Alljärgnev tekst kujutab endast piiskop Sheridani intervjuud John Salzaga. Tekst avaldati ajavahemikus 4. november 2011 kuni 24. jaanuar 2012 kokku kuues osas ajalehes The Catholic Herald. De Civitate avaldab intervjuu kantuna soovist kinnitada katoliiklaskonnale Kiriku ühemõttelist keeldu seonduda ükskõik millisel toetaval viisil vabamüürluse ja muude salaorganisatsioonidega ning selgitada teistele selle keelu tagamaid. Loodame, et antud tekst aitab selgust tuua ka EELK raames toimuvatesse vaidlustesse selle üle, kas kristlus on vabamüürlusega ühitatav või mitte. Teksti tõlkis Martin Vaher.

De Civitate kolumnist Markus Järvi kommentaar teemal "Miks katoliiklased ei tohi kuuluda
vabamüürlaste ridadesse?" (8.4.2013)

Kord avastas katoliiklasest jurist John Salza end vabamüürlaste saalist, saades osa tseremooniast, mille käigus tal paluti eemaldada abielusõrmus ja krutsifiks, et anda vanne saamaks uuestisündinud vabamüürlaseks. Kuigi südametunnistus sisendas talle, et miskit on valesti, ei lahkunud John tseremoonialt. Aastate jooksul tõusis Salza vabamüürluse “Šoti riituse” 32. astmeni — tasemeni, milleni jõuavad vaid vähesed massoonid. Kuigi Johni veendi, et vabamüürluse ja katoliikluse vahel ei esine vastuolusid, ei suutnud ta lõpuks neid omavahel lepitada ning lahkus vabamüürlaste ridadest. 2008. aastal kirjutas Salza oma kogemuste põhjal lühikese ülevaatliku teose “Miks katoliiklased ei tohi olla vabamüürlased", milles on toodud esile katoliikluse ja vabamüürluse vahelised lepitamatud vastuolud.

[Järgnev tekst toob teieni piiskop Sheridani intervjuu John Salzaga, milles kõneldakse lähemalt vabamüürlusest ning täpsemalt vabamüürluse ühitamatusest katoliiklusega ja kristlusega üldiselt]

Piiskop Sheridan: Tervitused kõigile Issandas Jeesuses. Tänases saates räägime vabamüürlusest ja vabamüürlastest – liikumisest, mida tuntakse ka massoonlusena. Kuigi tegemist on organisatsiooniga, mis ei ole Katoliku Kirikuga seotud, soovisime siiski antud teemat kajastada, kuna vähemasti minu suhtluse põhjal teiste preestrite ja piiskoppidega, leidub võrdlemisi palju katoliiklastest mehi, kes on ennast vabamüürlusega sidunud. Enamasti on need mehed teinud oma otsuse heas usus ja veendumuses, et liituvad organisatsiooniga, mis ei ole vähimalgi määral Katoliku Kirikuga vastuolus. Olen veendunud, et meie tänane külaline näitab meile vabamüürlust sootuks teistsuguses valguses. Meie külaliseks on John Salza. Tere tulemast, John.

John Salza: Ma tänan teid, Teie Ekstsellents.

Piiskop Sheridan: Te olete vähemalt ühe raamatu autor, mis käsitleb katoliiklust ja vabamüürlust läbi kandva idee, et katoliku usk ja vabamüürlus on omavahel lepitamatus vastuolus. Kas ma olen õigesti aru saanud, et Teie lõplik seisukoht on, et katoliiklastel tuleks vabamüürlusest hoiduda?

Salza: Olete küll, Teie Ekstsellents. Olen kirjutanud kaks raamatut. Nendest esimene — “Vabamüürlus ilma maskita: endine liige avab looži saladused” — kõneleb minu isiklikust teekonnast. Raamat on mõeldud laiale lugejaskonnale – st. mitte üksnes katoliiklastele, vaid kõikidele kristlastele ja meestele, kes tahavad elada Jumala tahte kohaselt. Teine teos on seevastu kirjutatud spetsiifiliselt katoliiklastele, ning sellepärast sai selle pealkirjaks valitud "Miks katoliiklased ei tohi olla vabamüürlased". Kuid ka see raamat peaks olema igaühele hõlpsasti loetav. Lisaks väärib viimatinimetatud raamat esile toomist, kuna sellel on piiskop Thomas Dorani [Rockford, Ill.] isiklik heakskiit [imprimatur]… Minu teada on tegemist ainsa raamatuga vabamüürlusest, millel on piiskoplik heakskiit. See tähendab, et kõik selles raamatus esitatu on kooskõlas Kiriku õpetustega.

Piiskop Sheridan: Mul oli võimalus see raamat kiiresti läbi lugeda ning võin teie väidete tõesust ka isiklikult kinnitada. Kuigi raamat koosneb vähem kui 100 leheküljest, on selles sisalduv tekst sisutihe, ent ometi lihtsasti järgitav – teiste sõnadega, raamatu mõistmiseks ei pea olema teoloog. Järgnevalt paluksingi Teid rääkida lähemalt oma kogemustest. Kui ma ei eksi, siis Teid on sünnist saati kasvatatud katoliiklasena, kas pole nii?

Salza: Teil on õigus.

Piiskop Sheridan: Ometi ühel hetkel sidusite te end vabamüürlastega — palun kirjeldage meile kuidas see nii läks…

Salza: Meeleldi. Sain katoliikliku kasvatuse, ning olen olnud lapsepõlvest peale katoliiklusele pühendunud, abistades Missal ministrandina, palvetades igapäevaselt ning armastades Jumalaema. Ma ei kahelnud kordagi Katoliku Kiriku tõdedes. Sedasi oli mul juba väikese lapsena olemas fundamentaalne arusaamine usust. Olin omandanud 12 aastat katoliiklikku haridust. Kuigi teatud perioodil toimus minu elus teatud kaugenemine usust – miskit, millest ma ka kohe lähemalt räägin – ei tekkinud mul kunagi doktrinaalseid vastuväiteid katoliku usule, pigem vastupidi. Kuid nagu see tihti juhtub, tuli periood mil ma ei praktiseerinud enam oma usku sellise pühendumusega nagu varem – see juhtus minu juuraõpingute ajal ülikoolis. Ennast sellisesse olukorda asetades muutud paratamatult haavatavaks – nagu ka minu kogemus kinnitab.

Mis täpsemalt juhtus oli see, et mind värvati vabamüürlusega liituma koheselt pärast ülikooli. Üllatuslikul kombel olid värbajateks mehed, kes väitsid ennast olevat katoliiklased. Tegemist oli meestega, kellega ma koos üles kasvasin, kes olid minust palju vanemad ning kelle poole ma vaatasin alt üles, ning suhtusin lugupidavalt. Need mehed tundusid olevat head katoliiklased ning sellepärast uskusin, et vabamüürlus on suurepärane võimalus minu, kui noore juristi jaoks ärisidemete loomiseks, aktiivse seltsielu elamiseks ja muuks taoliseks.

See oligi põhjus, mille pärast ma vabamüürlusega liitusin. Mind veendi selleks meeste poolt, keda ma usaldasin, eesmärgiga luua ärisidemeid ja elada seltsielu – need olidki minu põhjused. See on üsna tüüpiline viis, kuidas mehed vabamüürlusega liituvad ja seega ei tundnud ma toona vajadust selle kohta rohkem uurida.

Piiskop Sheridan: Kas sulle on jäänud mulje, et need katoliiklastest mehed, kes sind värbasid, eksitasid sind teadlikult või tegid nad seda heas usus?

