Riigikogu liige ja ajaloolane Jaak Valge analüüsib EKRE ja Reformierakonna erinevusi. "Tegeliku vastasseisu tuumaks on suhtumine Eesti iseseisvusesse, Eesti kodanikesse, rahvusriiki ja eesti rahvusesse. Ülejäänud poliitilised valikud tõukuvadki sellest," kirjutab Valge.
President Alar Karis on väljendanud muret, et Eestit ähvardab igav ja valikuid ahendav kaheparteisüsteem, mil teised erakonnad jäävad sekundantide rolli. Ehk leevendab seda muret teadmine, et Eesti poliitiline korraldus seda ei soosi või täpsemalt, meie proportsionaalne valimissüsteem ning mõõdukas parlamendikünnis selle isegi välistab. Küll aga on tõsi, et valimiste peamine vastasseis on Reformierakonna ja rahvuskonservatiivide vahel.
Vastasseis on kujunenud ilma Reformierakonna ja EKRE vahelise kavala kokkuleppeta, loomulikul teel. Seega need suuremad erakonnad esindavad selgelt kodanikkonna erinevaid hoiakuid, ning see ei ole ühiskonna ja Eesti poliitilise kultuuri seisukohalt kuidagi kahjulik.
Ent Eesti poliitilisele kultuurile ei tule kasuks uulitsasõim, mida esindab kõige markantsemalt Reformierakonna üks kõneisikuid Jürgen Ligi. Selle eesmärgiks võib olla just sisuliste erinevuste hägustamine.
Tegeliku vastasseisu tuumaks on suhtumine Eesti iseseisvusesse, Eesti kodanikesse, rahvusriiki ja eesti rahvusesse. Ülejäänud poliitilised valikud tõukuvadki sellest. Seejuures toetavad Ukrainat kõik Eesti erakonnad, Kremli vaadet ei edenda aga ükski, totalitarismist ollakse aga valgusaastate kaugusel. Vastupidise väitmine pole isegi poliitiline või ilukirjanduslik liialdus, vaid puhas vale.
Suhtumine Eesti iseseisvusesse ei pendelda loomulikult ühest äärmusest teise, st Reformierakond ei soovi Eesti iseotsustusõigust paugupealt hävitada, nagu ka rahvuskonservatiivid ei soovi Euroopa Liidust välja astuda või eirata kokkuleppeid rahvusvaheliste organisatsioonidega.
Küll aga näeb Reformierakond Euroopa Liitu väärtusena iseenesest ning Eestit ühe liiduvabariigina juba praegu või vähemalt tulevikus. Ehk teisisõnu toetab Reformierakond Euroopa Liidu föderaliseerumist.
Näiteks on Reformierakonna saadikud Andrus Ansip ja Urmas Paet paljude teiste Euroopa liitriiki kujundavate resolutsioonide seas hääletanud europarlamendi otsuse poolt, millega nõutakse tööjõu sissevoolu lihtsustamist Euroopa Liitu mittekuuluvatest riikidest. Resolutsioon tugineb eeldusele, et tööjõu import on vajalik, sellega vähendatakse ebaseaduslikku rännet ja rikastatakse Euroopa Liitu majanduslikult ning kultuuriliselt. Ehkki Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 79 lõike 5 kohaselt on välistööjõu riiki lubamise määr liikmesriikide pädevuses ning eri riikides on tööjõuturu ja migratsiooni olukord äärmiselt erinev.
Arvestades Eesti väiksust ja idaslaavi riike kui Eesti rändetagamaad, võivad selle idee rakendamise tulemused Eesti rahvusriigile olla traagilised, kuid õnneks ei saa praegu ilma kõigi liikmesriikide nõusolekuta selle ega paljude teiste liitriiki loovate sammudega edasi liikuda.
Ent Paet ja Ansip ongi toetanud Euroopa Liidu välispoliitikas ja seni ennekõike sanktsiooniotsustes ühehäälsuse põhimõttest loobumist, mis oleks pikk samm üldise ühehäälsuse printsiibist lahtiütlemise poole. Ansipi ja Paeti fraktsiooni "Uuenev Euroopa" üks arvamusliidreid Euroopa Parlamendist Guy Verhofstadt, kelle muidki argumente Reformierakonna liikmed sagedasti kasutavad, manifesteeris koos kaasautoriga juba mõni aeg tagasi: "On tarvis tõelist revolutsiooni. Euroopa Föderaalne Liit tuleb ellu kutsuda. Selline Föderaalne Liit, mis laseks Euroopal saabuvas rahvuslusejärgses maailmas võimalikult kiiresti oma koha sisse võtta."
