selgitused peavad osaliselt paika, ent vastustena ei ole ammendavad. Näiteks väide, et sõjas traumeeritud inimesed ei jaksanud enam uskuda, kuna maadlesid kurjuseprobleemiga, ei ole pädev. Pärast sõda Suurbritannias, Madalmaades, Poolas, Itaalias, Prantsusmaal – kõikjal, ka Soomes – olid kirikud inimesi täis.

Millest siis kristluse hülgamine tuleneb? Mary Eberstadt tõstab esile perekonna. Nimelt, samal ajal kui usk on kokku varisenud, on ka abielude ja laste arv hakanud drastiliselt langema.

Kui 1940.–1950. aastatel sündis rohkelt lapsi, oli ka usuelu eelnimetatud maades aktiivne. Mitmed sotsioloogid on pööranud tähelepanu sellele, et pereinimesed, kellel on palju lapsi, on ka selgelt usklikumad kui üksikud inimesed või lasteta perekonnad. Jumal ja pere käivad käsikäes. Mary Eberstadt tõdeb: „Rohkem lapsi, lühidalt öeldult, tähendab rohkem Jumalat.“

Lapsed tõstavad eriti meeste usklikkust ja kirikuskäimist (Eberstadt, 2013, 93–94). On seega päris selge, et paljulapselised pered on statistiliselt palju usklikumad kui lastetud või vähelapselised, kuigi põhjuse-tagajärje suhted on omaette küsimus. Mõelgem kasvõi lestadiuslastele (äratusliikumine Põhja-Soomes, tlk) või Iisraeli ultraortodoksseid juute. Iisraeli haredi-juutidel, ehk nendel kõige usklikematel, on umbes 8 last viljaka naise kohta, samas kui vähereligioossetel juudi naistel on neid umbes 2 (Eberstadt, 96). Seega ei peaks olema kuidagi üllatav, et Iisrael on muutumas üha religioossemaks.

Näiteid „katoliiklikust” Euroopast

Katoliku kirik on nähtavaim ja tuntuim pere, abielu ja laste kaitsja. Sellest hoolimata ka traditsiooniliselt katoliiklikes maades on langus olnud viimastel aegadel väga järsk. Minu meelest on katoliku kiriku perepoliitika paberi peal – katekismuses – väga kena vaadata, ent kui kaeda kui ilmalkustunud on tänased katoliiklased Itaalias, Hispaanias ja Prantsusmaal, on pilt hoopis teine.

Mõningaid arve: Itaalia oli omal ajal lapserikkaim riik. Nüüd on lood vastupidi. See soe lastesõbralik maa on muutunud. Abielulahutus seadustati Itaalias võrdlemisi hilja, alles aastal 1974. Selle järel olid lahutused suhteliselt harvad, ent aastatel 2000 kuni 2002 kasvas lahutuste arv 45 protsenti võrreldes kõigi eelnevate aastate arvuga. „Katoliiklik“ Hispaania on samal teel „katoliikliku“ Itaaliaga. (Eberstadt, 171).

Iirimaa on traditsiooniliselt olnud igiroheline katoliiklik maa. Statistika järgi käis aastal 2016 36% iirlastest igal nädalal missal. See on suur arv võrreldes Soome luterlaste kirikliku aktiivsusega. Teisalt veel aastal 1973 käis 91% iirlastest igal nädalal kirikus! Eberstadt kirjutab, et sellelt protsendilt on iirlased sööstnud alla kui Moheri kaljudelt (kaljud Caleay lahe ääres, üks kuulsaimaid vaatamisväärsusi Iirimaal, tlk). On huvitav hoomata, et samal ajal koos usuga Iirimaal langes ka sündivus. Varemalt on iirlannad saanud hoomatavalt enam lapsi kui teised Euroopa naised (Eberstadt, 111–112).

Mis on „Iiri juhtumi“ põhjuseks? Pedofiiliaskandaalid? Avanemine muule maailmale? Jah, osaliselt. Ent nagu mujalgi, näeme taas, kuidas usk on vähenenud koos laste arvuga. Veel 1970-ndatel aastatel sünnitas iiri naine keskmiselt 4 last, ent aastal 2000 oli see arv 1,89. Aastal 1971 oli Iirimaal 15 000 peret, kus oli 6 või enam last. Nüüd on nii suuri peresid Iirimaal vaid 3000. Iirimaa vajab tõhusat evangeliseerimist ja suurperesid. Vastasel juhul saab sellest veel üks modernne, liberaalne ja igav riik, mis ei usu Jumalasse.