Salza: Eeldasin, et nad tegid seda heas usus. Ma ei arva, et nad eksitasid mind teadlikult. Tegelikult öeldi mulle: “Tead, John, oli aeg, mil Kirik oli vabamüürluse vastu, kuid tänapäeval on Kirik oma seisukohta muutnud”. See oli ka üks nendest arusaamadest, millest ma mõnda aega lähtusin. Ent see väide ei vasta tegelikult tõele nagu ma mõistsin niipea, kui hakkasin [Kiriku ja vabamüürluse] kohta lähemalt uurima. Järgnevalt räägiksin aga sellest, kust selline väärarusaam pärineb.

Tegemist on kanoonilisest õiguse valdkonda kuuluva eksliku arusaamaga, et Ameerika vabamüürlus erineb Euroopa vabamüürlusest. See ei vasta samuti tõele, kuigi mulle väideti, et "kirik on oma seisukohta muutnud ja Ameerika vabamüürlus on Euroopa omast, mis on olnud Kirikuga vastuolus, erinev."

Kuna olin siiski katoliiklane, ning mul oli meeles, et Kirik oli vabamüürlusele vastu seisnud, siis helistasin südametunnistuse rahustamiseks oma koguduse preestrile ja küsisin temalt, et kas tohin [vabamüürlastega] liituda? Ootuspäraselt ei olnud preester seda teemat lähemalt uurinud, mistõttu ta vastas mulle, et : “Jah, John, Sa võid küll, ent pead mõistma, et usu ja looži vahel on erinevus.” Vastasin, et muidugi ma mõistan seda erinevust, ning selles seisneski toona kogu minu uurimistöö [Kirikust ja vabamüürlusest]. Vabamüürlus baseerub omavahelisel usaldusel ja sõprusel, mis uinutab tähelepanelikkust.

Piiskop Sheridan: Ütlesid, et olid juba väljakujunenud katoliiklane, kui ennast vabamüürlusega sidusid. Olen kindel, et sinu taust võimaldas sul täheldada teatud ebakõlasid, mida paljud teised head katoliiklikud mehed, kellel ei olnud sellist kujunemislugu nagu sinul, ei oleks osanud märgata.

Salza: Väga võimalik. Ilmselgelt on siin tegemist armu müsteeriumiga. Kuid kahtlused algasid minu initsiatsiooniriituse ööl, ning tegelikult isegi enne seda. Mõtlen nüüd ajas tagasi, kuna mäletan neid sündmusi väga täpselt.

Massoonid korrutasid mulle pidevalt, et sa pead [vabamüürlaseks saamiseks] küll Jumalasse uskuma, kuid loožis ei arutata religiooni teemadel mitte kunagi. Vabamüürlus nimelt rüütab ennast teatud “välistava klausliga”, mille kohaselt loožides ei räägita religioonist ning ma ei eeldanudki, et sellest peaks rääkima, kuna mulle sisendati pidevalt, et vabamüürlus ei ole mitte religioon, vaid vennaskond. Seega oli minu esimeseks küsimuseks, milleks selline kummaline klausel. Üritan seletada pisut lähemalt…

See klausel kujutab endast hoiakut, mida vabamüürlasi veendakse [kas otseselt või kaudselt] sisendama nii endale kui teistele. Selle hoiaku eesmärgiks on kutsuda esile eitust, mis keeldub tunnistamast, et tegemist on religiooniga niipea, kui massoon hakkab loožis kuulma selgesti religioosse sisuga õpetusi. Sisendatud olek sunnib vabamüürlast tagasi tõmbuma ja ütlema enesele, et tegemist ei saa ju olla religiooniga. Vastasel juhul oleks mehed, kes mind värbasid mulle algusest peale valetanud. Seega algab vabamüürlase “ära kaetamise” protsess juba kutse esitamise faasis.

Initsiatsiooniriituse läbiviimise ööl – ning see mida ma kirjeldan, on üldlevinud tava, mis juhtub igas loožis üle maailma – lasevad looživennad sul esmalt kinnitada, et sa ei liitu vabamüürlusega “majandusliku kasu motiividel.” Selline tõotus on osa rituaalist. Kuid mida see ikkagi tähendab? Sul palutakse eitada täpselt seda põhjust, mille alusel sind esmalt vabamüürlusega liituma meelitati!

Seega kujutab juba kõige esimene asi, mida tulevaselt vabamüürlaselt nõutakse, eneses vasturääkivust. Esmalt värvatakse sind selle alusel ja nüüd lastakse kinnitada, et sa ei liitu sellel alusel. See kõik tundus mulle veider. Kuid edasi läks asi üha hullemaks. Pärast nõutud kinnituse andmist viidi mind tagumisse tuppa — ruumi, mida kutsutakse eestoaks — ning millest iga massoon on läbi käinud. Selles ruumis nõutakse, et sa võtaksid ära kõik riided peale aluspesu.

Piiskop Sheridan: Lugesin seda sinu raamatust. Väga veider…

Salza: Jah, see on väga veider ning läheb üha veidramaks. Sinult ei nõuta mitte ainult seda, et sa lahti riietuksid, vaid ka seda, et eemaldaksid endalt kõik sakramentaalsed esemed. Minul näiteks olid kaasas krutsifiks ja skapulaar… Kuid vähe sellest, mul paluti eemaldada isegi oma pulmasõrmus. Vastasin mõistagi, et see on miski, mida ma ei saa seda teha. Kuid mulle öeldi: “Ei, ei, ei, ära muretse sellepärast. Sulle selgitatakse kõike niipea kui sa looži jõuad.”

Kas märkate nüüd, mis siin toimub? Sind värvatakse järkjärguliselt mitme kuu vältel, mille jooksul vabamüürlust esitatakse kui kõige iidsemat ja austusväärsemat vennaskonda maailmas. Sulle näidatakse kuulsaid presidente ja kongresmene, sportlasi ja näitlejaid ning kõiki neid lugupeetud isikuid, kes on olnud vabamüürlased. Lisaks sellele võib paljudel olla ka sõprade ja perekonna hulgas vabamüürlasi, kes ootavad loožiruumis sinu sisenemist edukalt initsiatsiooniriituselt. Seega võite ette kujutada, millise surve all kutsutu viibib hetkel, mil teda järsku üllatatakse käsuga — võta kõik seljast, kaasaarvatud oma abielusõrmus! Enamik mehi lihtsalt ei ole sellisel hetkel võimelised vastu hakkama. Nad on olukorras, kus nad ei suuda tagasi pöörduda ning paratamatult jätkavad rituaaliga, nagu ka mina seda tegin. Selles probleem seisnebki.

Piiskop Sheridan: Aga sa ei seadnud seda [riitust] kahtluse alla?

Salza: Tegin seda isegi otseselt. Küsisin, et miks mul seda kõike vaja on? Mulle vastati vaid, et mulle selgitatakse kõike loožis. Sinu sõbrad ja pereliikmed ja kõik tähtsad massoonid on seda teinud ning see on lihtsalt osa rituaalist.