Revolutsioon ja helge tulevik rahvuslusejärgses maailmas sarnaneb vägagi Nõukogude kommunistliku ideoloogiaga. Esimesed Reformierakonna juhid olidki omaaegsed tippkommunistid, järgmistel pole selleks vanust jätkunud, see-eest pole aga Reformierakonna tippude seas sugugi vähe endisi komsomolijuhte.
Aga teisalt mööngem, et tänasel Reformierakonna poliitikal pole midagi ühist omaaegse kommunistliku poliitikaga. Küll aga sisaldab Reformierakonna DNA tugevat annust omaaegsete karjäärikommunistide hoiakust, ehk püüdu oma karjääri edendada ja võimul olla põhimõttetu olupoliitilise ja ohutu loovimisega mujalt kehtestatud peavoolupoliitika kallaste vahel. Heaks näiteks on Brüsselist pealesurutud sõnavabadust piirav nn vihakõne mõiste laiendamine, mida Reformierakond oma kiidetud liberaalsust kõrvale heites entusiastlikult Eestisse püüdis juurutada, mis aga rahvuskonservatiivide kindla vastuseisu tõttu vähemalt seni tegemata on jäänud. Reformierakonna valimisprogrammis on aga seesama vana madu uues kuues, nüüd vaenukõne nime all.
Muidugi ei neela ka Reformierakond kõiki Brüsselist tulevaid vasakliberaalseid ideid alla. Kuid erinevus rahvuskonservatiividega on põhimõtteline. EKRE ei näe Euroopa Liitu iseseisva väärtusena, vaid käsitleb Eesti liikmelisust ühe meie rahvusriigi arengu toetamise vahendina.
Me näeme Brüsseli poliitikas nii jooni, mis meile ei sobi, kui ka neid, mis on Eesti huvidega kooskõlas. Praegu on viimased ülekaalus ning niikaua, kui see kestab, ning on võimalik Euroopa Liitu koos meie liitlastega paremale teele suunata, pole põhjust püstitada eesmärki Euroopa Liidust lahkumiseks. Ent Euroopa Liidu otsuste kriitika pole meile tabuteema. Nende üle arutlemine ei tähenda a priori Euroopa Liidu vastasust, nagu Reformierakond sellist hoiakut käsitleb.
Majanduspoliitilistes küsimustes ei ole EKRE ja Reformierakonna vahel olulisi põhimõttelisi vastuolusid. Ka tuumaenergia kasutuselevõtmist toetavad mõlemad. Ent suur praktilise poliitika erinevus, eriti nüüdsel kriisiajal, tõukub taas sellest, kas ollakse Eesti kodanike või Euroopa Liidu institutsioonide kesksed.
Reformierakonnale on oluline Brüsseli silmis eesrindlik olla ja sellest tõukudes laenudogmat ning kliimapoliitikat järgida. Rahvuskonservatiivid pole nõus oma huvisid kõigi teiste, rohkem laenu võtnud riikide heakskiidu nimel ohverdama ning loomulikult seistakse rahvusliku erakonnana meie kodumaa loodushoiu eest, ent lähtudes Eesti enda võimalustest ja vajadustest.
Küll aga on rida erinevusi sotsiaalpoliitikas. Ehkki mõlemad erakonnad pooldavad ideaalis pigem parempoolset lähenemist, läheb EKREle eriti kriisiajal rohkem korda meie inimeste toimetulek, mida ei olda nõus mujalt kehtestatud eesmärkide nimel ohverdama. Olgu siin üheks näiteks energiahinna kujundamine.
Ka suhtumises eesti rahvusesse, keelde ja kultuuri ei asetse EKRE ja Reformierakond täiesti eri poolustel. Rahvuskonservatiivid on alati, Reformierakond aga viimastel aastatel olnud kõigi koolide eestikeelsele õppele ülemineku poolt.
