Iga kord, kui mõnes riigis abielu ümber määratletakse, siis on uudised täis õnnelikke lugusid homo- ja lesbipaaridest ning nende uutest peredest.

Kuid nende suurte naeratuste ja päikeseliste fotode taga on peidus teised, valulisemad lood. Neid hoitakse salajas, hämarates kohtades. Need surutakse alla ning neid, kes nendest rääkida tahaksid, vaigistatakse "abielu võrdsuse" nimel.

Kuid ma keeldun vaikimast.

Mina olengi üks nendest tõsielulistest lugudest, mida varjus hoitakse. Mina olen isiklikult tundnud valu ja hävingut, mille on sepistanud propaganda, mis hävitab loomulikke perekondi.

Lahutus

2007. aasta sügisel ütles mulle mu abikaasa, kellega olin ligikaudu kümme aastat koos elanud, et ta on homo ja tahab lahutust. Ühe hetkega purunes kildudeks maailm, mida ma tundsin ja armastasin – kogu meie ühine elu.

Ma üritasin veenda teda jääma, vastu pidama ja meie abielu päästmise nimel võitlema. Kuid minu hääl, minu ihad, minu — ja meie kahe väikese lapse — vajadused ei omanud tema jaoks enam tähtsust.

Me olime muutunud äravisatavateks, kuna ta oli omaks võtnud ühe väikese sõna, millest oli saanud kogu tema olemus. Homoseksuaalsus muutus olulisemaks kui pühendumine, vanded, vastutustunne, usk, isadus, abielu, sõprused ja kogukond. Kõik see visati minema tema uue identiteedi nimel.

Ükskõik mida ma üritasin meie abielu päästmiseks teha, ei suutnud ma oma abikaasat takistada. Meie lahutus ei toimunud kokkuleppe korras ega advokaatide vahendusel. Me läksime kuni kohtuni välja. Minu abikaasa tahtis saada meie laste peamist hooldusõigust.

Kogu tema kaasuse saab kokku võtta ühe lausega: "Ma olen homo ja ma väärin oma õigusi." See toimis: kohtunik andis talle sisuliselt kõik, mida ta tahtis. Ühel hetkel ütles ta isegi minu abikaasale, et "kui te oleksite enamat küsinud, siis oleksin selle teile andnud."

Ma usun kindlalt, et kohtunik teostas omakohut, eiras meie juhtumi fakte ja kasutas meid — ja meie lapsi —, et seeläbi järgmisi juhtumeid mõjutada.

Meie ühiskonnas nähakse LGBT kodanikke marginaliseeritud ohvritena, keda tuleb iga hinna eest kaitsta, isegi kui see tähendab, et teistelt tuleb seetõttu õiguseid ära võtta. Eirates minu ja minu laste vastu teostatud ülekohut, arvas kohtunik tõenäoliselt, et ta parandab seeläbi suuremat ülekohut.

Minu abikaasa hülgas meid oma homoarmukese pärast. Nad teenivad rohkem raha kui mina. Neid on kaks ning mina olen üksi. Sellest hoolimata uskus kohtunik, et nemad olid ohvrid. Ükskõik mida ma ka ei öelnud ega teinud, ei olnud mul võimalik päästa meie lapsi pagasi kombel edasi-tagasi solgutamise eest.

Uus samasooline perekond — ehitatud minu pere varemetele

Minu endine abikaasa ja tema partner abiellusid. Nende esimene pulmatseremoonia toimus enne seda, kui meie osariik oli abielu ümber määratlenud. Pärast samasooliste abielu lubamist otsustasid nad seda korrata. Mõlemal korral olid minu lapsed sunnitud vastu minu ja nende tahtmist osalema.

Teisel tseremoonial, kus osales rohkem kui kakskümmend paari, olid kohal ka kohalike uudistejaamade ja ajalehtede ajakirjanikud, et kajastada esimest homopulma meie osariigis.

Väljaanne USA Today tegi fotoseeria minu endisest abikaasast, tema partnerist, minu lastest ja isegi vanavanematest. Mind ei teavitatud sellest. Samuti ei antud mulle võimalust väljendada oma vastuseisu oma laste kasutamise suhtes rekvisiitidena samasooliste abielude propageerimisel meedias.

Esimese tseremoonia ajal ei tunnustatud abielu meie osariigi, riigi ega kiriku poolt. Minu endise abikaasa uus abielu, nagu enamik selliseid meestevahelisi suhteid, on "avatud", mitte-eksklusiivne suhe.

See saadab meie lastele selge sõnumi: see, mida sa tunned on olulisem kui kõik seadused, lubadused ja kõrgemad autoriteedid. Sa võid teha seda, mida iganes sa tahad, millal iganes sa tahad — ning ei oma tähtsust, kellele sa seeläbi haiget teed.

Pärast seda, kui meie laste pildid avaldati, ilmus tulvana kommentaare ja postitusi. Kommenteerijad kuulutasid, kui ilus see homoperekond oli ja õnnitlesid mu endist abikaasat ja tema uut partnerit perekonna puhul, mille nad olid "loonud."

Kuid nendelt piltidelt puudub üks oluline isik: ema ja hüljatud naine. See "homoperekond" ei saaks eksisteerida ilma minuta.

Maailmas ei eksisteeri ühtegi homoperekonda, mis oleks loodud loomulikul viisil.
Iga samasooline perekond saab eksisteerida vaid looduse manipuleerimise läbi.

Paljude samasooliste perekondade õnneliku fassaadi taga näeme me suhteid, mis on rajatud lõhkumisele. Nad esindavad murtud lepinguid, hüljatud armastust ja purustatud vastutusi. Nad on ehitatud reetmisele, valedele ja sügavatele haavadele.