Riidest lahti võtmise puhul mõtlesin endamisi, et olgu, kui tegemist on vennaskonnaga, siis võib-olla see ongi lihtsalt midagi, mida vennaskondades tehakse? Seega saan sellest ehk kuidagi mööda vaadata, ning võib-olla on tegemist lihtsalt mingi veidra rituaaliga, kus sinu üle nalja heidetakse, kuigi mulle sellist muljet küll ei jäänud, aga ehk siiski. Samas abielusõrmuse ja sakramentaalide eemaldamine häiris mind küll. Nad ütlesid mulle, et mulle selgitatakse seda kui looži jõuan, ja nii ka juhtus. Rituaali kohaselt “ei tohi looži tuua midagi ründe- ega kaitseotstarbelist.” Selline on rituaali nõue. Ehk siis teiste sõnadega; massoonlus ja selle rituaalid nõuavad, et sa ei võtaks kaasa midagi, mis võiks looživendasid häirida — nagu näiteks krutsifiks ja skapulaar — või midagi sellist, millega saaksid end kaitsta.

Asi on selles, et sellised vaimsed sakramentaalid kujutavad endast jumaliku armu kanaleid ja see on midagi, mis ei ole loožis teretulnud. Seega said vabamüürluse vastuolud [Kiriku ja kristlusega] alguse juba initsiatsiooniriitusest.

Piiskop Sheridan: Ja sama kehtis ka sinu abielusõrmuse puhul?

Salza: Tõsi. Mõtlesin isegi, et kas sellel võib olla mingi teoloogiline tähendus, ning ma usun, et on. Nii nagu abielusõrmus on minu ja minu abikaasa vahelise liidu sümbol, on see ka Kristuse ihu ja Kiriku vahelise liidu sümbol. Abielusõrmus on tegelikult katoliiklik sakramentaal. Ning massoonlus on fundamentaalselt Kristuse ja Tema Kiriku vastane. Seetõttu tuleb ka see Kristuse märk eemaldada.

Piiskop Sheridan: Olgu, aga liigume edasi. Oled selle rituaali läbinud ning sulle on selle kõige tähendus ära seletatud.

Salza: Jah, aga see on kõigest algus. Sest pärast seda, kui su riided on eemaldatud ja sinult eemaldatakse kõik metallesemed ja kõik muu, mida sa endaga kannad, seotakse su silmad kinni. Ning kui su silmad on seotud, siis asetatakse sulle kaela silmus. Sellel hetkel ei ole Sa isegi veel loožis — see on pelgalt rituaaliks ettevalmistamine.

Ja mida see tähendab? Silmus, nagu sulle vabamüürluses hiljem õpetatakse, kujutab sinu sidet profaanse maailmaga. Kui oled vandunud vabamüürliku vande — millest räägime peatselt – silmus eemaldatakse. Seega väidab vabamüürlus, et seni, kuni sa ei ole vabamüürluse müsteeriumitesse pühendatud, oled sa profaan; ehk teiste sõnadega, sa ei ole valgustunud. Kuigi sind on ristitud Jeesuse Kristuse valgusesse, oled sa vabamüürlikust vaatekohast vaimse ja müstilise teadmatuse seisundis. See on silmuse vaimne tähendus. Sedasama kujutab endast ka silmakate — see tähistab viibimist vaimse pimeduse seisundis.

Miks ma seda väidan? Aga sellepärast, et vabamüürlus täpselt seda kinnitab. Kui sind on eestoast välja saadetud, palutakse sul kolm korda koputada uksele ja küsida sisenemiseks luba. Sinu diakon — st. isik, kes sinust kinni hoiab seni, kuni sa midagi ei näe — ütleb: “See on hr. John Salza, kes on kaua viibinud pimeduses ning soovib nüüd ellu astuda.” Sellisena kõlab sõna-sõnaline tsitaat rituaalist.

Seal seistes mõtlesin endamisi, et imelik, kuigi minu silmad on olnud seotud vaid mõne minuti, ütles see härrasmees, et olen kaua pimeduses viibinud. Mida see peaks tähendama? Ilmselgelt ei saa see viidata pelgalt hetkel toimuva füüsilisele küljele; see peab viitama minu vaimsele seisundile ja sellele, et olen olnud kaua pimeduses. Kuigi olen katoliiklane ja seega osa Kristuse Müstilisest Ihust [st. Katoliku Kirikust], väidab vabamüürlus, et olen viibinud pimeduses seni, kuni minust on saanud vabamüürlane.

Sellel hetkel avatakse looži uks, järgneb luba siseneda ja sind juhatatakse looži. Pidage jällegi meeles, et see juhtub iga vabamüürlasega, kes initsiatsiooniriituse läbib. Esimene asi, mida sa looži sisenedes koged, on terava eseme ots, mis surutakse vastu sinu paljastatud rinda. Kõik see toimub vendade massoonide juuresolekul ning loob koheselt atmosfääri, mis viitab, et tegemist on vägagi tõsise ettevõtmisega. Sulle öeldakse, et nii nagu sulle rindu surutud tera on ihu piinamise instrumendiks, peaks meenutus sellest mõjuma piinana sinu südametunnistusele, kui peaksid kunagi vabamüürluse saladusi õigusvastaselt paljastama.

Ma tsiteerin rituaali sõna-sõnalt. Tegelikult on need sündmused endiselt minu mällu sööbinud, ja kuigi ma ei ole neist aastaid rääkinud, mäletan neid siiski. Mida see kõik tähendab? See tähendab, et vabamüürluse näol on tegemist salaühinguga, kus paljastatakse salajasi müsteeriumeid, mida ei ole lubatud profaansele maailmale avaldada. See peegeldub ka viisis, kuidas vabamüürlasi looži vastu võetakse.

Ent mis toimub pärast võrdlemisi šokeerivat vastuvõtmist? Selle mõistmiseks on vaja ennast esmalt asetada selle inimese olukorda, keda sellisel kombel kinnisilmi vastu võetakse. See kogemus on isegi valulik. Seejärel laseb austusväärne loožimeister — see on looži eesistuva ametniku tiitel, kellel lasub peamine vastutus riituste läbiviimisel — sul maha põlvitada, asetades oma vasaku käe sinu pea peale ning küsib: “Kellesse sa usud?”

Tuletan siinkohal meelde, et vabamüürlusega liitumise ainsaks tingimuseks on uskumine jumalusse. Vabamüürlane ei pea uskuma Kolmainsust, ei pea uskuma taeva ja maa või Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumalat, tuleb lihtsalt uskuda umbmäärast jumalust, ülimat olendit või kedagi/midagi endast kõrgemat. Seetõttu kasutataksegi vabamüürluses mõistet “jumalus”.

Piiskop Sheridan: Kas vabamüürlus edendab seda, mida me tunneme “deismi” nime all?

Salza: Selles peituvadki vabamüürluse juured ja keskse tähtsusega probleem, mida katoliiklased peavad mõistma. Asi on selles, et kui loožimeister palub sul tunnistada oma usku, ei oma mingisugust tähtsust millisesse jumalasse sa usud. Võid öelda, et usud Suurde Pöidlasse või Brahmasse, Višnusse, Šivasse, ükskõik kellesse.

Ükskõik millist usku sa ka ei tunnistaks, peab austusväärne loožimeister seejärel vabamüürliku rituaali kohaselt ütlema: “Sinu usk on Jumalas, sinu usul on kindel põhi. ” Seejärel ütleb ta: “Tõuse, järgne oma diakonile ja ära karda ohtu.” Selle formulatsiooniga võtab vabamüürlus tegelikult teoloogilise seisukoha, mis väidab, et ükskõik millisesse jumalasse sa usud, usud sa tõelisse Jumalasse ja sinu usk on hästi põhjendatud.

Piiskop Sheridan: Seega, ükskõik milline see jumal ka ei oleks, on see tõeline jumal?

Salza: Just.

Piiskop Sheridan: Kas meil on seega tegemist kerge relativismi ilminguga?