Ent üheks lakmuspaberiks on perepoliitika. Meenutagem, et veel käesoleva aasta kevadel tegi Reformierakond valitsuserakonnana perehüvitisi tõstva eelnõu vastu obstruktsiooni, st kasutas pretsedenditult jõulist instrumenti. See ei olnud ainult poliittehnoloogiline käik, nagu on püütud hiljem näidata. Kaja Kallas kinnitas 16. mail riigikogus rahvastikupoliitika-teemalisele arupärimisele vastates, justkui oma ignorantsi ja ükskõiksust Eesti rahvusriigi vastu eriliselt esile tõsta soovides, et "Statistikaameti andmetel oli 1. jaanuari 2022. aasta seisuga eestlaste osakaal 85% ja see on olnud nii juba aastaid", ning teatas, et "nendes riikides, kes jagavad meiega sama väärtusruumi, seal paraku laste sündivus on enam-vähem samasugune nagu meil ühe naise kohta ja sellel põhjusel, et naistel on ka muud eneseteostusvõimalused kui ainult sünnitada ja täita seda teie unistust siis tohutust juurdekasvust."
Reformierakond vastandab niisiis naiste eneseteostusvõimalusi laste saamisega, edendab postfeminismi ja immigratsiooni ning tõstab teadagi kõigi vähemuste seast esile just seksuaalvähemusi. Rahvuskonservatiividel pole kindlasti midagi erinevate vähemuste sh seksuaalvähemuste vastu, ent me ei näe põhjust, miks peaks just seksuaalvähemusi eriliselt ülistama ning abielu mõistet lahjendama, seda eriti teadmise valguses, et kõige rohkem lapsi on just traditsioonilises perekonnas, kus nad kasvavad ka kõige õnnelikumalt.
Reformierakond on erinevalt rahvuskonservatiividest toetanud massiimmigratsiooni, mis algas juba enne Venemaa agressiooni, ning nüüd üritab Reformierakonna juhitud valitsus oma poliitikaga põlistada Eestisse tulnud Ukraina põgenikke. EKRE vaatel pole viimane kuidagi Ukraina huvides ning sedavõrd ulatuslik rahvasteränne ähvardab muuta Eesti idaslaavi provintsiks. Loomulikult ei jää kõik põgenikud Eestisse ega kõik ei pöördu ka tagasi ei ühe ega teise poliitika omaksvõtmisel: küsimus on ikkagi põhimõttes ja sellest tõukuvas heakskiidetavas proportsioonis.
Lõpetuseks veel ühest levinud väitest, mille kohaselt Eesti põhiseadus sätestab liberaalse demokraatia, millega tõlgendatakse valimistel ning eriti referendumitel saadud kodanike otsuste kitsendamist juba kehtivate reeglite ja institutsioonide poolt. Reformierakond on tõepoolest olnud põhimõtteline referendumite vastane.
Järgi vaadates võib siiski veenduda, et Eesti põhiseadus ei sätesta mingit liberaalset demokraatiat, vaid sätestab demokraatia. Rahvuskonservatiivide vaatel ei ole kusagilt mujalt, tihtipeale kõrgelt ja kaugelt sünnitatud reeglid ja institutsioonid vajalikud enamuse arvamuse vaoshoidmiseks, vaid needsamad reeglid ja institutsioonid on loodud ja muudetavad ühiskonna enda poolt, ning eelkõige selleks, et ühiskonna hoiakuid paremini vahendada. Ehk siis on neid õigus muuta kodanikel endil. Olulistes põhimõttelistes küsimustes on vajalikud ka referendumid, tõsi küll, mitte sedavõrd sagedasti, et see destabiliseeriks olemuselt parlamentaarset riiki.
EKRE käsitleb Eesti ühiskonda tervikuna ega välista üht või teist parlamendierakonda, niikaua, kui see esindab parlamendis üht või teist osa ühiskonnast. Reformierakond aga välistab rahvuskonservatiivid ning siinkohal – arvestades ka suhtumist sõnavabadusse ja referendumitesse – on lõpetuseks asjakohane küsida, kumb erakond on olemuselt demokraatlikum ja sallivam? Ehk kas klassikalisi liberaalseid väärtusi hoiab ja edendab rohkem Reformierakond või EKRE?