Kumb oli enne: kana või muna?

Siit kerkib kentsakas probleem: kumb oli enne, kana või muna. Ehk kumb mõjutab enne – kas suur pere sünnitab usu või innustab usk looma suurt peret? Mary Eberstadti sõnul ei ole pere ja usu suhe ühesuunaline, vaid kahesuunaline tee. Müstilisel moel äratavad pere ja lapsed inimestes usku Jumalasse ja teisalt innustab usk „paljunema ja täitma maa.“

Näib nii, et 1950-ndate aastate „ärkamisele“ mõjus positiivselt see, et inimesed olid seotud laste ja imikutega. Euroopa noorenes silmnähtavalt. Sõdades oli kaotatud kümneid miljoneid inimesi, ent kõikjal peeti pulmi, sündisid lapsed ja elanike arv kasvas. Olid jumalateenistused, usulised koosolekud, seltsielu, noorte usulised liikumised.

Antikristlikud filosoofid võitluses perekonna vastu

Kristlusevastasus on sageli seotud ka vastuseisuga perekonnale. Euroopa suurtel modernsetel mõtlejatel ei olnud perekondlikkusest palju rõõmu. Valgustusaja suurmeistrit Jean-­Jacques Rousseau’d peetakse vabakasvatuse vaimse isana. Ta ise hülgas kõik oma viis last ega abiellunud kunagi ühegagi oma armukestest. Rousseau oli aktiivne kirikuvastane.

Karl Marx, kommunismi alusepanija, pidas perekonda oma olemuselt allutava institutsioonina, mis kaoks, kui kommunism vabastaks maailma. Sigmund Freud, psühhoanalüüsi isa, nägi perekonda kõikvõimalike probleemide ja neurooside põhjustajana. Selles möllasid kadedus, viha ja seksuaalsed himud…

Friedrich Nietzsche, „surnud Jumala” -filosoof, on mõjutanud väga tugevasti eurooplaste mõttemaailma. Nietzsche vastustas tugevalt kristlust. Ta elas üksildasena ja suri lastetuna. Eberstadt mõtiskleb, kuidas Nietzsche ja teised eelnimetatud filosoofid võisid mõista usku, ristiusku, mis tiirleb „Isa, Poja ja püha ema ümber – ja mis saab alguse imikust“ (Eberstadt, 215).

Ristiusust õhkub perekondlikku ja emalikku armastust

Kristlus on suunatud pereinimestele. Evangeelium algab sõime äärest, kus ema hoiab süles last. Ristiusu suurimas jutustuses on kirjeldus emast, kes nutab taga oma surnud poega, kuidas isa ja kadunud poeg leiavad lepituse.

Aprillis põles Pariisi vaimulik monument, Notre Dame`i katedraal. Notre Dame’i kuulus Pietà-skulptuur kujutab Neitsi Maarjat hoidmas oma süles ristilt maha võetud Jeesust. Siin kujutatakse eelkõige ema armastust poja vastu. Siingi näeme, kuidas kristlusest ja eriti katoliku kirikust õhkub perekondlikku ja emalikku armastust.

Ajaloo valguses on selge, et kristlus on enim levinud just perekondades – isalt ja emalt lastele ja lastelastele. Usu õppimine on umbes nagu keele õppimine. Mõned üliandekad õpivad keele selgeks ise raamatuid lugedes, ent meie, lihtsurelikud, õpime keelt ühise tegevuse läbi, perekonnas, kus seda keelt pidevalt kasutatakse. Sama on kehtiv ka usu puhul. Seda õpitakse perekonnas. Usu sisse kasvatakse. See õpitakse selgeks perekonnas. Kui perekond laguneb, siis tekib oht, et see olulisim usukool laguneb.