Salza: Täpselt nii. See on vastuolus kogu katoliikliku traditsiooniga, kuna Kirik õpetab, et on ainult üks tõeline Jumal ning palju valejumalaid.

Leiame selle kohta kinnitust pühakirjast. Taavet ütleb Lauluraamatus, et kõik paganate jumalad on kuradid ning püha Paulus väljendab sisuliselt sama korintlaste 1. kirja 10. peatükis, öeldes, et uskmatud ei kummarda Jumalat ega ei ohverda Jumalale vaid deemonitele. See on objektiivselt tõene. Kuid massoonlus väidab vastupidist, kinnitades, et inimene usub objektiivselt õigesse Jumalasse ning tema usk on hästi põhjendatud ka siis, kui tegemist on valejumalaga. Ja siinkohal on Kirik sekkunud.

Kirik teab neid õpetusi, on neid uurinud ning ütleb, et vabamüürluse väide ei ole vastuolus mitte üksnes ilmutusega, vaid ka terve mõistusega. Sest kui kahel massoonil on Jumala osas erinevad ja kokkusobimatud vaated ning vaid üks nendest vaadetest on tõene, siis peab teine olema paratamatult vale.

Piiskop Sheridan: Arusaadav.

Salza: Kui vabamüürlus väidab, et kaks teineteist välistavat vaadet on mõlemad tõesed, siis tähendab see juba mõistuse ja objektiivse tõe kui sellise eitamist. Ning see vaade eristabki vabamüürlust [Kirikust]. Üks vabamüürluse eesmärkidest on panna oma liikmeid uskuma, et objektiivset tõde ei eksisteeri ning see, mida sa subjektiivselt usud, on tõene.

Piiskop Sheridan: Aga John, mida näed Sina vabamüürluse lõppeesmärgina? Kuigi me räägime siin millestki, mis ei väida end olevat religioon, on see nähtus ometi miskit, millel on olemas religiooni tunnused ning ainuüksi juba see muudaks selle katoliiklusega kokkusobimatuks. Sa ei saa samaaegselt olla katoliiklane ja tunnistada mõnda muud religiooni. Mis sa arvad, mida vabamüürlus oma lõppeesmärgina taotleb?

Salza: Ma ei näe vabamüürluse lõppeesmärgina muud, kui hingede päästmise takistamist. See on liikumine, mille eesmärgiks on meelitada mehi eemale Kristusest ja suunata neid tegema kuradi tööd. Kui te küsite minult vabamüürluse lõppeesmärgi kohta, siis ei saa ma siin näha muud võimalust. Kristus tuli meid päästma, Tema on ainus Lunastaja. Ja kui mõni institutsioon väidab, et Kristus ei ole tee ja tõde ja elu, ning et Isa juurde on võimalik minna mõnda muud teed pidi, kuigi Kristus ütles, et Tema on ainus tee, tõde ja elu ning ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui Tema kaudu, siis see tähendab, et vabamüürlus võitleb Kiriku ja Kristuse tahte vastu päästa inimeste hingi.

Piiskop Sheridan: John, luba mul esitada küsimus, mida mõned meie kuulajad selles punktis kindlasti nii endalt kui teistelt küsivad. Ma tean, et seda tehes etendan ma teatud mõttes “kuradi advokaati”, aga küsimus ise on järgmine… Näiteks judaism ei tunnistaks usku Jeesusesse Kristusesse kui maailma ainsasse lunastajasse, kuid me ei väidaks ometi, et sellest tulenevalt on judaismi eesmärgiks paratamatult inimeste eemalejuhtimine lunastusest. Me räägime erinevatest uskudest, mis põhinevad samal tõelisel Jumalal, kristlased ja juudid kummardaksid ühte tõelist Jumalat, kuid kuidas sinu arvates vabamüürlus erineb lihtsalt mõnest muust mittekristlikust religioonist? Mulle tundub, et sa defineerid seda rangelt antikristliku ja antikatoliiklikuna?

Salza: Tõsi, kuid mind huvitab see, mis on objektiivselt tõene. Kui Kristus ja Kirik on objektiivselt ainus tee lunastusele, siis see, mida vabamüürlus väidab, on objektiivselt vale. See on paratamatu järeldus.

Ma ei tea kas mehed, kes neid rituaale teostavad, soovivad kedagi lunastusest eemale juhtida tahtlikult või mitte. Ma ei ole võimeline hindama üksikute massoonide või nende rituaalide autorite subjektiivseid eesmärke. Kuid ma saan hinnata vabamüürlikke rituaale ning katoliiklasena on mul õigus ja kohustus neid hinnata Kiriku õpetuse valguses. Ning minu järeldus on, et kuna vabamüürlikud rituaalid on vastuolus Kiriku tõdedega, siis on nende rituaalide eesmärk töötada vastu Kristuse lunastusplaanile.

Piiskop Sheridan: Tänan Sind selle selgituse eest. Sa ütled lihtsalt, et see on see, mis objektiivselt toimub. Sa ei ürita ühegi iga konkreetse vabamüürlase südamesse vaadata.

Salza: Täpselt nii.

Piiskop Sheridan: See on ilmselt õigustatud märkus. Aga John, kui kaua sa olid vabamüürlusega seotud, enne kui otsustasid lahkuda?

Salza: Uskuge või mitte, aga olin liige kolm pikka aastat. Kuigi minus olid kõik need kahtlused, millest rääkisin, jätkasin siiski, ning ma mitte ainult ei jätkanud, Teie Ekstsellents, vaid omandasin tõelise vilumuse vabamüürlikes rituaalides. Järgnevalt sooviksingi mõtiskleda selle üle, miks ma sedasi toimisin.

Usun, et selle taga oli soov leida põhjusi loožiliikmena jätkamiseks, et õigustada sedasi oma valikut ise-enda silmis. Tahtsin [vabamüürlust] läbi ja lõhki tundma õppida, kuid võib-olla oli see ka Püha Vaimu arm, mis suunas mind teele, võimaldamaks oma vigu põhjalikumalt mõista. Ma lihtsalt pidin leidma oma sisemistele kahtlustele õpetusliku põhjenduse. Usun, et see oli sedasi ettemääratud, sest olles vabamüürlikud rituaalid peensusteni läbi uurinud, ning teades vabamüürlusest enam, kui enamus vabamüürlasi, olen nüüd võimeline nende olemust mõistma justnimelt sellepärast, et üritasin toona sellise põhjalikkusega nendesse süveneda.

Viimaks volitas suurloož mind vabamüürlikke rituaale õpetama ja juhatama. Minust sai rituaalide asjatundja, ning ma arvan, et see oli jumalik ettehooldus, mis võimaldas mul selle läbi näha, miks vabamüürlus ja kristlik usk on lepitamatud.

Piiskop Sheridan: Järgmisena küsin ma vist midagi, mida sul on keelatud avaldada, kuid kas võiksid rääkida sellest, mis toimus loožides lisaks nimetatud initsiatsiooniriitustele? Kas kõik loožis aset leidvad üritused omavad sellist kvaasireligioosset iseloomu?

Salza: Ei, väljaspool rituaale üldsegi mitte. Mäletatavasti loožides religiooni ja poliitika üle ei arutata. Need on kaks kirjutamata reeglit.

Kui looži peamine eesmärk on massoonide kasvatamine ning ainus viis selleks on rituaalide läbiviimine ja vannete andmine, siis väljaspool põhitegevust tegeleb koosolek näiteks sellega, kuidas koguda raha mõne stipendiumi või kindla heategevuse jaoks või siis sellega, kuidas tasuda kommunaalmakseid ja pügada muru ning muude argiste asjadega. Samuti seltskonnaürituste korraldamisega. Kuid see, mis jääb väljapoole rituaale, ei ole siiski vabamüürliku looži põhieesmärk, milleks on meeste vormimine massoonideks.