See kehtib ka samasooliste paaride puhul, kes kasutavad laste saamiseks kunstliku viljastamise tehnoloogiaid, nagu näiteks surrogaatemadust või spermadoonorlust.

Sellised protsessid ekspluateerivad meeste ja naiste reproduktiivset potentsiaali, käsitlevad lapsi müüdavate ja ostetavate toodetena ning teadlikult keelavad lastele suhte ühe või mõlema bioloogilise vanemaga.

Sellistes peredes puudub terviklikkus ja tasakaal, kuna midagi on alati puudu. Mina olen puudu. Kuid ma olen reaalne ning ma esindan sadu ja tuhandeid abikaasasid, keda on reedetud ja eemale tõugatud.

Ma tean, et kui mu mees oleks otsustanud minuga jääda, siis ei oleks see lihtne olnud. Kuid see ongi abielu mõte: anda vanne ning elada selle kohaselt päevast päeva. Haiguses ja tervises, headel ja halbadel aegadel peavad abikaasad asetama oma kaasa esikohale, armastades teda isegi siis, kui see on raske.

Hea abielu ei sõltu ainult seksuaalsest ihast, mis võib tulla ja minna ning on tihti väljaspool meie kontrolli. See sõltub armastuse ning au valimisest ja truudusest ühele inimesele, hüljates kõik teised. See on tavapärane, et abikaasad tunnevad külgetõmmet teiste inimeste suhtes — kes enamasti on vastassoost, kuid mõnikord ka samast soost.

Abikaasad, kes oma abielu väärtustavad, ei toimi nende impulsside ajel. Truuks jäämine oma vastassoolisele abikaasale, isegi kui tuntakse külgetõmmet samasooliste isikute vastu, ei ole oma tõelise identiteedi reetmine.

Pigem on see valik mitte lasta ennast oma ihadel valitseda. See näitab sügavust ja tugevat iseloomu, kui sellised inimesed jäävad truuks oma vannetele, püüeldes teadlikult seda armastust meeles pidada, austada ja taaselustada, mida nad abielludes oma abikaasa vastu tundsid.

Minu lapsed väärivad paremat

Meie kaks noort last paisati tahtlikult ja teadlikult tülide ja konfliktsete uskumuste, elustiilide ja väärtuste maailma, seda kõike "homoõiguste" nimel. Nende isa kolis oma uue partneri kortermajja, milles elab kuusteist homoseksuaalset meest.

Ühte nendest meestest käib teenindamas 19-aastane meesprostituut. Teine mees, kes on selles kogukonnas isakujuks, on oma hilistes kuuekümnendates ning tema poiss-sõber kahekümnendates.

Mu lapsed viiakse homopidudele, kus nad on ainsad lapsed ja kus pakutakse ainult alkohoolseid jooke. Neid viiakse transvestiitide pesapallimängudele, homoõiguslaste rahakogumisüritustele ja LGBT filmifestivalidele.

Mõlemal mu lapsel on identiteediküsimusi, täpselt nagu teistel lastel. Samas seisavad nad nüüd teatud sügavate ja iseäralike probleemide ees, mis tulenevalt otseselt minu endise abikaasa tegudest.

Minu poeg on nüüd suguküpseks saav teismeline ja on tüdrukutest väga huvitatud. Kuid kuidas ta õpib selle huvi tärkamisega toime tulema, kui ta on ümbritsetud meestest, kes otsivad seksuaalset rahuldust teistelt meestelt?

Kuidas ta õpib tüdrukuid kohtlema hoolitsuse ja austusega, kui tema isa on nad tagasi lükanud ja neid alavääristanud? Kuidas ta saab väärtustada oma tärkavat maskuliinsust, nägemata oma isas tõelist mehelikkust, mis väljendub oma naise ja perekonna armastamises, oma abieluvannete austamises isegi siis, kui see osutub raskeks?

Ka minu tütar kannatab. Ta vajab isa, kes julgustaks teda oma feminiinsust ja ilu väärtustama, kuid tema isa maailmas neid kvaliteete parodeeritakse ja moonutatakse.

Tema isa kannab Halloweeni ajal meiki ja seksiorja kostüümi. Ta puutub tihti kokku naisteks riietatud meestega. Tema korteri seinad on kaunistatud provokatiivsetes asendites naistega.

Mida peaks minu väikene tüdruk arvama iseenda naiselikkusest ja ilust? Tema isa peaks tema seksuaalsust kaitsma. Selle asemel ta aga moonutab seda.

Kuidas saavad minu lapsed ilma ema ja isa mõlemapoolse suunamiseta orienteeruda oma väljaarenevates identiteetides ja seksuaalsuses? Mul on valus näha oma lapsi heitlemas, üritades meeleheitlikult maailmast aru saada.

Mina ja minu lapsed oleme kandnud suuri kaotusi minu endise abikaasa otsuse tõttu määratleda ennast homoseksuaalse mehena ja visata minema meie ühine elu.

Aeg paljastab nende haavade sügavuse, kuid ma ei lase neil ennast ja oma lapsi hävitada. Ma keeldun kaotamast oma usku ja lootust. Ma usun praegu palju kirglikumalt ühe mehe ja ühe naise vahelisse abieluliitu, kui toona abielus olles.

Omasooiharate jaoks on ka teine tee. Hävitamine ei ole ainus võimalus — see tohi olla. Meie lapsed väärivad meilt palju enamat.

Selline häving ei tohiks enam kunagi ühelegi abikaasale või lapsele osaks saada. Ma palun teid: kaitske ühe mehe ja ühe naise vahelist abielu. Me peame seisma abielu ja nende väärtuslike elude eest, mis sellest sünnivad.

Allikas: lifesitenews.com