Põhjamaad on maailma uskmatuimad maad. Põhjamaades on ka peredele ja abielule saanud osaks suured tagasilöögid. Soomes lahutatakse tänapäeval igal aastal enam kui 10 000 abielu. Igal aastal sünnib umbes 25 000 last, kelle vanemad lahutavad. Üksikemad on uus normaalsus. Uus normaalsus on ka see, et enam kui pooled lapsed sünnivad enne preestri „aamenit“ ja paarid kolivad kokku enne abielu sõlmimist.

Selline olukord oleks olnud kujuteldamatu 1950-ndatel aastatel elanud inimeste silmis. Enam kui pooled soomlased ja rootslased elavad üksinda. Üksindus ongi uue normaalsuse, Põhjamaise mudeli, uus probleem. Sama „trend“ on märgatav ka Saksamaal, Itaalias, Prantsusmaal, Jaapanis – kogu Läänemaailmas. Peresidemete katkemise juurde kuulub ka Jumala-suhte kadumine. Need ilmingud käivad käsikäes.

Jeesus ja perekond

Evangeeliumides on mitmes kohas juttu murelikest vanematest, kes toovad oma lapsed Jeesuse juurde. Kaananlannast ema jooksis Jeesuse järel ja ahastas: „Issand, Taaveti poeg. Halasta minu peale! Rüve vaim kiusab kõvasti minu tütart!“ (Matt. 15:22) Kui jüngrid käskisid naisel vakka olla, ei kuulanud naine neid. Mure oma lapse pärast oli suurem kui jüngrite keelamine ja tõi naise Jeesuse juurde. Sünagoogi juht, pereisa Jairus, heitis Jeesuse jalgade juurde ja palus hardalt: „Tule, minu tütar on suremas. Pane oma käsi tema peale, siis ta paraneb, ega sure.“ (Mark. 5:23)

Kui Jeesus laskus alla mäelt, kus teda oli kirgastatud, heitis üks isa tema ette ja palus aidata tema poega. „Halasta meie peale ja aita, kui sa midagi võid.“ „Kui võid?“ vastas Jeesus. „Kõik on võimalik sellele, kes usub.“ Siis hüüdis poisi isa kohe: „Ma usun! Aita mind minu uskmatuses!“ (Mark. 9:22–24) Isa palub Issandalt usku oma poja pärast, poja heaks.

Jeesusel on selline mõju: ta tugevdas perekonda. Tema juurde tulid vanemad otsima abi oma lastele. Ja kui vanemad tulid laste pärast Jeesuse juurde, õppisid nad ka ise tundma Vabastaja jõudu ja armastust. Jeesus Kristus ütleb emadele ja isadele, kes tõid lapsed õnnistamisele: „Laske lapsukesed minu juurde tulla.“

Milline on sõnum kirikule? Kui kirik tahab ellu jääda, peab ta tegema kõik perekonna ja abielu säilitamiseks, laste olemasoluks. Ja muidugi tuleb kuulutada evangeeliumi, Head Sõnumit Kristusest Jeesusest, sest üha suurem osa inimestest ei ela usklikes peredes.

P.S. Perekonna ja ilmalikustumise teema on lai ja suur nagu ookean. Kõigi vaatevinkleid ei ole võimalik blogikirjutises käsitleda.

Siinkohal paar lõpumõtet. On selge, et kaasaegne, 1950-ndatel aastatel levima hakanud rasestumisvastaste vahendite reklaam, propaganda ja praktikasse rakendamine on mõjutanud ülisuurel määral laste arvu, inimsuhteid ja abielu – kindlasti ka inimeste usklikkust.

Väike pildike elust enesest. Eelmisel nädalal kantseldasin linna peal meie lastekarja – viit last. Keegi minule tundmatu mammi pidas vajalikuks mind õpetussõnadega nuhelda: „Kas oli vaja nii palju neid lapsi teha?“ See on, muide, üsna tavaline, et suure lastehulgaga peret kommenteeritakse negatiivselt. Minu naine on saanud kuulda igasuguseid sõnu. Ma ise olen seda meelt, et lapsed on tuleviku pant nii ühiskonnas kui kirikus.

Artikkel on ilmunud katoliiklikus blogis www.hapatusta.net. Artikli tõlkis Roland Tõnisson. 

Päisepildil: kirik on perekond ja perekond on väike kirik. Perekonnad rahvarõivastes kogunevad sügisese lõikuse tänumissale Horvaatias. Foto: Bigstockphoto

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!