Piiskop Sheridan: Ja sina omandasid vabamüürluse 32. astme?

Salza: Tõsi. Võin lühidalt selgitada, kuidas see toimub.

Vabamüürluses on kolm peamist astet. See on põhimõte, mis kehtib loožides üle maailma. Nendeks astmeteks on sisenenud õpilasmüürlane, vennasmüürlane ja meistermüürlane.

Massoonid väidavad, et meistermüürlase aste on vabamüürluse kõrgeimaks astmeks. Kuigi meistermüürlane ei ole hierarhiliselt kõrgeim tase, loetakse seda kõrgeimaks, kuna see on aste, kus massoonidele avatakse vabamüürluse keskne müsteerium, milleks on usk ülestõusmisesse heaks vabamüürlaseks olemise kaudu. Vabamüürluse kõrgemad astmed, mis meistermüürlase astmele järgnevad, on valikulised, olles lihtsalt täienduseks esimesele kolmele astmele. Sellepärast nimetatakse kahte organit, kuhu vabamüürlane pärast kolmandat astet tõusta võib, ka lisaorganisatsioonideks. Need institutsioonid kannavad vastavalt Yorki- ja Šoti riituse nime. Vabamüürlane ei ole kohustatud Yorki või Šoti riitusega liituma, kuid soovi korral võib ta seda teha.

Pärast kolmanda astme omandamist otsustasin liituda Šoti riitusega, millel liikusin 4ndalt, kuni 32. astmeni. Sealt edasi liigutakse astmele, mida nimetatakse “Shriners”. Enamik inimesi on shriner’itega tuttavad – need on needsamad härraseid, kes kannavad punaseid fesse, korraldavad tsirkuseparaade ja muud sellist. Kõik shriner’id on vabamüürlased. Shrineritelt nõutakse, et nad oleksid vabamüürlased ja reeglina kõrge astmega vabamüürlased. Kõik massoonid ei ole shriner’id, kuid kõik shriner’id on massoonid. See oli ühtlasi tasemeks, milleni ma tõusin.

Piiskop Sheridan: Kas vande andmine oli osa sinu initsiatsiooniriitusest?

Salza: Jah. Tegelikult nõuab igasse vabamüürluse astmesse pühitsemine vande andmist. Rituaali kohaselt on vanne see, mis teeb mehest vabamüürlase. Pärast usutunnistuse andmist – usutunnistuse, mille puhul tseremooniameister kinnitab, et äsja lausutud usutunnistus esindab usku jumalasse ilma, et oleks vahet millisesse jumalasse vabamüürlane väitis end uskuvat – talutatakse teda loožis ringi, silmad kinniseotuna, silmus ümber kaela. Sedasi viiakse initsiatsiooniriitusest osasaaja looži kolme peamise ametniku juurde.

Olles istet võtnud, küsivad loožiülemad initsieeritavalt korduvalt, kas ta teeb seda kõike “vaba tahte ja nõusolekuga.” Küsimusele: “Kas sa teed seda oma vabast tahtest ja oma nõusolekuga?”, tuleb vastata jaatavalt. See rituaal on osa tervikust, mille eesmärgiks on sisendada rituaalist osavõtjale, et kõik, mis temaga sünnib, toimub tema enda tahte kohaselt.

Rituaalides rakendatakse arvukalt psühholoogilisi võtteid, mõjutamaks liiget edasi liikuma ja jätkama. Pärast küsitlusi viiakse pühendusriitusest osasaaja altari juurde, mis igas vabamüürlikus loožis asub keset saali. Kuigi vabamüürlust serveeritakse vennaskonnana, asub iga vabamüürliku looži keskmes altar, täpsemalt ohvrialtar, sest see on kohaks, kus mehel palutakse vande vandumise käigus ohverdada oma eelnev religioosne elu vabamüürluse religiooni nimel.

Initsiatsiooniriitusest osavõtja põlvitab altari ees — siinkohal muutub riitus taas kord segadust tekitavaks. Vabamüürluses on mõningaid kristlikke elemente, samuti judaistlikke ja islamistlikke elemente, tegelikult on selles midagi igaühe jaoks, mis on omakorda jällegi osa mõjutamisprotsessist. Juhul kui värbamisprotsessi käigus on tehtud kindlaks, et tegemist on kristlasega, leiab initsiatsiooniriitusest osasaaja altarilt piibli – reeglina protestantliku piibli ilma mõningate raamatuteta, kuid siiski piibli. Tal palutakse asetada oma käed kindlas asendis Piiblile, et seejärel korrata austusväärse loožimeistri järel vannet.

Initsieeritavale ei anta vande sisu enne riitust teada, nagu seda tehakse näiteks riituste puhul mida kasutavad Kolumbuse Rüütlid, kus öeldakse eelnevalt, et selline on tekst, mida me tahame, et sa kordaksid. See on tegelikult vanne, mida vannutakse Jumala ees. Vanne, mille sisu hoitakse salajas, ja mida initsieeritaval tuleb austusväärse loožimeistri järel korrata. Vande sisu kohustab vabamüürlast järgima kõiki vabamüürluse õpetusi ja põhimõtteid, ning hoidma neid avalikkuse eest saladuses.

Vabamüürliku vande üheks osaks on ka enese needmine. Enese needmine on osa kõikidest vabamüürlikest vannetest, millega vande andja nõustub enese köndistamise ja surmaga, kui ta peaks eales vabamüürlikku vannet murdma.

Piiskop Sheridan: Palun räägi lähemalt vandest, mis initsiatsiooniriituse käigus antakse.

Salza:
Vannetes mainitud karistuste — olgugi, et sümboolsete — eesmärk on rõhutada, et vabamüürlane satub Jumala needuse alla niipea, kui ta peaks vabamüürluse vandeid rikkuma.

Võtame näiteks needuse, mille vabamüürlane endale õpilasmüürlase riitusel asetab. See seisneb selles, et reeglite rikkumise korral tunnistab vabamüürlane, et on väärt seda, et tema kõri läbi lõigataks ja ta keel juurtpidi välja tõmmataks ning sügavale merepõhja liiva alla maetaks. Vennasmüürlase astmes vannub massoon, et tema rindkere lahti lõigataks, süda välja tõmmataks ning templi kõige kõrgemasse tippu asetataks. Meistermüürlase astmega kaasnev needusvanne näeb vande murdmise korral ette keha pooleks lõikamist, sisikonna välja rebimist ja tuhastamist ning tuha puistamist nelja tuule poole.

Ka vabamüürluse ülejäänud astmed nõuavad õõvastavaid vandeid. Aga nagu te teate, on sellised eneseneedmised Jumala silmis rüvedus. Sa vannud, et sa vääriksid kohutavat surma, kui peaksid kunagi vabamüürluse põhimõtteid rikkuma.

Oma uurimistöö ja mõtiskluste põhjal olen raamatus kirjutanud, et minu hinnangul on tegemist lepinguvannetega. Nagu katoliiklased pühakirja ja traditsiooni põhjal teavad, sõlmitakse leping verega – nii Vanas Testamendis kui Uues Testamendis, kus uus leping pakutakse Kristuse veres ja sõlmitakse Kristuse vere valamisega. Seega pakub massoon altari juures eneseneedmise läbi oma verd sümboolse ohvriannina, sümboliseerimaks oma lepingulist osadust vabamüürluses. Samas ei saa aga keegi olla samaaegselt osaduses Kristuse ja vabamüürlusega, kuna Jumal austab vaid üht lepingut.

Seda kinnitab ka rituaal ise, sest peale seda, kui massoon vannub vande ja asetab endale needuse, pärast seda, kui ta on sümboolselt altari juures oma lepinguverd pakkunud, kandes samal ajal veel silmust kaelas, ütleb meistermüürlane oma diakonile: “Eemaldage silmus, eemaldage vedamisköis meie venna ümbert, sest ta on nüüd meiega seotud tugevama sideme läbi.” Kui lepinguvanne on antud, kutsutakse profaani esimest korda “vennaks”. Ta on nüüdsest vabamüürlusega lepingulises osaduses ning tema side profaanse maailmaga [mida sümboliseeris silmus] on eemaldatud. Ta ei ole enam seotud profaanse maailmaga ega oma eelmise religiooniga, olles nüüdsest lepingulises osaduses vabamüürliku religiooniga.

Piiskop Sheridan: Need õudsed tegevused või tagajärjed, millest sa rääkisid. . . [need on] vabamüürluse põhimõtete avaldamise tagajärjed?

Salza: Jah, õpetuste. Sa ei tohiks kunagi… tähendab sul on lepinguline kohustus neid rituaale mitte avaldada.

Piiskop Sheridan: Seega on asi rituaalides. Ma mõtlesin veel, et kas massoonidel on ka mingi põhimõtete loetelu? Kas me saaksime lisaks sellele, mida sa juba rääkinud oled, vabamüürluse õpetusi kuidagi kokku võtta?

Salza: Jah. Vabamüürlastel on miskit, mida nimetatakse “tähisteks”, mis kujutavad endast vabamüürluse suulist pärandit. Sinna hulka kuulub nõue uskuda jumalusse ja igavesse elusse, nõue uskuda, et Jumalale saab olla meelepärane läbi tegude, mitte armu kaudu… arusaam, et erinevad riituse osad sümboliseerivad tõdesid – moraalitõdesid ja vaimseid tõdesid.

On palju sellist, mida saab lugeda vabamüürluse alusprintsiipide hulka. Nende hulka kuulub ka põhimõte, et ma ei tohiks sulle seda kõike praegu avaldada, kuna andsin vabamüürlasliku vande seda mitte teha. Kuid kuna Kiriku moraaliteoloogia õpetab meile, et valevanne ei kohusta, ei ole mingisuguseid piirangud, mis takistaksid mul olemast avameelne. Samas soovib vabamüürlus oma ridades toimuvat saladuses hoida, kuna niimoodi saavad nad jätkata oma tegevuse põlistamist. Kui liikmed saaksid vabalt rääkida, mis loožis tegelikult toimub, siis oleksid inimesed toimuvast teadlikud ja vastuseis vabamüürlusele eeldatavasti ka suurem.

Piiskop Sheridan: Üks paljudest asjadest, mis mind hämmastab, on see, et suur osa katoliiklastest mehi, või ehk isegi teistesse kristlikesse denominatsioonidesse [ja] judaistlikusse religiooni kuuluvaid mehi ei näe vabamüürluse olemust läbi nagu sina seda tegid. Ütlesid, et sul võttis kolm aastat vabamüürlaste ridadest lahkumiseks. Kas selleks oli mõni konkreetne ajend?

Salza: Jah, selleks oli üks doktrinaalne küsimus. Kõik, mida ma kirjeldanud olen, oli problemaatiline, kuid viimaseks piisaks sai see, mis leidis aset kolmandas astmes ning mille üle ma ka pikemalt arutlenud olen. Me ei rääkinud sellest täpsemalt, aga sisuliselt õpetab kolmas aste vabamüürlikku usku ihu ülestõusmisesse ja hinge surematusesse. See on miski, mida kantakse edasi näitemängu läbi, milles vabamüürlasest kandidaadil tuleb osaleda, et etendada tegelaskuju nimega Hiram Abif. Väidetavalt on Hiram Abif kuningas Saalomoni templi ehitaja — see on tegelikult ka pühakirjas ära mainitud —, kuid esitatav näitemäng ise kujutab endast läbinisti vabamüürlikku leiutist. Seda tunnistavad ka massoonid ise, kinnitades, et tseremoonia eesmärgiks on õpetada vabamüürlikku ülestõusmisusku.

Kui võtta kogu lugu lühidalt kokku, siis tapetakse kandidaat näitemängu käigus sümboolselt ära, lüüakse jalust maha ja topitakse vendade poolt kotti, tema eest palvetatakse ja ta tõuseb üles. Ja rituaalse ülestõusmise kohta väidetakse, et see annab tunnistust vabamüürlaste usust ihu ülestõusmisesse ja hinge surematusesse.

See oli koht, kus ma viimaks ütlesin, et ma ei saa enam vabamüürlasena jätkata, kuna see on vastuolus minu usuga. Kui vaid Kristuses on ülestõusmine ja elu, kuid vabamüürlane ei pea Jeesusesse Kristusesse uskuma, siis vabamüürlik ülestõusmisõpetus on hereetiline. See on kristlusega täielikult vastuolus ja ma ei saa sellest enam osa saada.

Piiskop Sheridan: Kas väidad seega, et vabamüürlased tegelikult usuvad hinge surematusesse ja keha ülestõusmisesse, kuid ei seo seda usku Jeesuse Kristusega?

Salza: Täpselt nii. Oma uuringute põhjal usun ma mitte üksnes seda, et vabamüürlased ei seo ülestõusmist Kristusega, vaid ka seda, et kirjeldatud tseremoonia kujutab endast Kristuse mõnitust. Rituaalis mõrvatakse Hiram Abif väljaspool linnaväravaid, täpselt nagu meie Issand; Hiram Abif maeti väidetavalt mäe otsa, Moria mäest vasakule jääva mäe tippu; see kujutab endast Kolgata pilget.

Viimaks, enne kui kandidaat üles tõuseb, kogunevad massoonid tema ümber ning ütlevad kummalise lause: “Oo jumal, kas pole päästet lese pojale?” Seda öeldakse rituaali osas, mida nimetatakse suursuguse appikarje märgiks. Ning pärast aastatepikkust uurimist ja mõtisklemist olen ma jõudnud järeldusele, et nad küsivad, kes on lesk? See on Jumalaema. Kes on poeg? Meie Issand Jeesus Kristus. Vabamüürlus küsib: “Kas pole päästet lese pojale?”

Seega, ei ole see mitte ainult Kristusega seotud, vaid tegemist on Kristuse pilkamisega. Vabamüürlus ei usu, et Jeesus Kristus on tee ja tõde ja elu. Seega massoonidel pilkab ülestõusmistseremoonia katoliiklikku ülestõusmisusku, mille kohaselt ülestõusmine toimub läbi usu Jeesusesse Kristusesse.

Piiskop Sheridan: John, nagu sa ennist mainisid, tekkis sul tundmus, et koos astumisega vabamüürlusesse ütlesid sa vähemalt sümboolselt lahti oma usust niipea, kui sul paluti eemaldada välised sümbolid, mis olid sinu usu väljenduseks. Seega tundub, et kuigi sa olid vabamüürlaseks saades katoliiklane, siis see osa sinu elust tuli kõrvale jätta.

Salza: Täpselt nii. Ning vabamüürlusele vande andmine kujutab endast mitte üksnes subjektiivselt, vaid ka objektiivselt [katoliiklikust/kristlikust] usust taganemist. Sa ütled vandega lahti sellest, millega looži sisenesid ning sa sümboliseerisid seda eemaldades oma krutsifiksi, skapulaari ja abielusõrmuse ning tõotad eneseneeduse all olles järgida vabamüürluse põhimõtteid ja õpetusi, mis on vastuolus Kirikuga.

Piiskop Sheridan: Ma pean tunnistama, et kuni viimase ajani ei olnud ma isegi vabamüürluse päritolu osas kindel, kuna esimene asi mis vabamüürlastele mõeldes pähe turgatab on müürsepad. Ehk oleksid nõus meie kuulajatele pisut vabamüürluse päritolust rääkima?

Salza: Vabamüürlased väidavad, et nende algupära ulatub tagasi keskaega, kui olid olemas nn. “tegutsevad müürsepad”, kes ehitasid võimsaid katedraale terves Euroopas. Kuna tegemist oli väga oskuslike käsitöölistega, kes olid sõltumatud fikseeritud lepingutest, kutsuti neid “vabadeks” müürseppadeks. Vabamüürliku traditsiooni kohaselt olid müürseppadel omad ametisaladused — uskumatud teadmised, mis võimaldasid rajada hämmastavaid ehitisi.

Kuid aja jooksul hakkasid müürsepad endi hulka võtma ka mehi teistest eluvaldkondadest – sh. pankureid, juriste, raamatupidajaid, arste, filosoofe, jmt. Sedasi toimus järk-järguline üleminek “tegutsevast” massoonlusest, mis moodustub meestest, kes ehitavad füüsilisi struktuure, spekulatiivsele vabamüürlusele — kus sihiks on ehitada vaimseid struktuure – ehk teise sõnaga hingi.

Ning massoonlus teeb seda tänapäeval kasutades oma sümbolitena “tegutseva vabamüürluse” vanu töövahendeid – nurgikut, loodi, nöörloodi, kellut. Tänapäeval kasutatakse vabamüürluse vanu tööriistu vaimsete tõdede edastamiseks. Vabamüürlased usuvad, et ametlik üleminek [“tegutsevalt” “spekulatiivsele” vabamüürlusele] toimus 24. juunil 1717. aastal, valgustusajastu keskel, kui neli Inglismaa looži moodustasid Inglismaa Suurlooži. See oli ajajärk, mida iseloomustas liikumine kirikliku autoriteedi vastu ja jumaliku ilmutuse hülgamiseks, ning tõe otsimiseks üksnes looduse ja mõistuse põhjal. Massoonlikud rituaalid on sellest vaimsusest läbi imbunud. Vaimne muutus, mis valgustusajal aset leidis, annab otseselt tunnistust vabamüürlikust filosoofiast, mille kohaselt on võimalik pelgalt mõistuse kaudu avastada mitte üksnes tõde Jumala kohta, vaid ka leida lunastust.

Piiskop Sheridan: Mitmed Ameerika Ühendriikide asutajad olid massoonid, kas pole? Nad olid ühtaegu nii deistid, kui massoonid…

Salza: Tõsi. On olemas pilte esimesest presidendist, George Washington’ist, vabamüürlikus riietuses. Ka mitmed teised presidendid ja kongresmenid olid massoonid, seega jah, see väide on ajalooliselt tõene.

Piiskop Sheridan: Kuna tegemist oli valgustusaja ja Prantsuse revolutsiooni perioodiga olid need mõjutused mõistagi tuntavad ka Ameerikas. Väga huvitav oleks teada, mis oli nende meeste vabamüürlusega liitumise põhjuseks. Mul ei ole soovi Ameerika Ühendriikide asutajaid laimata, kuid ma leian, et oluline on selgelt ära mainida, et Kirik ütles juba eelmises, 1917. aasta Kanoonilise Õiguse Koodeksis otsesõnu välja, et katoliiklased ei tohi vabamüürlaste hulka kuuluda. Kui Kanoonilise Õiguse Koodeksit 1983. aastal uuendati, ei mainita selles enam vabamüürlust, kuid viidatakse ühingu[te]le, mis on katoliku usu või Katoliku Kiriku suhtes vaenulikud. Kuid selle muudatuse kohta väljastati ka selgitus – minu mäletamist mööda usu doktriini kongregatsiooni poolt – kus öeldi, et tegelikult ei ole midagi muutunud.

Salza: Teil on õigus. [massoonide] vabandus on, et kanooniline õigus on muutunud, kuna uus koodeks ei maini vabamüürlasi, ega [vabamüürlaste] Kirikust väljaheitmist. Kuid tegelikult muudeti seadust mitte selleks, et eemaldada keeld vabamüürluse suhtes, vaid selleks, et laiendada keeldu ka teistele gruppidele. Seda selle tõttu, et lisaks vabamüürlastele on veel palju teisigi Kiriku vastaseid organisatsioone.

Seega oli koodeksi eesmärgiks laiendada seaduse rakendusala, et see hõlmaks ükskõik millist ühingut, mille tegevus on suunatud Kiriku vastu. Ma usun, et sellepärast ütles toonane kardinal Ratzinger, praegune paavst, Püha Isa Benedictus XVI Vatikani Püha Usu Doktriini Kongregatsiooni poolt koostatud kanoonilise õiguse jõustumise eelõhtul… et uue koodeksi võimalike väärtõlgenduste välistamiseks kinnitame me veelkord Kiriku õpetust. Ma viitasin sellele, et see oli toimetuslik kriteerium seaduse laiendamiseks, kuid Kiriku vastuseis vabamüürlusele ja vabamüürlikele ühendustele on jäänud muutumatuks.

Pärast seda teadustas usu doktriini kongregatsioon, et kõik massoonlike ühenduste liikmed on surmapatu seisundis ega tohi seetõttu võtta vastu armulaua sakramenti. Üksnes harva läheb kongergatsioon nii kaugele, et väidab ühemõtteliselt, et katoliiklastest vabamüürlased on objektiivselt surmapatu seisundis. Tegemist peab olema surmapatuga, kuna ainsad katoliiklased, kellel on keelatud armulauast osa saamine on katoliiklased, kes viibivad surmapatu seisundis. Selline on Kiriku õpetus alati olnud ja see ei saa kunagi muutuda.

Piiskop Sheridan: John, ma eeldan, et oled läbi oma kogemuste ja avalike esinemiste kohtunud paljude katoliiklastest massoonidega. Kas nad üritavad Sulle ka vastu vaielda ning väita, et vabamüürlus ei ole katoliiklusega vastuolus?

Salza: Jah. Kuid paraku ammendub nende argument väites, et vabamüürluse näol ei ole tegemist religiooniga ja sellest tulenevalt on kõik minu religioonist tulenevad argumendid ebakohased. See ongi tegelikult ainus argument, mis vabamüürlasel pakkuda on. Kuid minu vastuväide on, et see ei ole isegi oluline, milleks me vabamüürlust nimetame. Kui te soovite vabamüürlust nimetada vennaskonnaks, siis olen sellega meeleldi nõus. Nimetame seda siis edasise arutelu huvides vennaskonnaks, kuigi ma võin näidata, et tegemist on religiooniga, sest sellel on kõik religioonile omased tunnused. Tõsiasi on aga see, et vabamüürlus võtab teoloogilise seisukoha niipea, kui tunnistab usku Elavasse Jumalasse ka nende puhul, kes ei usu Püha Kolmainu Jumalat.

Vabamüürlus väidab, et ihu ülestõusmine ja hinge surematus on võimalikud ilma usuta Kristusesse. Need on teoloogilised seisukohad ja seega ei oma tähtsust, kas tegemist on religiooni või vennaskonna või korporatsiooniga. Lõpptulemus on ikkagi, et vabamüürlus on vastuolus Kiriku tõdedega ja tõdedega, mida Kristus on avaldanud.

Piiskop Sheridan: Ja juhul, kui sa tood esile usudoktriini kongregatsiooni ühemõttelise seisukoha vabamüürlusest, siis kas sellel on mingisugune mõju nendele meestele, kellega sa kohtunud oled?

Salza: Mõnedele küll. Mul on hea meel tõdeda, et kõik mehed, kes minu kaudu vabamüürlusesse astusid, on tänaseks vabamüürlaste ridadest lahkunud. Samas pean kurbusega nentima, et kõik need, kes mind sinna värbasid, on endiselt liikmed. Vabanemine on armu müsteerium, ning me jätkame palvetamist nende eest, kes endiselt vabamüürluse võimuses viibivad.

Seetõttu pean sellistes saadetes osalemist väga oluliseks. Inimesi tuleb harida selle kohta, mida vabamüürlus tegelikult, objektiivselt õpetab. Selle teemaga kaasneb palju emotsioone ja vääritimõistmist, ent kui suudame selgeks teha, mida vabamüürlus õpetab ja võrrelda vabamüürluse doktriine Kiriku õpetusega, siis ilmneb üheselt, et Kiriku ja vabamüürluse vastuolu on vaieldamatu.

Piiskop Sheridan: Ma spekuleerin, ja kahtlemata tead sa antud teemast minust rohkem, kuid mul on tunne, et paljudel vabamüürlaseks saanud katoliiklastel võib olla pereliikmeid ja sõpru, kes muretsevad nende vabamüürlaseks olemise pärast. Oskad sa anda neile pisut hingekarjase nõu, kuidas sellises olukorras mehi oleks kõige tõhusam tagasi kaine mõistuse juurde tuua?

Salza:
Muidugi. Arvan, et alustada tuleks lihtsalt inimeste harimisest. Võin siinkohal rääkida suurepärase loo sellest, kui edukad me selles ettevõtmises olla võime. Kõnelesin alles hiljuti ühes osariigis poolteist tundi vabamüürlusest. Üks härrasmees, kes oli olnud 25 aastat oma elust massoon, tuli mind kuulama. Tegemist oli väga haritud mehega, staažika massooniga, Vietnami sõja veteraniga, kes oli muuhulgas tuntud mees ärimaailmas. Väidetavasti tuli ta tollel õhtul kohale üksnes selleks, et minuga antud teemal väidelda.

Pärast seda, kui selgitasin mida õpetab loož ja mida õpetab kirik… pärast seda, kui ma olin seda poolteist tundi teinud, tõusis see härrasmees püsti ja ütles pisarsilmil: “Ma ütlen vabamüürlusest lahti.” Ta tegi seda avalikult kõigi juuresolekul, kuigi ei pidanud seda tegema. Ning see ütleb mulle, et harimistöö, mida saavad teha ka teised peale minu, valgustab kõiki neid, kes on küll tõest kõrvale kaldunud, kuid kes tõesti tahavad tõde teada saada.

Need on teadmised, mis võivad hakata südametunnistust piinama. See on tegelikult väga lihtne. Niipea kui ütlesin talle, et vabamüürlus väidab, et ka nende usk on Jumalas, kes Kristust eitavad, avastas ta tõe, mille läbi suhestuda, et võimaldada Jumalal oma südant pöörata.

Ent see on protsess, mis peab alguse saama mõistusest. Kui suudame oma mõistust arendada, siis hakkab Jumal oma armu kaudu ka meie tahet pöörama, kuid me peame alustama inimeste harimisest ja õpetama, mida massoonlikes loožides täpsemalt õpetatakse – see on võtmetähtsusega küsimus.

Piiskop Sheridan: John, ega sul ei ole aeg-ajalt tunnet, et oled pandud etendama üksiku prohveti rolli? Mina näiteks ei ole kuulnud kellestki teisest, kes seda sõnumit levitaks. Oled sa ainus?

Salza: Arvan, et olen ainus katoliiklane, kes on liitunud vabamüürlusega ja kes pärast loožist lahkumist sellest räägib. Kuid ma ei ole täiesti kindel. Samas tegelevad antud küsimusega paljud protestandid. Kuigi nad eksivad sageli usudoktriini küsimustes, teevad protestantlikud kirikuõpetajad ometi head tööd ning olid isegi minule abiks, kui ma selle küsimusega heitlesin. Kuid mis puudutab vabamüürlust ja Katoliku usku, siis ma usun, et olen ainus.

Piiskop Sheridan: Ning lisaks oma raamatutele ja veebilehele, oled sa esinenud ka EWTN kanalis, kui ma ei eksi?

Salza: Jah, mitmeid kordi. Olen seda teinud selleks, et rääkida vabamüürlusest aga ka teistel apologeetilistel teemadel. Tegelikult sai minu esimene saade vabamüürlusest sedavõrd hea vastuvõtu osaliseks, et olin sunnitud tegema veel jätkusaate. Inimesed helistasid ja kirjutasid. Nad olid rabatud, kui kuulsid, mida vabamüürlikud õpetused endast kujutavad. Võtsin siis vabamüürliku rituaaliraamatu võtteplatsile kaasa ja näitasin: “Siin see on.” Kuna me ei suutnud ühe tunniga piisavalt materjali käsitleda, tegime sellest veel ühe saate. Tõde kõneleb iseenda eest, aga me peame seda levitama.

Piiskop Sheridan: Ka mina olen hämmeldunud. Ja ma tänan sind, et leidsid meie jaoks aega, et vabamüürlusest rääkida. Nüüd kus me hakkame otsi kokku tõmbama, ning kuna sa toonitasid selle kõige juures hariduse osatähtsust, siis mainime veelkord ära sinu kaks raamatut vabamüürlusest ning samuti sinu veebilehe.

Salza: Meeleldi. Vabamüürlust käsitlevate raamatute pealkirjad on “Miks katoliiklased ei tohi olla vabamüürlased” ja “Vabamüürlus ilma maskita: endine liige avab looži saladused.” Mõlemad on kättesaadavad veebilehelt, www.scripturecatholic.com. Kui tohib, siis sooviksin mainida ka oma viimast raamatut “Traditsiooni piibellik alus – miks katoliiklased ei lähtu üksnes pühakirjast.” Raamatut on võimalik osta Ameerika Katoliiklike Juristide Ühingu [American Catholic Lawyers Association] kaudu, kes aitasid mul seda kirjastada. Tegemist on heategeva organisatsiooniga, mis pakub eraõiguslikku abi katoliiklastele. Lisainformatsiooni saamiseks võite alati külastada ka minu veebilehte aadressil www.scripturecatholic.com.

Piiskop Sheridan: Väga hea. John, kas on veel midagi, mida tahaksid mõne järelejäänud sekundi jooksul esile tõsta, mis jäi mainimata?

Salza: Kindlasti palvetamist. Kahtlemata tuleb meil tegeleda harimistööga, ent peame asetama oma pingutustele vundamendi palvetes. Jumalaema ütleb, et vastavalt Jumala tahtele on Roosipärja abil võimalik saavutada kõike. Sellepärast arvan minagi, et kui suurendaksime oma pingutusi nii harimise kui ka palvetamise rindel, siis suudame selle lahingu meie Issanda nimel ka võita.

Vt samal teemal:

  • Paavst Leo XIII, "Humanum Genus" (1884), paavstlik ringkiri vabmüürlusest